Endine riigiametnik rajab Merko teenistuses teed kaevandustele

Erki Niitlaane (paremal) inseneribüroo Steiger koostab Merko Kaevanduste tellimusel Nabala kaevanduse keskkonnamõju hindamise aruannet. Foto: Erakogu

Nabala paekivimaardla ärilist kasutuselevõttu uurib endine keskkonnaministeeriumi töötaja, kes riigiametnikuna osales Nabala lülitamises üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja, kirjutab Alo Lõhmus.

Sellel vaikse veega allikal on kaudne, kuid oluline roll Eesti kultuuriloos. Kirjanik Jaan Krossi vanaema tütar (ehk tulevase suurkirjaniku tulevane ema) põdes väikelapsena rasket silmahaigust. Olles ammendanud kõik muud vahendid, pöördus vanaema – sügavalt usklik naine – «vanade kunstide» poole. Ta võttis tütre kaenlasse ning asus öösel teele Tuhala taga paikneva ohvriallika suunas.

Jõudnud koiduks kohale, kaapis vanaema allikasse natuke hõbedat ja pesi seejärel allikaveega tütre silmi. Kui nad viimaks tagasi koju jõudsid, olid lapse silmad terved, kirjutab Jaan Kross oma mälestusteraamatus «Kallid kaasteelised».

Praegu ähvardab seda allikat surmaoht, nagu ka läheduses paiknevat kuulsat Tuhala nõiakaevu ning kogu piirkonnas nähtamatutena vooklevaid maa-aluseid jõgesid.

Kaitsealade piirkond

Kui algab kaevandamine Nabala lubjakivimaardlas, mille kasutamisvõimalusi uurivad praegu firmad OÜ Merko Kaevandused, Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Kiirkandur, võib karstiala kõrge põhjavesi kaduda ning allikad ja kaevud tühjaks jääda. Paekivi hakataks ammutama kuni 25 meetri sügavuselt. Põhjaveetase, mis praegu helgib katsekaevude šahtides vastu juba meeter allpool maapinda, langeks 20 meetri võrra.

«Reaalsesse ohtu satuvad maardla lähiümbruskonda jääva

16 küla elanike kaevud,» hindab tulevikku Tuhala Looduskeskuse peremees ja nõiakaevu hooldaja Ants Talioja. «Tekkiva alanduslehtri mõju ulatub arvatavasti 15 kilomeetri kaugusele ning sellesse raadiusesse jääb üle 1000 kaevu.»

Oht on seda tõsisem, et piirkonna maastik on tunnustatult suure looduskaitselise väärtusega. Maardla piires või naabruses asuvad Kurevere karstiala ja selle veesäilitusala, Tammiku looduskaitseala, Rahaaugu Natura 2000 kaitseala, Kohila karstipiirkond ja Angerja soostik, kus elab must toonekurg ja paljud teised haruldased linnuliigid.

Seetõttu on paekivi kaevandamise kava tekitanud vastuseisu kohalikes valdades, mille elanikud on organiseerunud mitmesse kaevanduste-vastasesse looduskaitseühendusse.

«Meie ei saa aru, milleks on praegu tarvis siin rajada uut kaevandust, kui Ida-Virumaa aherainemägedes ootab paekillustik kasutamist. Miks kõlbab aheraine killustikku müüa välismaale, kuid mitte kasutada Eestis?» küsib MTÜ Nabala Keskkonnakaitse Ühing esindaja Mihkel Pukk.

Pukk usub, et Nabala huvitab ärimehi peamiselt tänu oma saatuslikult soodsale asukohale renoveeritava Tallinna-Tartu maantee, kavandatava Tallinna raudtee ümbersõidu ning kogu Tallinna piirkonna suhtes.

Ida-Virumaalt killustiku vedamine annaks tööd raudteele, ent kuivataks transpordikulude tõttu kokku ehitusfirmade kasumid.

Mees Merko teenistuses

Looduskaitsjates tekitab hämmastust, et geoloogilisi uuringuid Nabalas kaevanduse alustamiseks teeb Merko Kaevanduste tellimusel mees, kes varem töötas keskkonnaministeeriumis ning osales otseselt Nabala lubjakivimaardla lülitamises üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja. Nüüd kaevandusfirma huve kaitstes ajab ta ministeeriumis asju oma endiste kolleegidega.

