Kui paberimajandus poleks alt vedanud, saanuks Jürgen Fogelist ehk näitleja. Paraku läksid asjad teisiti, ent esineda saab mees ka oma praeguses Eesti ühe vaadatuma telesaate «Reporter» saatejuhi-reporteri ametis.
Jürgen Fogel rabab unistuste nimel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on aastavahetuspeol istunud koos Tanel Padariga rõdul vannis. Ta on Kristjan Jõekalda shows ennast kaamerate ees aluspükste väele võtnud. Sel ajal kui ETV näitas aprillis pronksiööl balletti, seisis tema keset märatsejaid, mikrofon käes, ja tõi sündmusi vaatajateni. «Tsirkust ja leiba rahvale, see on põhiline! Me oleme ju meelelahutajad, peame seda kõike tegema, ja kui meid vaadatakse, siis on kõik ju läinud asja ette,» ütleb Fogel ja lisab, et teletöö nõuabki selle tegijatelt julgust.
Tegelikult tuli Pärnust pärit noormees aastaid tagasi Tallinna hoopis selleks, et lavakasse astuda. See oli tal juba kooliteatri aegadest südames. Et aga gümnaasiumi lõpudokumentidega tekkisid probleemid, ei lubatud Fogelit lavakas lõplikele eksamitele ja ta hakkas hoopis pedas raadioreiid õppima.
Ladusalt sujunud karjäär
Kooli ajal hakkas Fogel otsima ka erialast tööd. Seda polnud lihtne leida, aga siis andis praegune Raadioteatri juht Toomas Lõhmuste talle Star FMi numbri ja soovitas sinna helistada. Fogelist sai raadiojaama hommikuprogrammi uudistelugeja. Paraku aga jäi töötegemise kõrvalt kool pooleli, sest nagu mees ise ütleb, on talle töö alati olnud elus tähtsamal kohal kui nii mõnedki muud asjad. Mõne aja pärast helistati talle ka «Reporterist» ja kutsuti proovima. Fogel proovis ja jäi. «Nii et midagi rasket pole olnud,» võtab ta oma karjääri kokku. «Pigem valikute, võimaluste ja juhuste kokkulangevus.»
Teletöö pole ajakirjanikuna iseõppija Fogeli sõnul raske, lihtsalt esineda peab julgema. Ja enne kaamera ette astumist tuleb endale selgeks teha, kas sa tahad ennast kõigile näidata või mitte. «Kaamera ees ei tohi mõelda, et sind vaatab 160 000 silmapaari, vaid sa pead lihtsalt rääkima nagu oma sõbraga. Kui oled proovinud ega karda enam kaamerat, on see lihtne,» ütleb mees, ent tunnistab samas, et väike eetrinärv tuleb alati enne saadet temalgi sisse. «Aga muidu ei oleks ka enam huvitav,» lisab ta.
Kuna saatejuhi ametist rohkem astub Fogel üles reporterina, viskab töö teda vägagi erinevatesse ja tihti ka ootamatutesse olukordadesse. Nagu kevadel märatsejate keskele.
See päev on mehel vaat et minuti täpsusega meeles. Päev otsa oodati ja seisti operaatoriga rahvusraamatukogu ees. Siis oli vaja kaamerat vahetama minna, aga tagasi tulles raamatukogu ette enam ei saanud. Mindi Kosmose kino juurde, kus rahvas kogunema hakkas. Ja ühel hetkel ei olnudki enam aega midagi mõelda...
«Ainus mõte oli see, et kaamera käima, tuleb mis tuleb, peaasi et pilt jõuaks vaatajateni,» meenutab Fogel. Aega sõnu seada, mõelda, kui ohtlik olukord on, ja hirmu tunda sel hetkel tema sõnul ei olnud. See kõik jõudis kohale alles järgmistel päevadel. «Järgmisel päeval oli töölt vaba, istusin kodus ja vahtisin ainult ühte punkti. Hakkasin asjade üle mõtlema ega suutnud toimunut uskuda, olin emotsionaalselt täielikult miinustes. Asja sees olles hirmus ei olnud, ent pärast, kui see pilt taas ette tuli, siis oli küll,» ütleb Fogel.
