Rahvustunde allakäik ja püha majanduskasvaja

Foto on illustreeriv. Foto: Toomas Huik

Ajamasina abil 1934. aastast tänasesse Eestisse sattunud EW kodanik peaks pärast põgusat analüüsi nentima, et eestlased on võtnud suuna väljasuremisele, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.

Kujutagem ette, et 1934. aastast, ajast, mil Eesti iseseisvumisest on möödas sama palju aega, kui praegu taasiseseisvumisest, on tänasesse Eestisse tulnud keegi, kes on ühiskonnast ja poliitikast huvitatud, teadlik ning oma aja tüüpilise maailmatunnetusega.

See tähendab, et ta usub üldiselt progressi – tema elukäsitluse aluseks on arvamus, et maailm läheb üldjuhul, ehkki tagasilöökidega, õiglasemaks, inimesed saavad targemaks ning täiustuvad muul kombel. Ning loomulikult ei saa tal olla aimugi poliitilise korrektsuse nüüdisaegsetest tabudest.

Algatuseks saaks ta muidugi šoki meie aja tehnoloogiast ning tema eelarvamus, et maailm on järsult paremaks läinud, leiaks esialgu kinnitust. Peagi näeks ta aga, et maailm on hoopis teistsugune, kui tema ette kujutada oskas, riikide majandused ning – mis veel olulisem – rahvad on omavahel põimunud ning rahvusriike vähemalt selles mõistes, nagu tema sellest aru sai, läänemaailmas ei ole. Kuid kas maailm on paremaks muutunud, sellele ei oskaks ta ilmselt vastata.

Hoolimata maailma jõukuse tohutust kasvust, pretsedenditust tehnoloogilisest revolutsioonist ja ülemaailmse küla kujunemisest pole käärid jõukate ja vaeste vahel kahanenud, vaid kasvanud. Tõenäoliselt oleks ta suhteliselt vapustatud, kui leiaks, et musta nahavärviga inimesi sureb nälga hoopis rohkem kui tema ajal, mil neeger oli veel poliitiliselt täiesti korrektne väljend.

1930. aastate lõpul moodustas keskmise aafriklase sissetulek üle kolmandiku maailma keskmise elaniku omast, 21. sajandi haku üleilmastunud maailmas aga vaevalt veerandi. Ning talle oleks ehk suhteliselt arusaamatu, et meedia esiuudiste hulka ei kuulu see, kas ja missuguseid jõupingutusi tehakse meie vähemõnnelike kaaslaste aitamisel.

Ning et asi ei ole ainult ärile orienteeritud meedias, vaid et selles ajas, kuhu ta on sattunud ja mida millegipärast peetakse antirassistlikuks, huvituvadki lääne inimesed rohkem Paris Hiltonist kui kümnetest tuhandetest iga päev nälga ja nakkushaigustesse surevatest teise nahavärviga inimestest.

Kui ta need globaalse maailma grimassid teadvustaks, oleks talle selge, et Eesti 70 aasta muutused ei ole hoopiski mitte ainult Eesti enda, vaid tolle taustsüsteemi muutused, kus Eesti saab toimida. Küll aga saaks ta peagi aru, et Eesti on nende muutuste esireas. Tema ajal oli Eesti oma aja kontekstis küll küllaltki avatud, kuid meie aja mõistes väga sissepoole pööratud.

Väliskaubanduskäive moodustas ligikaudu kolmandiku, otseste välisinvesteeringute osakaal aga 10% ringis sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Tänapäeval moodustab Eesti väliskaubanduskäive üle 80% ja otseste välisinvesteeringute osakaal üle 70% SKT-st, ning seejuures on esimene suhtarv lihtsalt väga suur, teine aga maailma üks kõige suuremaid.

Ajakirja Foreign Policy globaliseerumisindeks võtab arvesse ainult majandusnäitajaid ning nii on Eesti globaliseerumise ulatuselt maailmas kümnes riik. Kuid kui defineerida üleilmastumist laiemalt, ka erinevate kultuuride puutepinna suurenemisena, nagu seda tihti tehakse, ning võtta siin aluseks immigrantrahvastiku suhtarv (Eestis ülisuur 1/3), siis tõuseme selles edetabelis järsult ettepoole.

Kui nüüd meie mees või naine hakkaks tegema võrdlusi 1933.–1935. ja 2005.–2007. aasta Eesti vahel, siis võiks teda esimesena huvitada meie välispoliitika seis, õigemini julgeolek. Nii tollal kui nüüd on meie välispoliitika peaeesmärgiks iseseisvuse tagamine.

