Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2250297t1h94dc.jpg)
Tere, minu nimi on Evelin ja ma olen remondisõltlane.
Juba aastaid. Kuigi algul, vastse korteriomanikuna, ei söandanud ma pahtlilabidat kättegi võtta. Tõsiselt! Tudengina pesitsesin ju erinevates ühikates, kus tuli vaid kohale kutsuda sõbralik töömees ja viuh! saigi töö valmis.
Ent nüüd esietenduvad mu kodus üha uued remondistseenid.
Esimene stseen: väike värvikärbes
Kuuldes pisitütar Krata nördinud hüüatust, ma juba tean. Seal ta seisab paljajalu esikupõrandal, jalgupidi kinni värskes värvis, mille pealekandmise lõpetasin tund aega tagasi.
Haaran lapse sülle, tõstan vanni ja keeran vee jooksma. Kisa valjeneb ning ta püüab üle vanniääre põgeneda. Oeh, vesi on liiga kuum!
Krata tallaalused on valged, kergelt helesinaka varjundiga. Toon F 362, kui täpne olla. Juba on laps värviste kätega puudutanud kõhtu ja käsivarsi ja sääri ja nägu ja appikene, mul ei ole ju lahustit! Äsja just otsisin, et enda käsi puhastada, ja ei leidnud.
Kas mul tuleb tõesti minna värvise lapsega ehituspoodi? Kuskil ju peaks olema üks purk, selline üsna pisipisikene purgikene... jeeee, leidsin! Väike värvikärbes saab puhtaks!
Teine stseen: Tapeedi-Kati öö
Ärkan öösel, laman lahtisilmi, ootan Une-Matit aga mis ma ikka lesin, parem jätkan poolelijäänud tapeetimist. Teen seda tööd teist korda elus, esimest korda päris üksinda.
Nii astungi ühest ämbrist teise. Kus mu mõistus eile oli, kui katsin tapeediga ainult korstnajala küljed? Ah? Miks ma ei pannud j ä r j e s t? Kuidas küll keskmine paan sinna vahele nihverdada?
Mõõdan, lõikan ääri kitsamaks... esimest, teist ja teab-mitmendat korda... mis kokkuvõttes on järjekordne viga. Miks ma ei kleepinud paani lihtsalt peale? Ah?
Sätin kitsaks näritud tapeedipaani juveliiritäpsusega paika. Viieliitrise supipoti põhjas oli kliistrit küll vähevõitu, aga ehk piisab?
Paraku mitte. Paan variseb põrandale. Üüüüüüü!
Segan uue kliistri. Niisutan tapeedi. Sätin paika. Juveliiritöö I-täpina kinnitan maalriteibiga paksu tapeedi ääred, et need kuivades lahti ei lööks.
Kella vaadates jahmun midaaa? Peaaegu kuus hommikul! Ma olen kolm ja pool öötundi paigaldanud ühtainukest!!!!!!!!! tapeedipaani.
Magama!
Mees minu remondivaimustust ei jaga. «Ma tahan, et kodu oleks korras,» kõlab tema vagur soov. Mina ju ka! Aga kui esikus käib remont, siis on loomulik, et üleriided ja vihmavarjud on hunnikus elutoa nurgas. Ja kus mujal peaks kuivama välimised aknaraamid kui mitte söögitoas, toetudes riidekapi ja ahju vastu? Tõsi, seetõttu ei seisa maalriredel oma tagasihoidlikul kohal kapi ja ahju vahel, vaid laiutab lapiti söögitoa laua all... hea küll, tunnistan üles, sellise segaduse keskel elamine väsitab mindki.
Aga kui esiku remont saab valmis, s i i s on kodu ju korras!
Kuigi kui ma vaatan söögitoa väsinud tapeeti...