Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
The Orb
The Art Of Chill 4 (Platipus)
Orb chillib Enot ja Bowiet
Poisid, tüdrukud, visake nüüd pikali. Algab The Orbi chill-out-miks. Sita chilliga on chill ära rikutud, aga ainult võhikute jaoks. Asjatundjad teavad: The Orbiga saab ikka veel suurepäraselt chillida. Saksamaale kolinud Patterson ja Saksamaal elav T Fehlmann on Orb täna põhiliselt ja kuulake neilt ka tänavust uut Orbsessionsit. Sel duubelplaadil aga esitan oma valiku David Bowie «Warszawaga», The Orb ise uue looga, Mad Professor, Ennio Morricone, Steve Hillage, Transmission, Brian Eno, Autolump (Patterson), Ulf Lohmann, Fehlmann, Schneider TM Siin on, mille järgi vedeleda ja mõtteid mõlgutada, mis on elu.
Hinne: ****
Valner Valme
-----------------------------------------------------------------------------
Beirut
The Flying Club Cup (4AD)
Poiss ja pusle
Teine plaat jätkab sealt, kus debüüt «Gulag Arkestar» (2006) pooleli jäi. Ida-Euroopa mõjud ja Väike-Aasia ja isegi Kesk-Lõuna-Aasia mõjud jätkuvad. Ida-Euroopa mustlasmuusikat ja sama kandi folki. Juudi klezmerit. Balkani rahvalikku muusikat. Selline mustlasmuusika nagu gypsy-punk-orkester Gogo Bordello jääb Beirutist sama skaala täpselt teise otsa. Õigupoolest peab küsima, kust võtab üks New Mexico osariigi Albuquerquei hilisteismeline Zach Condon sellised muusikalised huvid. Vastuse annab tema muusika. Uue plaadi puhul on Beirut edasi läinud, oma muusikalist mõjuvälja laiendanud. Prantsuse ansoonid, doo-wop, neoklassika, ja mis põhiline, ta on lähenenud popmuusikale. Traditsioonidega muusika, milles tänapäeva popmuusika kontekstis ei ole tegelikult midagi traditsioonilist. Poiss on pusle kordumatult kokku pannud.
Hinne. *****
Valner Valme
-----------------------------------------------------------------------------
Opium Flirt
Tehislend (Opium Flirt)
Ideaalid ja hüsteeria
Opium Flirt on hüsteeriline bänd. Kui ma nende laivi olen näinud, siis toimub seal ka väga palju, arendatakse ja katkestatakse motiive, hüpatakse ühe instrumendi juurest teise juurde, vahepeal instrumente paralleelselt mängides. Loetakse ka luulet. Sellist asja nimetatakse Gesamtkunstwerk, teatav kunstide süntees mingiks absoluutseks kogemuseks. OF mõtleb, kujutab ette ja tahab. Tahab palju. Nende muusika on platvorm mingiks ideaaliks, mille taga asub tühjus. «Tehislend» on OF-i teine kauamängiv. Eelmine oli duubelplaat «Saint European King Days». Kauamängiv on õige sõna, sest OF-i lood, plaadid mängivad kaua. Võib tekkida olukord, et ei teata, kus ollakse. Sellisena kõlab OF nagu mõte, pelgas kujutlusruumis triiviv ja veel mitte vormi omandanud mõte. OF-i põhjas asub mingi traagiline, murtud joon, justkui teadmine ideaali saavutamise võimatusest. Vaatamata üldise kõlapildi ja meetodi erinevusele meenutab see bänd mulle varast, nii-öelda «seniavaldamata» Suicidei, pre-1977. Selline analoogtehnoloogiline apokalüpsis. «Odd Times» oleks plaadi keskne track, majesteetlik ja traagiline, mille arengud kulmineeruvad masina katkestatud ja surnud praginas à la 2001:Kosmoseodüsseia. Ning «Basement Creatures» kujutleb Watersi Pink Floydi.
Hinne: ***
Janar Ala
-----------------------------------------------------------------------------
The Rotors
Phonophobia (UrbanTorque)
Maitsekas Sloveenia tapeet
Kamp hea maitse, aga mitte väga julge loovusega Sloveenia DJ-sid laob ritta erineva varjundiga jazz, dub, triphop diskofusiooni telliseid. Klotse seob lahjendatud universaalsegu Ralph Myerzist ja Aqua Bassinost. Lahedaid hetki leidub, ent tulemuseks on iseloomutu maja. Ketas läbib teekonna eelmisest plaadist järgmiseni kergelt ja märkamatult, vaid kaks viimast pala, mis funki üles võtavad, kergitavad kõrvu.
Hinne: **
Jüri Lotman
-----------------------------------------------------------------------------
Eri esitajad
Goin Home. A Tribute To Fats Domino (EMI)
See mees on New Orleans
Kui üks isik peaks kehastama omapäraselt rulluvat-õõtsuvat New Orleansi stiili popmuusikat, siis selle paksu ja muhedalt muigava inimese nimi on Fats Domino. Nagu omal ajal alates biitlitest tegid paljud popmuusikud talle salajasi ja avalikke aupaklikke kummardusi, nii jätkub see praegugi. On, mida austada.
Duubelplaadile on Fatsi repertuaari ümber laulurituaaliks kutsutud uhkelt nimekas seltskond, mõni neist laulab isegi haua tagant. Näiteks John Lennon. On karvaseid ja sulelisi. Zepi hõbekõri Robert Plant, friiktrompetist Olu Dara, klahvidestaar Herbie Hancock, bluusikuulsused B. B. King ja Taj Mahal, kantrimemm Bonnie Raitt, Lenny Kravitz, Norah Jones, Elton John, Robbie Robertson, Skatalites, Neil Young, Willie Nelson... Ja, oh kui palju veel igasugu tegelasi. Probleem on aga selles, et vaid üksikud neist proffidest küünivad selle rõõmsalt naeratava vallatu optimismini, mida paks-Fats laulude ja häälega inimlikult kiirgas.