Kolmekümnendate aastate keskpaigas oli seis nõrk. 1925. aastal oli Inglismaa keeldunud oma laevastikku Balti merele Eesti toetuseks demonstratsioonesinemisele saatmast. Sellest hoolimata pidasid eestlased inglasi oma parimateks sõpradeks. Abi Vabadussõjas ei läinud meelest ning ega valikut ka polnud. Inglastel oli aga, vastupidi, sõpru jalaga segada ning eestlased lemmikute hulka küll ei kuulunud.

Inglise saadik Balti riikides Hughe Knatchbull-Hugessen kirjutas, et 1918.–1920. aasta aktsioonide käigus, mil nende eesmärk oli Läänemere regiooni puhastamine sakslastest ja bolševikest, said nad ühtlasi kaasandena ka kolm truud sõpra, kellega nad hiljem midagi peale hakata ei osanud. Tallinnas ei resideerinud Inglise saadikutki.

Õnneks oli Nõukogude Liidu poliitika Eesti jt Balti riikide suhtes olnud saamatu ja segane. N Liidu ja Saksamaa ühiseks eesmärgiks oli küll pidurdada piiririikide, st Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola tihedat sõjalis-poliitilist koostööd.

Seda oli lihtne teha, sest neil riikidel oli kogu aeg omavahelist purelemist. Kõige suurem probleem – Vilnius – oli Poola ja Leedu vahel. Eesti suhted Soomega, oma hõimurahvaga, halvenesid ka Pätsi režiimi ajal ja see oli täpselt see, mida N Liidule vaja, sest soomlasi peeti väga nõukogudevaenulikeks.

Niisiis Eesti julgeolek nõrgenes ja ka Lätiga, sajanditepikkuse saatusekaaslasega, ei kujunenud tihedat koostööd. Olgu siin toodud üks näide. 1934. aastal, pärast riigipööret nurises N Liidu saadik Aleksei Ustinov nagu ikka selle üle, et Eesti ei ole N Liidu vastu piisavalt sõbralik ega osale pimesi N Liidu poliitilistes kombinatsioonides.

Välisminister Julius Seljamaa oli sel puhul tavaliselt venelaste vastu üliviisakas, aga seekord ei hakanud põiklema, vaid ütles otse, et Eesti ei taha end suurde poliitikasse mässida, tahab lihtsalt omaette olla, ja kui vaja, siis kaitseb oma iseseisvust ning leiab selleks kaitseks ka sõbrad.

See dokument läks N Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitjale Boriss Stomonjakovile, kes oli seda lugedes sinise pliiatsiga alla kriipsutanud «sõbrad» ja teinud äärele küsimärgi. Ühesõnaga – sellest, et Eestil häid sõpru ei ole, sai aru ka põhivaenlane. Iseseisvus sai püsida vaid tasakaalul N Liidu ja Saksamaa vahel, sest kumbki ei soovinud teise mõju laienemist Balti regiooni. Molotovi- Ribbentropi pakt tähendaski selle tasakaalu kaotust.

Tänapäeval on meil kõik teatavasti üsna teistmoodi, vähemalt pealiskaudselt vaadates. Eesti on tugevate organisatsioonide, NATO ja Euroopa Liidu liige. Paraku ei tea me, kui suureks nende sõprus häda korral osutub. Tõsi, peale pronksiööd käis meil siin Tallinna sadamas ka Inglise ristleja. Aga mida see laiemalt tähendas, me ei tea.

Kui kaua peaksime vastu pidama, et näidata, et meil on tõsi taga, et me tahame, et rakendataks NATO 5. artiklit, mis nõuab teiste liikmesriikide appitulekut juhul, kui ühte liikmesriiki rünnatakse? Kas meie välisteenistus on nii tugev, et suudab tagada «pildiloleku» juhul, kui peaks algama agressioon meie vastu, või lämmatab selle meediakajastuse mõni uus megauudis Paris Hiltonist?

Küll on aga selge, et Soome ja Lätiga on meie suhted veel vähem lähedased kui 1930. aastatel. Tuletame meelde oma kõrvaltvaataja või isegi parastaja reaktsiooni, kui Läti oli hädas noorte immigrantide rahutustega.

Ka meie aprillirahutuste ajal toetasid meid meie isiklikud sõbrad Lätist, kuid mitte nende poliitikud meie riiki. Riigipöördekatsele 1924. aastal oli järgnenud Eesti sisejulgeoleku kindlustamine, pärast mida Eesti riiki ilma otsese välise sõjalise sekkumiseta kukutada ega ka tugevasti kõigutada poleks saanud.

