Nädala plaat: Roisin, kas pelgalt diskodiiva?

Foto: Reuters / Scanpix

Roisin Murphy

Overpowered (EMI)

Roisin Murphy on kindlasti Suurbritannia meie aja isikupärasemaid lauljaid, ja laulja all ei mõtle me tänapäeval niivõrd esitajat, ettekandjat, vaid sageli mõtleme lauljast kui mitmekülgsest loomeisiksusest, kes ise kirjutab oma laulud ja sõnad, ja tihti ka produtseerib või kaasprodutseerib.

Ligi kümme aastat ja neli suurepärast albumit kestnud solistikarjäär briti elektroonika eesrindlikus duos Moloko ei avanud Roisini lookirjutusannet ega isegi mitte vokaalset võimekust. Ta hääl on alates oma esimesest ja oivalisest sooloplaadist «Ruby Blue» (2005) peale tundelisem ja tundlikum, laulumaneer on iseteadlikum ja paindlikum.

Moloko ajal laulis Roisin enamasti madalamalt ja machomalt, nüüd on ta üdini feminiinseks muutunud. Pluss.

Õigupoolest juba viimane Moloko album: northern souli meistriteos «Statues» (2002) andis märku, et Mark Brydoni loodud eriliste helivingeriste ühe kaasinstrumendi asemel on Roisini vokaal moodsa soulilaulja oma: riuklik ja paheline naine, kes ühest küljest tunnetab stiili, teisest küljest lõhub stiili raame (tunnetamata lõhkumine pole konstruktiivne lõhkumine).

Enne käesolevat, teist soolokat oli teada, et Roisin pole rahul oma esimese albumi müügieduga ja üritab läbi lüüa laiemalt kui kultuspopartistina.

Nüüdne produtsentide ning kaastegijate vägi peaks vist igas tantsumuusikast lugu pidavas teadlikus kuulajas äratama kas usaldust või aukartust, sõltuvalt harduse astmest. Üritame seda kribukirja siin plaadiümbrisel lugeda: … Carl Cox saksofonil… ohoo, miks saksofonil, … David Okumu (briti uuendusliku rock/funk-rühma Jade Fox frontman) kitarril, … Tom Elmhirst miksib (sama teinud Grace Jonesile kuni Röyksoppile) jne jne.

Produtsendid: Seiji (Bugz In The Attic), Richard X (Annie, Kelis, M.I.A. jpt, aga soovitaks tema futuristlikku electro-rnb meistriteost «Richard X Presents His X-Factor vol. 1» (2003)), Andy Cato (Groove Armada), Parrot & Dean (The All Seeing I, I Monster) jt.

See kõik näitab Roisini head maitset. Ja nagu näitavad Okumu, Cox ja Parrot & Dean, mitte päris kindla-peale-head, vaid ikka päriselt head maitset.

Võtan oma sõnad tagasi, mis ma ütlesin nädala alul ühes eravestluses: Sophie Ellis-Bextor. Eipp – Roisin on endiselt midagi enamat kui lihtne popdisko. Kui kõik lood oleks nii mega ultra krõbedad kui Parroti & Deani produtseeritud «Movie Star» ja «Cry Baby», paneks 5. Paraku on seas ka tosi-igavaid tükke nagu «Primitive» (Jimmy Douglass ja Ill Factor) või «Scarlett Ribbons» (jälle Parrot & Dean). Ja puuduvad lisamõõdet andvad pärlid nagu «Ramalama (Bang Bang)». Ehk siis: julgusest ja show’st jääb plaadi kui terviku ulatuses väheks, aga on positiivseid märke, mis näitavad, et see plaat võib veel kasvada.

Hinne: ***