Vello Ranna mälestuseks

See pole päris tavapärane nekroloog, mida ma ei oskagi vast kirjutada, vaid mõned laused ühe kolleegi kohta, kellega jagasime üle kümne aasta raadiomajas ühte tuba, tegime koos saateid ja ülekandeid nii Tartu muusikapäevadelt kui esimestelt Rock Summeri festivalidelt lauluväljakul.

Velloga oli huvitav koos töötada. Vahel olime nagu kass ja koer karvupidi koos, aga lõpuks leppisime ikka ära. Ühel aastal läksime just enne Rock Summerit nii raksu, et esimesed kaks päeva istusime reporterikabiinis küll kõrvuti, aga ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Kolmandal päeval hakkasime juba suhtlema.

Sellegipoolest mingi keemia töötas ühised sõbrad, aga kindlasti ka muusikamaitse, mis Vellol oli laitmatu. Ma arvan, et see meid ehk kõige rohkem siduski. Juba läinud sajandi 80ndate Tartu muusikapäevadest saadik oli meil pea ühine arusaam sellest, mis on hea ja mis mitte nii hea. Kahju, et viimastel aastatel oli selleks arupidamiseks üha vähem aega. Ja nüüd enam üldse mitte...

Vello oli mees, kes elas täiega. Raadio, laulukoorid, Arsise kellade ansambel, kaunid naised ega ma nüüd üle piiri ei läinud? Arvan, et mitte, sest see kõik on inimlik. Lisan vaid ühe mälestuse, mis Vellot hästi iseloomustab.

Läinud sajandi 80ndatel sai käidud toonases Leningradis dässifestivalidel. Hotellikohti nappis, aga kui Vello midagi oli plaaninud, siis see reeglina toimis. Kõige uhkema hotelli aulas tellis ta välja administraatori, ulatas talle alpikannikorvi, naeratas oma vastupandamatut naeratust ja teatas, et Eesti Raadiol peaks siin ju broneering olema.

Administraator, kes juhtus olema nooremas keskeas naisterahvas, sulas otse meie silme all ning teatas, et broneeringut ta paraku ei leia ja toad on küll kõik kinni, aga juhuslikult on üks kahetoaline sviit vaba.

Millegipärast tundub mulle, et Vello leiab endale igas elus ja igal ajal kas kahetoalise sviidi või midagi muud toredat. Aga meie ajad olid ka vahvad, kas mitte?