Kui aga meie ajarändur küsiks, kas me oleme samaga hakkama saanud ka nüüd, pärast pronksiöid, ning kas Venemaal on raske meie riiki seestpoolt destabiliseerida, siis kardan, et me ei saaks talle eitavalt vastata ja peaksime tunnistama, et kui Venemaa seda seni teinud ei ole, siis sellepärast, et tal pole seda vaja olnud. Praegu. Niisiis – ehkki üldpilt näib olevat hoopis teistsugune, küsiks meie külaline tõenäoliselt ikka: kas meie julgeolek aastal 2007 on ikka paremini garanteeritud kui aastal 1934?

Teiseks, majanduse seis. Minevikukülaline märkaks kõigepealt muidugi seda, et Eesti on täna märksa rikkam kui 1930. aastate keskel, sisemajanduse kogutoodangu arvestuses isegi kuni 10 korda rikkam. Aga maailm on teistsugune, ning kui ta Eesti majandustaset omaaegsega võrrelda tahaks, siis peaks ta vaatama seda, missugune näeb Eesti koht välja täna nende riikidega võrreldes, kes olid Eestiga ligikaudu samal tasemel 1930. aastatel.

Andmed on ligikaudsed, kuid piisavad üldjärelduseks: Ungari ja Poolaga on seis praegu ligikaudu sama, kuid Austria, Soome ja Itaaliaga, kellest omal ajal väga vähe maha jäime, on vahe peaaegu kahekordne.

1930. aastate keskpaigas oli Eesti just toibumas üliraskest majanduskriisist. Langus oli tekkinud justkui tühjalt kohalt – see ei olnud põhjustatud sõdadest, majanduslikust ümberorienteerumisest või Eesti valest majanduspoliitikast.

1932. aastal, kriisi raskeimal aastal, töötas suurtööstuses 16% vähem töölisi kui 1930. aastal ja SKT per capita ehk ühe elaniku kohta oli langenud üle 8%. Eesti majandusel oli seljataga ka dramaatiline ajalugu – esialgu ei teatud ju, kas Eesti majandus iseseisvust välja kannab, oli peetud tõsiseid lahinguid ida või lääne ning põllumajandusliku või tööstusliku orientatsiooni üle ning katse ja eksituse meetodil leitud sobivaim.

Kui Jaan Tõnissoni valitsus 1933. aastal krooni devalveeris ja maailma majanduskonjunktuur paranes, läks Eesti majandus järsult ülesmäge. Selle sammu viljad lõikas Pätsi režiim, mis võttis järgmistel aastatel kasutusele veel reguleerivama majanduspoliitika kui varem ja deklareeris hiljem, et Eesti majandusel läheb hästi just tänu sellele.

Nii nagu praegu räägib suurem osa poliitikuid, et majandusel on läinud hästi just seetõttu, et majandust on vähe reguleeritud. Mõlemaid põhjendusi on põhjust võtta reservatsioonidega, nii toona kui täna on Eesti majandus sõltunud eelkõige ikka maailma majanduses toimuvast.

Taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitikas suuri ja dramaatilisi otsuseid ja raskeid valikuid pole tulnud teha. Meil on olnud palju rohkem nõuandjaid ja palju laenu ning tagastamata abi, ja mis kõige põhilisem, väga palju välisinvesteeringuid. Kui aga tuleb suur majanduskriis, siis on Eesti tagasilangus eriti järsk väliskapitali suure osakaalu tõttu, mis teeb meie majanduse kergesti haavatavaks.

Edasi, riigi siseelu või siis demokraatia seis. See oli tollal, nii nagu majanduski, kriisis. Kui sellise jõukusastmega riigil, nagu Eesti 1930. aastate alguses oli, jääb majanduskasv alla 5%, on tema demokraatia keskmine eluiga üldjuhul vaid neli aastat. Tollal jäi majanduskasv alla nulli.

Eesti parlamentarism jõudiski kriisi – referendumid näitasid, et rahvas eelistab tugeva täitevvõimuga konstitutsiooni. See ei tähendanud siiski veel demokraatia kaotust, mis tuli Pätsi-Laidoneri riigipöördega siis, kui võis hakata siseelu stabiliseerumisele lootma.

Kardan, et too kolmekümnendate kodanik defineeriks ka praegu Eesti demokraatia kriisis olevaks. Tema mõistes on valimistel osalemine väga väike ning parlamendipoliitikute maine vist veel kesisem kui 1930. aastate alguses. Tõenäoliselt oleks Euroopa põhiseadusleping Eestis rahvahääletusel läbi kukkunud, kuna selle kaudu saanuks rahvas väljendada oma suhtumist poliitikutesse.

