Aju eristab tõeseid ja valesid fakte isegi siis, kui meie teadvus neil vahet teha ei suuda, sai värske uuringu tulemustest teada Alo Lõhmus.
Ajust leiti õige ja vale tundmise mehhanism
17. november 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete kunagi kirglikult vaieldes kaitsnud mõnd fakti, mille tõesuses olete olnud absoluutselt veendunud ent asja täpsemal ülekontrollimisel on selgunud, et teil polnud siiski õigus? Ärge süüdistage selles äparduses oma aju, sest erinevalt teist endist hoiab aju tõesed ja valed faktid rangelt lahus isegi siis, kui teadvus seda ei suuda, kirjutab ajakiri Nature.
Põhja-Carolina Duke`i ülikooli teadlase Roberto Cabeza läbi viidud katse näitab, et autentsete mälestuste eristamine moondunud mälestustest võib olla võimalik lausa meditsiiniliste vahenditega. Katses paluti 11 inimesel lugeda paberilt sõnu, mis olid lahterdatud kindlatesse kategooriatesse (nt taluloomad).
Hiljem küsiti katsealustelt, kas üks või teine sõna oli nimekirjas esinenud, ning samal ajal mõõdeti katsealuste ajutegevust funktsionaalse magnetresonantsiga. Seejuures paluti inimestel täpsustada, kui kindlad nad ise on oma vastuste õigsuses.
Uuringu abil selgus, et kui vastajad olid oma vastuses kindlad ning neil oli ka tõepoolest õigus, suurenes vastuse väljaütlemise ajal aju oimusagara verevarustus. See ajupiirkond mängib tähtsat rolli mälu säilitamisel.
Kui aga vastajad olid oma õigsuses küll veendunud, ent tegelikult eksisid (seda juhtus keskmiselt 20% vastustega), elavnes hoopis otsmikusagara verevarustus.
Cabeza meelest lähtub just sellest ajuregioonist tuttavlikkuse tundmus veendumus, et mingi sündmus on minevikus juhtunud, ehkki selle täpsed detailid ja asjaolud ei meenu. Üks võimalusi selle kogemiseks on näiteks näha inimest, keda tead kindlalt juba varem kusagil kohanud olevat, ent ei suuda kuidagi meenutada, kes ta on ning mis asjaoludel kohtumine aset leidis.
«See on tegelikult üsna infotühi tundmus,» ütles Cabeza ajakirjale Nature. «Tõelise mälestuse korral on alati võimalik meenutada ka detaile.»
Ajuvigastustega patsientide uurimine on juba varem näidanud, et tuttavlikkuse tajumine ja tõeline meenutamine on erinevad nähtused, mida on võimalik ka teineteisest sõltumatult mõjutada. Mälestuste meenutamise suutlikkus kahaneb inimese vananedes, tuttavlikkuse tajumise võime aga säilib.
On aga üks erand: Alzheimeri tõve korral kahjustuvad nii meenutamise kui tuttavlikkuse tajumise võimed. Seetõttu võiks tuttavlikkuse tajumisega seotud ajupiirkondade verevarustuse häire avastamine olla tõhusaks meetodiks Alzheimeri tõve varasel diagnoosimisel.
Samuti võib ajuskaneering tulevikus näiteks kohtusaalis aidata eristada tõeseid mälestusi ebatõestest, pakub Cabeza. Juba praegu on töötatud välja meetodeid, mis lubavad ajutegevuse jälgimise abil öelda, kas inimene räägib teadlikult valet või oma arvates tõtt. Samuti on ajumustrite abil võimalik eristada tõde ning juhuslikku, kogemata lausutud valeütlust.
Kuid enne sääraste valedetektorite tegelikku rakendamist tuleb tõe ja vale menetlemist ajus veel põhjalikult uurida.
Nii näiteks on valemälestuste kõrval olemas ka fantoom-mälestused: faktid, mis pole valed, kuid on ajus paigutunud ühest kontekstist teise. Nii näiteks võite mõnd naisterahvast kohates mitte ainult olla kindel, et olete teda varem näinud, vaid teile võib ka ekslikult meenuda, et tema nimi on Stella ning kohtasite teda ülikooli ajal.
Ehkki viimased faktid on selle naise puhul valed, pärinevad nad tõesest allikast (olete ülikoolis tõesti semminud kellegi Stellaga) ning seetõttu aktiveerivad nad aju oimusagara täpselt samuti nagu tõesedki mälestused.
Cornelli ülikooli neuroloog Valerie Reyna ütles Natureile, et juba praegu on selge: kohtud ei tohiks tunnistaja veendumust, et tema mälestus on tõene, käsitada tunnistuse tõesuse kasuks rääkiva argumendina. «Üllatav, kuid veendumuse ja tegeliku tõesuse vahel on väga nõrk side,» lausus ta.