Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/08/10/13981780t1hfb53.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2247043t1h4d8d.jpg)
Esimese lume krudisedes otsisid ligi kolmkümmend venekeelsete koolide õpilast eile Vargamäel reheahju, kaevu ja karjalaste mängukivi.
Järvamaale Anton Hansen Tammsaare maile viis noored projekt, mis peaks eesti keeles õppimise vene koolide õpilastele kergemaks ja huvitavamaks tegema.
Fotojahile, kus tuli pildistada kirjaniku kodus ja selle ümbruses olevat, läksid õpilased, näpu vahel paber eestikeelse juhendiga. Hakkama said kõik ja mitte ükski ei küsinud, mida tähendab reheahi või saunik. Ju nad siis teadsid.
Mures õpetajate pärast
Tallinna venekeelsete koolide õpilased ütlesid pärast kehakinnitamist Albu mõisa toidutares, et neile ei ole osa ainete õppimine eesti keeles üle jõu käiv ülesanne. Küll aga on nad mures õpetajate saatuse pärast.
«Oleme noored ja meil on noored ajud, meie saame hakkama,» rääkis Tallinna Õismäe vene lütseumi 11. klassi õpilane Viktoria Gribovskaja. «Mis saab aga õpetajatest, kes on juba vanemad inimesed ja ei suuda eesti keelt selgeks saada, ehkki nad seda väga tahaksid,» muretses tüdruk.
Gribovskaja oli ka üks neist, kes bussisõidu ajal tehtud viktoriinis kuulusid võistkonda, mis vastas kõikidele eesti kirjanduse ja kultuuri teemalistele küsimustele õigesti. Teades nii Kristjan Jaak Petersoni kui esimest üldlaulupidu.
Enamik Tammsaare sünnikodu uudistanud 30st vene noorest rääkis eesti keelt hästi. «Minule ei ole eesti keeles õppimine sugugi raske,» ütles ka Gribovskaja. Sama arvas enda kohta Tallinna Paekaare gümnaasiumi 10. klassi õpilane Katja Levai.
Üleminek eestikeelsele õppele algas venekeelsetes koolides septembris. Esialgu piirdub see ühe eestikeelse eesti kirjanduse tunniga nädalas.
Helgemad pead
Tallinna humanitaargümnaasiumi keelekümblusklassis õppiv Kati Kamilova on eesti keeles mitmeid aineid õppinud juba aastaid. «Eesti keeles õppimine on väga positiivne, elan Eestis ja pean keeleoskust oluliseks,» leidis ta. «Selliseid käike nagu see Vargamäe külastamine oleks rohkem vaja, see muudab õppimise huvitavamaks.»
Tõenäoliselt olid Vargamäe retkele tulnud noored oma koolide helgemad pead. Siiski kinnitasid nad, et ka nende mahajäänud klassikaaslastele ei paista eesti keeles õppimine väga raske olevat.
Hirm on õpilastel eestikeelsete riigieksamite ja reaalainete ees, millele lisandub kahtlus, kas jäädakse plaani juurde, et järkjärgulise ülemineku lõpuks on 60 protsenti vene koolides õpetatavaid aineid eestikeelsed, või kaob vene keeles õppimine sootuks.