Kuid suur ja üldine asi, mida eestiaegne mees meile õpetada võiks, on eneseusaldus. Suhtumist, et mis küll Euroopa ikka meist arvab, koges meie kodanik küll märksa vähem, ja seda oleks ta pidanud orjameelsuseks.

Tema Eesti oli uhke ja iseseisev, Vene ja Saksa käest oma sõltumatuse ausalt verega välja võidelnud. Välisabi pidas ta alandavaks. Toona prooviti ikka pigem rõhutada seda, mille poolest me teistest erineme, ja ennast eurooplastena tundma üles kutsudes mõeldi sellele, mida meil on Euroopale omalt poolt erilist pakkuda. Mitte seda, et eurooplaseks olemine tähendab mingite keskmiste hüpoteetiliste euroopalike väärtustega mugandumist.

Meie mees või naine võiks mõelda, et millest see eneseusalduse puudumine tuleb. Võib-olla oleks ta lugenud just Ernest Hemingwayd ja mäletaks tema mõtet, et vananedes ei lähe inimene targemaks, vaid ettevaatlikumaks.

Meie tänane ühiskond on «vanem» kui 1930. aastatel, ja seda mitmes mõttes. 20. sajandi esimestel kümnenditel oli Eesti ühiskond selles rahvastiku arengu faasis, kus toimusid erakordselt järsud muutused, mil ühiskond pulbitses teotahtest, mis kanaliseerus tänasest hoopis enam ühiskonna, mitte ainult iseenda muutmisse.

Peale selle, et tänased kodanikud on märksa individualiseerunumad, on ühiskond praegu vanem ka otseses mõttes. Ning loogiline, et juba seetõttu mõtleb vähem Vargamäe Andrese moodi, kes oma põldusid kividest puhastades teadis, et teeb tööd oma järeltulijate heaks.

Tänapäeval on Eestis elanikke 1,3 miljonit, 70 aastat tagasi oli 1,1 miljonit. Kuid kui meie mees teeks mõned tema mõistes poliitiliselt täiesti korrektsed arvestused, leiaks ta, et kui tema ajal, 1934. aastal oli see rahvastikurühm, kellel oli pikem ja Eesti-kesksem vaade, s.t tööealine põlisrahvastik, märksa suurem, nii osakaalult kui ka absoluutarvult.

Lisaks tuleb meeles pidada, et Eesti jaoks läksid Sinimägede kaitsekraavides, Siberis ja läänemaades paguluses kaduma just tegijate, aktiivsemate inimeste geenid. Ja loomulikult käitub ühiskond, kus on vähem lapsi, ka vähem Vargamäe Andrese moodi, põlde pole ju kellegi jaoks puhastada. 1934. aastal moodustasid kuni 10-aastased 15,4% Eesti elanikkonnast, 2007. aastal vaid 9,7% ehk teisisõnu neid, kelle jaoks tuleviku Eestit ehitada, on proportsioonis poolteist korda vähem.

Kui too kolmekümnendate kodanik kogeb meie individualiseeritust ja mõtleb neile arvudele, siis ta saab ehk aru ka meie ühepäevamentaliteedist.

Näiteks sellest, et alkoholitarvitamine ühe isiku kohta on üks suurimaid maailmas, peaaegu viis korda suurem kui 1934. aastal, käärid meeste ja naiste keskmise eluea vahel on suurimaid maailmas. Kuid meie alkoholipoliitika on üks kõige liberaalsemaid, kui mitte liberaalseim maailmas, ent me arutame selle üle, kas müügipiirangud ei ohusta ärivabadust.

Kahe maailmasõja vahel oli väljaränne minimaalne, kuid praegu anname tõenäoliselt ühe suurima väljarände suhtarvu Euroopas, ning seda niigi järsult kahaneva rahvastiku ja viimastel aastatel ka tööjõupuuduse olukorras. Ent ainsa Euroopa Liidu riigina puuduvad meil migratsiooniandmed, rääkimata analüüsidest ja prognoosidest. Või – mis põhiline – rahustame end arvamusega, et sündimus on oluliselt kasvanud.

Tegelikult on sündimuse kasv Eestis olnud minimaalne. Summaarne sündimuskordaja (väljendab keskmist laste arvu, mis oleks ühel sünnitusealisel naisel, kui sündimus oleks nii suur kui käsitletaval aastal) on Eestis viimastel aastatel olnud 1,4 või pisut rohkem. Rahvastiku taastootmiseks oleks vaja aga vähemalt 2,1.