See mees on Erki Niitlaan, kes praegu juhib inseneribürood Steiger. Just see firma koostab Merko Kaevanduste tellimusel Nabala kaevanduse keskkonnamõju hindamise aruannet, mis avalikustatakse novembris.

Niitlaan töötas aastatel 2000–2004 keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonnas. Koos osakonnajuhataja Rein Raudsepaga panid nad kokku valitsuse 9. juunist 2005 pärineva määruse teksti, mis sätestas üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja.

Selles nimekirjas mainiti ära ka Nabala lubjakivimaardla, mis varem oli olnud arvel kõigest kohaliku tähtsusega maardlana. Viimasel juhul otsustaksid maardla uurimis- ja kasutuslubade väljastamise üle kohalikud vallad, kuid üleriigilise tähtsusega maardlate kasutamise lube väljastab keskkonnaministeerium.

Merko Kaevandused taotlesid Harjumaa keskkonnateenistuselt Nabala lubjakivimaardla uuringuteks Saku vallas Tagadi külas luba 2004. aasta suvel ning said selle sama aasta septembris. 2005. aasta oktoobris võttis keskkonnaministeerium menetlusse Merko Kaevanduste taotluse kaevandamise alustamiseks.

Niitlaan lahkus 2004. aastal keskkonnaministeeriumi palgalt, ent tegutses kuni vähemalt 2005. aasta suveni edasi ministeeriumi lepingulise eksperdina. Alates 2004. aastast oli ta AS Järva Paas juhataja asetäitja, 2005. aastal hakkas aga juhtima inseneribürood Steiger. Just viimase palkas Merko Kaevandused Nabala kaevanduse keskkonnamõjusid hindama.

Maardla uuringuloa andmine Merko Kaevandustele ja teistele firmadele oli oluline samm ka reaalse kaevandusloa saamiseks. Seda tõestab keskkonnaministri Jaanus Tamkivi tänavu juunis Kose vallavalitsusele saadetud kiri, mis tõrjus valla soovi asutada Nabala maardla kohale Rahkvälja maastikukaitseala.

«Seaduse kohaselt tekib geoloogilise uuringu loa omanikul, kes on investeerinud maavara uuringutesse, õiguspärane ootus, et tulevikul saab ta uuritaval alal maavara kaevandada,» teatas keskkonnaminister vastuseks valla soovile kaitsta oma loodusväärtusi.

«Loodusväärtuste kaitsmine on igati tervitatav, kuid seejuures tuleb kaaluda ka kaitseala moodustamise laiemat mõju,» täpsustas minister.

Nabala maardla aruteludel nii avalikel koosolekutel kui ka ajakirjanduses esindab keskkonnaministeeriumit keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep, kes on Niitlaane endine ülemus. Möödunud suvel Postimehes ilmunud artiklis kommenteeris Raudsep kohalike inimeste vastuseisu Nabala kaevanduse rajamisele sõnadega: «Kohalikud on tegelikult igale asjale vastu. Kohalikud ei ole ainsad Eestimaa kodanikud, vaid seda on ka firmade esindajad.»

Eitavad huvidekonflikti

Kas võib näha huvide konflikti asjaolus, et hiljutised kolleegid osalevad Nabala maardla juurutamises üks endiselt riigi, teine aga eraettevõtja esindajana?

«Jah, ma olen töötanud ühes kohas ja teises kohas. Kuid täna on kogu maapõu ühel või teisel viisil seotud keskkonnaministeeriumiga,» vastab Niitlaan. «Kui ma peaksin oma professionaalses töös lähtuma sellest, et ma ei suhtleks nende inimestega, ei saaks ma oma erialast tööd teha.»

«No mis huvide konflikti saab olla,» imestab Raudsep. «Rein Ratas, kes kunagi oli keskkonnaministeeriumi kantsler, hakkas Merko Kaevanduste keskkonnajuhiks. (Tegelikult hakkas nüüdne riigikogu liige Ratas 2006. aasta jaanuaris Merko Kaevandusi konsulteerima Nabala küsimuses – toim)»

Nabala kaevandusega seonduvad tõsised keskkonnamured: kaevandamine rikub põhjavee ja häirib kogu ümbritsevat keskkonda. 1960. aastatel kaevatud kraav Angerja ja Pirita jõe vahel jättis paljud kaevud tühjaks ja alandas veekogude taset.

