Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2247905t1hf1c3.jpg)
Viimastel aastatel on ilmunud ridamisi tellispakse luulekogusid, mis peavad andma pildi mõne autori koguloomingust. Selline on ka Arvi Siia luulet koondav raamat. Teose on kenasti kujundanud Arvi Siia kunagine Nooruse-aegne kolleeg Jaan Klõeiko, koostaja Tony Blackplait on olnud põhjalik, toimetaja Lauri Vanamölder on raamatut täiendanud saatesõna, vajalike tekstoloogiliste märkuste, Siia eluloo ja registriga. Lisaks on Rein Veidemann kirjutanud kogumikule sisuka ja üldistava järelessee. Mida veel tahta?
Arvi Siig oli Tallinna nooruk ja selle tänavaelu hea tundja. Jutt on 1950. aastate teisest poolest ja 1960ndate algusest. Toona oli Viru keskuse asemel Viru tänav ja selle kangialused seal liikusid noortekambad eesotsas igasugu «krahvide» ja «vürstidega». Kuni millalgi 1960ndate keskel peksid värskelt kumminuiad saanud miilitsad tänava puhtaks.
Nii et Rein Veidemanni üldistus urbanistlik luule on igati sobilik, iseasi, kui hamletlik Siig just oli. Igatahes oli ta noorusaastate luule, eriti luulekogus «Reporter värsikaameraga» sisalduv populaarne just väljaspool intellektuaalide seltskondi. Mõningaid ta luuletusi, eriti näiteks selliseid nagu «Seitsmeteistaastased», «101. kilomeeter», «*** Mängib däss nukrat põhjamaa tangot» või «Kool», mõistsid tsiteerida ka töölisnoored.
Võiks öelda, et Siia luule paremik jäigi sinna kuuekümnendatesse. Pärastpoole, kui ta leidis võimaluse rohkelt maailmas ringi rännata, mis oli siis veel haruldane, kirjutas ta väga palju reportaalikku reisiluulet, mille kohta ei mõistnud jällegi need, kel riigist väljapääsu polnud, midagi kosta.
Siig oli siis juba võimude juures heas kirjas ning väljendas mõnikord oma tänulikkust ka tolle aja laadis ühiskondlik-patriootiliste värssidega. Aga see võis tal olla ka vene luule, eriti Jevtuenko mõju. Ta tundis ja tõlkis Jevtuenkot. Üleüldse oligi Arvi Siig pärast tänavaelu värsistamist tollase noorema vene luule mõju all, eesti luule eeskujudega oli tal justkui seoseid vähem. Aga eks ta oligi õppinud vene filoloogiat ja tõlkis vene kirjanikke.
Arvi Siia puhul pole aga mitte vähem oluline meenutada, et ta oli pikka aega Nooruse luuletoimetaja ja seega paljude tollaste noorte algajate luuletajate esimene juhendaja. Saime meiegi 1965. aastal kokku, kui ta mõne üksiku Noorte Hääles ilmunud luuletuse põhjal tegi mulle ettepaneku debüteerida Nooruses. 1966 veebruaris saigi see teoks ning olin hiljemgi ajakirja autor. Ka mu esimese luulekogu algataja oli Arvi Siig. Seda juba siis, kui ta oli tööl Eesti Raamatus, mina polnud aga ligi kümmekond aastat avaldanud ridagi otsisin siis midagi kokku.
Arvi Siia luulelaad oli ühekorraga nii äärmiselt realistlik kui ka romantiline, ta luulekeel kohati liigagi metafoorne. Aga ka see oli tal ilmselt vene luule mõju.
Kogumik ei ole rubritseeritud Arvi Siia ilmunud luulekogude järgi, vaid jaotatud toimetaja sõnul temaatilisteks peatükkideks. Peatükke on väga palju ja ega ma sellest jaotusest päriselt aru ei saanud. Aga see pole mingi puudus.
Üks lõpumärkus küll. Millalgi 1960ndail ilmus Sirbis ja Vasaras Arvi Siia luuletus (pealkirja ja ilmumisaastat enam ei mäleta) lasteaiatädi Maast, kes viib lapsi loomaaeda järgnevad aga ka laste eesnimed, mille esitähed andsid kokku sõnad «EESTI RAHVAS». Sellest luuletusest tuli paksu pahandust ja luulekogudesse see ilmselt ei jõudnud. Käesolevasse paksu raamatusse võinuks välja otsida ka selle kurikuulsuse. Palju aastaid hiljem kordas Andres Rõuk Loomingus sedasama tempu ja pahandust tuli ka siis.
Raamat
Arvi Siig
«Neoon kangialuste kohal»
Pegasus, 2007