Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/17/58140t1h4765.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2251937t1h7345.jpg)
Laevaehituse konsultatsiooniettevõtte SSPA raportis, mis pole veel lõplikult valmis, tuuakse sarnaselt ametlikule versioonile Estonia laevahuku peamise põhjusena välja vöörivisiiri murdumist.
SSPA konsortsium peab läbi viima veel mõned katsed, enne kui Rootsi valitsusele esitatakse kevadel ametlik raport, kuid teatud põhifaktid on merendusajakirja Nautisk Tidskrift andmetel juba paika loksunud, vahendas The Local.
Suures osas kattuvad need ametliku uurimise tulemustega, ehkki esinevad ka mõned erinevused.
Neist olulisimaks on viide Estonia kiirusele, mis võis SSPA hinnangul parvlaeva olla aluse uppumise juures üheks teguriks.
Lisaks järeldatakse valmivas raportis, et parvlaev hakkas uppuma juba kell 1 öösel ehk kümme minutit varem, kui väidab varasem ametlik raport.
«Kümme minutit ei pruugi kõlada pika ajana, kuid sellises kontekstis on see palju,» märkis konsortsiumi uurimisjuht Claes Källström.
SSPA leiab siiski ilma igasuguse kahtluseta, et Estonia uppumise juures oli suur roll vöörivisiiril.
«Kõik viitab sellele, et sündmused arenesid nii, nagu on kirjeldatud ametlikus raportis: vöörivisiir kukkus ära ja ramp avanes, jättes selle täiesti avatuks vähemalt mõneks ajaks,» seletas Källström. «Kui autotekile oli sisenenud piisavalt vett, vajus alus ühele küljele.»
Parvlaev Estonia uppus Läänemerel tormis 28. septembril 1994, nõudes 852 inimese elu. Laevahuku ametliku uurimisraporti tulemused pole tänaseni rahuldanud skeptikuid, kelle seas levivad endiselt teooriad, nagu oleks katastroofi põhjuseks võinud olla ka laeval salaja veetud sõjamoonast tingitud plahvatus.
Rootis valitsus tellis kahe aasta eest kaks uut iseseisvat uuringut Estonia laevahuku asjaolude kontrollimiseks. Lisaks SSPA konsortsiumi raportile telliti üks ka Saksa spetsialistidelt.