Kaevanduse negatiivset mõju tunnistab Nabala maardla keskkonnamõjusid hindava inseneribüroo juht Niitlaan ka ise.

«Kuivõrd aastakümneid ei ole kaevandamises kasutusele võetud põhimõtteliselt uusi tehnoloogilisi lahendusi, välja arvatud hüdrovasaraga raimamine, siis on üleskerkinud vajadus nende väljatöötamiseks ja juurutamiseks, et viia pae kaevandamine vastavusse praeguste karmistunud keskkonnanõuetega,» kirjutab ta Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudi doktorantide blogis. «Praegu olemasolevate tehnoloogiate juures on raske varusid väljata, avaldamata olulist mõju keskkonnale.»

Postimehele kinnitab Niitlaan aga: «Objektiivsete argumentide põhjal kindlasti ei ole see mõju nii suur, nagu kaevanduse vastuseisjad üritavad serveerida. Mõju on, aga mitte nii suur.»

Paas kaob rataste alla

Eesti rahvuskivi paekivi kaob killustikuna autorataste alla ning palavikuline ehitustegevus on esile kutsunud killustiku defitsiidi.

Enamik möödunud aastal kaevandatud paest oli ehituslubjakivi (mullune kaevandusmaht 2,3 miljonit kuupmeetrit) ehk täpsemalt väljendudes killustik, millest omakorda 80 protsenti kasutatakse teedeehitusel. Ühe kilomeetri maantee ehitamiseks kulub 6000 tonni paekivikillustikku.

Hoogne tee-ehitus on Eestis põhjustanud paekillustiku defitsiidi. Põhisüüdlane on selles tormiliselt arenev Tallinn ja selle ümbruskond, mis neelab kaks kolmandikku kaevandatavast paekivist.

Tänavu annavad karjäärid killustikku 6 miljonit tonni, vaja läheks aga 6,5 miljonit. Järgmisel aastal nõuavad ehitajad juba 7 miljonit tonni ning jällegi on ette näha vähemalt poole miljoni tonni suurust puudujääki.

Arvutuste kohaselt jätkub praegu töötavate killustikukarjääride toodangut üldse vaid kolmeks aastaks. Teede-ehituse maht see-eest aina kasvab. Kust võtta killustikku?

«Objektid jäävad lihtsalt seisma,» ennustas OÜ Väo Paas juhataja Veljo Haube juba aasta eest Eesti Ekspressis.

Paekivi leidub Eesti maapõues rikkalikult, kuid seda ei saa igalt poolt kätte. Väga kvaliteetsed lademed asuvad näiteks Lasnamäe all, kust kaevandamine ei tule kõne allagi.

Ka Tallinna lähiümbruse karjääride laiendamine on sageli välistatud maardla kohale ehitatud uusasumite tõttu. Näiteks Harku vallas kerkisid elamurajoonid riiklikult kindlaks määratud potentsiaalsete kaevanduste peale ning loomulikult ei hakka keegi seal enam koppa maasse lööma.

Nabala maardlal on selle taustal mitmeid voorusi. Esiteks on see hiiglaslik. Eesti geoloogiakeskuse vanemgeoloogi Rein Peikre sõnul on praeguseks läbi uuritud Nabala alade tarbevaru 40 miljonit kuupmeetrit, terve maardla potentsiaal aga ulatub 200 miljoni kuupmeetrini.

Teiseks jääb Nabala otse Tallinna-Tartu maantee ja tulevase Tallinna raudtee ümbersõidu naabrusse. Maardla kaugus ehitusobjektist on majanduslikult ülioluline. Kui killustik maksab 120 krooni tonn, siis iga tonni transport ühe kilomeetri kaugusele lisab hinnale 1,5 krooni.

Kolmandaks pole Nabala kanti veel püstitatud uusrajoone, mis takistaksid kaevandamist.