Hinne: ***
Immo Mihkelson
-----------------------------------------------------------------------------
Pet Shop Boys
Disco 4 (Parlophone)
Sündipopduo miksib. Miks ka mitte
Paadunud PSB fänn siit just erilisi üllatusi ei leia kõik kaheksa remiksi on varem avaldatud. Mõni koguni kümmekonna aasta eest David Bowie «Spaceboy» industriaalne töötlus nimelt. Duo tunneb end nii kindlana, et laseb oma kaubamärgiks saanud elektrotehnopargi basshelidele lisaks vahel ka Neil Tennanti häält teistele taustaks kõlada nagu näiteks Madonna «Sorrys». Mitte just traditsiooniline miksimislahendus, aga pole paha. Plaadi tugevamaid ja originaalsemaid versioone on Yoko Ono «Walking On Thin Ice» elektromiks. Kõige ootamatum on kindlasti muljetavaldavate musklisakslaste Rammsteini «Mein Teil» kitarrivaba remiks. Plaadi avamiksiks on valitud The Killersi «Read My Mind». Olen kuulnud sellest suurepärasest palast umbes kümmet versiooni ja tuleb tunnistada, et PSB oma on neist konkurentsitult üks lahjemaid. Kuigi duo miksimistehnika on koolikirjandit meenutavalt algeline ja skemaatiliselt kattuv, on parimal juhul nende tõlgendustes sellegipoolest PSB-le igiomast iseloomu ja vaoshoitud kirge.
Hinne: ***
Margus Haav
-----------------------------------------------------------------------------
Sõpruse Puiestee
Oota mind ära (Star Management)
Paneb südame põksuma;)
Bändide nimed muutuvad, aga head tegijad jäävad samaks. Nii on alati põnev kuulata, millega Allan Vainola hakkama saanud. Sõpruse Puiestee uus album tundub seni üks lähedasemaid pärast Metro Luminali rotte. Selles on küll harjumuspärast melanhoolsust erineva intensiivsusega, kuid üldine emotsioon on ühtlasem. Plaati korduvalt kuulates ei teki liiga nukrat või suisa rusuvat tunnet, pigem hakkab jalg tatsuma ja meloodiad mõnusalt peas end meelde tuletama. Täiust lisavad muusikalisele pildile kaastegijad varasemast või hilisemast tegevusajast. Nii üllatas kohe lugude hulka sattunud Ultramelanhooli ja Metro Luminali segune noot tegemist ongi Rainer Jancise looga, kus kaasa teeb Raoul Kurvitz. Kuigi diskolikud rütmid kisuvad kohati rõõmsalt kaasa, kannaksid need ka tekstita kurvapoolse sõnumi välja. Haprust annab plaadile naishääle kasutamine. Kui sisseloetud tekst ja elektrooniline pool juurde arvata, moodustub neid muusikalisi, pisut filmilikke kihte juba üksjagu. Korraga kerge ja sügav.
Hinne: *****
Esme Kassak
-----------------------------------------------------------------------------
Foo Fighters
Echoes, Silence, Patience & Grace (RCA)
Grunge järelväe taganemislahing
Foo Fightersi plaat saab igal pool sõimata ja üldiselt asja eest. Kas tekib tahtmine seda kaitsta? Kui, siis vaid õige pisut. Nirvana eks-trummari kõrvalprojektid (näiteks Probot) on viimastel aastatel huvitavamad kui põhibänd. Viited biitlitele ja zeppelinile on kenad, samuti pole paha püüdlikkus, millega Grohl ning ko kopeerib mürafaile Pixiese ja Hüsker Dü kataloogist. Tervikuna meenutab FF võimsat, kuid kohmakat kaadervärki, mis pole mõeldudki peenemat sorti töö jaoks. Panna selline tapamasin lihtsalt ballaadivabrikusse konveierit ringi ajama, kas pole see ressursi raiskamine?
Hinne: ***
Mart Juur
-----------------------------------------------------------------------------
Mum
Go Go Smear The Poison Ivy (Fat Cat)
Ekstsentrikud paitavad jääd
Kümne aasta eest Aphex Twini austavate verinoorte islandlaste asutatud kollektiiv on neljandal kauamängival jäänud truuks originaalsele segule jäiselt sädelevast ja plinkivast elektroonikast ning omamoodi nihkes indipopist. Mum elas vahepeal üle tõsise koosseisumuutuse. Haldjahäälne Kristin Valtysdottir on nende ridadest lahkunud ning ainsad algkoosseisu mehed on Gunnar Õrn Tynes ja Õrvar Póreyjarson Smárason. Uued vokalistid Hildur Guðnadóttir ja Mr Silla pole siiski Mumi jäämäena väärikalt triivivat kontseptsiooni sulatanud. Vaatamata asümeetrilisele struktuurile on see siiski pop mis pop, kuigi mõnusalt ebatraditsiooniline. Lisaks ohtrale lo-fi elektroonikale kasutatakse ksülofoni, flööti, akordioni, akustilist kitarri ja harmooniumi ning mida kõike veel! Hüpnootiline nagu lumetorm akna taga või pigem siiski aknatagune pärast paaripäevast lumetormi.
Hinne: ****
Margus Haav