Migratsioonistatistikat meil ei ole. Ilmselt paljudel põhjustel, sealhulgas ka mingil meie eestiaegsele mehele, ja olgu öeldud, ka minule täiesti arusaamatu andmekaitselise piirangu tõttu, mis ei luba teha korralikku kvaliteedianalüüsi ega ühendada isikujärgselt loenduste ja sündmusstatistika isegi statistikaametil endal.

Veel imestaks meie kodanik ilmselt selle üle, kuidas saavad meie statistilised andmed olla üldse taseme võrra halvema kvaliteediga kui tema ajal, ning seejuures rahvastikuandmed, nii nagu demograaf Kalev Katus ütleks, sama head kui Liivi sõja ajal. Oludes, mil meil siin on kasutada enneolematult võimas tehnoloogia ning statistika töötlemisel on tegev mitu korda rohkem inimesi kui aastakümnete eest.

Omade puudusel kasutagem siis hinnangulisi andmeid muudest allikatest. CIA World Factbookist – ilmselt maailma kõige populaarsemast statistikaportaalist – võivad sajad miljonid inimesed veenduda, et Eesti rahvastiku kahanemine on kiirenenud 2004. aastast, meie Euroopa Liitu astumise ajast, ja ulatub üle 0,6% aastas. Eelmise aasta andmete kohaselt oli Eesti selles «edetabelis» Läti järel maailmas napilt teisel kohal. 2007. aasta prognoosi kohaselt konkureerib meiega veel ka Ukraina.

Vähemalt sama usutav kui see, et maailmas on paarikümne aasta pärast 1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest, kellest haridusminister räägib (huvitav küll, kuidas mõtleb ta selle arvu saada, kas nii, et iga väljarändava eestlase eesmärgiks saaks mõnele võõramaalasele «kurat» ütlemine selgeks õpetada?), on see, et paarikümne aasta pärast hakatakse siinmail üldse tulesid ära kustutama.

Meie külalisel kolmekümnendatest ei ole olnud võimalust elada seal, kus ta oleks saanud jälgida suurte paneelmajade tühjaksjäämist. Meil aga küll. See ei käinud nii, et lahkuti aeglaselt ja ühekaupa. Jah, nii oli esialgu. Kui aga ligikaudu veerandilt akendelt olid kardinad kadunud ja tühjadesse korteritesse asotsiaalid asunud, siirdusid ülejäänud elanikud väga kiiresti mujale.

Kui omaksime lisaks loomuliku iibe andmetele ka usaldusväärset migratsiooniprognoosi, võiksime ruttu välja arvutada, millal veerand Eestit põlisrahvast tühjaks jääb.

Kui minevikukodanik kuuleks, et meil on olemas isegi spetsiaalne ametikoht – rahvastikuminister, mida tema ajal Eestis ega ka mujal ei tuntud –, võiks ta arvata, et me vähemalt püüame probleemiga tegeleda. Ent satuks uuesti segadusse, kui näeks, et tollel ametikohal ei organiseeritagi teabe saamist meie väljarändest, ei analüüsita madala sündimuse ja eluea põhjusi ega korraldata ajurünnakuid, et käivitada süsteemset rahvastikutaaste programmi.

Meie kodaniku vähe vallatuma loomu korral leevendaks tema rahulolematust ehk see, et rahvastikuminister oma olemasolu omapärasel moel kompenseerib, poseerides ajakirjades Kroonika, Marie Claire, Lilit ja kus iganes veel. Väljaannetes, mida kolmekümnendate aastate normide kohaselt peetaks pornograafilisteks või vähemalt üsna rõvedateks.

Ning lõpuks, üldistades, oleks ta ilmselt väga suures segaduses. Põhiseaduse kohaselt pidi taastatud Eesti riigi eesmärgiks olema eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämise tagamine, kuid selle asemel oleme kujundanud fenomeni, mida Hasso Krull on nimetanud pühaks majanduskasvajaks.

See ei taga meile muud kui paari põlvkonna jagu tarbimist. Mis edasi saab, ei tea. Trend väljasuremise poole läheb ikka edasi, ja naljakas mõelda, kuid kiiremini kui manatud okupatsiooniajal.

Ma ei tea, kas me seda ikka just kuulda tahtsime. Võib-olla olnuks parem, kui külaline minevikust oma aega oleks jäänud. Saaksime rahulikult vaadata tantsusaadet ning Mac Infot edasi tarvitades lugeda, mida vahvat Paris Hilton nüüd viimati jälle tegi.

Artikli aluseks on 23. novembril konverentsil «Kaks algust: 15 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki» peetud ettekanne.