Ennast taevani ei kiida
Järgmistel päevadel sai ta oma etteaste eest rohkelt kiita, aga paraku ka sama palju laita. Kriitika peale ütleb Fogel vaid, et tagantjärele on ju kõik targad ja tema ei süüdista vastu kedagi. «Kui mul midagi välja ei tulnud, siis sellepärast, et olen veel suhteliselt roheline selles maailmas, ja sellises olukorras ametliku ja poliitiliselt ning juriidiliselt korrektse teksti rääkimine eeldab veidi kogemust. See oli minule esimene selline olukord,» ütleb enda esiletõstmise ja kiitmise osas väga tagasihoidlik noormees.
Samas nendib Fogel, et kaasvõitlejaid ei näinud ta kusagil. «Kes jõi ajakirjanike tsoonis kohvi, kes seisis maksuameti ees, kaamera õlal. Sellist asja, nagu käis läbi, et me olime rindejoonel õlg õla kõrval, pole olnud. Mina ei näinud kedagi. Alles pärast seda lõiku, mis oli «Reporteris», tormati välja,» koputab Fogel kritiseerijate südametunnistusele.
Mees tunnistab, et adrenaliinilaksu andis pronksiöö sündmuste kajastamine küll, ent ta ei saa öelda, et sooviks sellist asja veel läbi elada. «Ma arvan, et keegi ei tahaks seda. Emotsionaalse laengu ja kogemuse andis see küll ning edaspidi teaksin, kuidas sellises olukorras käituda, ent ma loodan, et sellist olukorda Eestis enam ei tule,» ütleb Fogel.
Sellest, et «Reporterit» kollaseks ajakirjanduseks sildistatakse, et lase mees ennast häirida. Ütleb, et talle meeldib see töö väga ja lisab, et ei suudakski midagi tõsist teha. Pealegi teab Fogel, et paljusid saateid, mida kirutakse ja nimetatakse kollaseks või sisutühjaks, vaadatakse kodus isekeskis olles siiski.
«Neil, kes nimetavad «Reporterit» kollaseks, on õigus oma arvamusele. Aga paljud, kes nii nimetavad, vaatavad seda saadet õhtul siiski,» ütleb Fogel. «Mind ei häiri see üldse. Mina teen oma tööd ja kui see kellelegi ei meeldi, siis las ta ütleb välja, ju tal on selleks siis oma põhjused.»
Tööga kaasneva tuntusega on mehel seni vaid positiivsed kogemused. Tänaval tullakse juurde küll, aga see teda ei häiri. Kui aga endal tuleb intervjuud anda, ei tunne Fogel ennast sugugi mugavalt. «Kui teed ise intervjuud, oled nagu kala vees, mikrofon käes, kaameramees selja taga ja paned teised alastiseisu. Ise sellises olukorras olles läheb aga suu lukku ja mõtted jooksevad kokku,» ütleb ta.
Töötab unistuste nimel
Fogel tunnistab, et tööd on palju ja vaba aega vähe. Seda enam, et tema juhtida on «Reporter» just nädalavahetustel, kui enamik inimesi puhkab. Ent mees lisab ka, et on praegusel eluetapil töölainel. «Töötan selle nimel, et saaks kunagi oma unistused ellu viia. Et hakata loorbereid lõikama, tuleb ikka kõvasti tööd teha,» mainib ta.
Ent millest ta siis unistab? «Et oleks oma väike pesa, armastatud naine ja laps. Võib-olla ei ole see aeg veel käes, olen suhteliselt noor, rügamisruumi veel on. Praegu on ainult see mu eesmärk, et oma tööd paremini teha, ennast täiendada ja ehk ka kool ära lõpetada,» ütleb ta. «Tuleb see, mis tulema peab.»
Fogel ütleb, et ta ei planeeri asju, vaid elab ühe-paar päeva korraga. «Sa ei tea ju kunagi ette, mis homne päev tuua võib,» põhjendab ta. Nii ei õnnestugi temalt välja pressida mingeid tulevikuplaane. Mees ei välista midagi ei mõne oma saate juhtima hakkamist, ei raadiosse naasmist. «Pole mõtet viisaastaku plaani teha, kui seda täita ei suuda, siis süüdistad ju ennast pärast. Poole parem on elada nii, kui midagi jääb üllatuseks ka,» selgitab ta oma suhtumist.
Kui tööle keskendunud mehel siiski vahel mõni vaba päev kätte juhtub, veedab ta selle suuremas osas magades. «Töös tuleb nii palju infot ja emotsioone, läbielamisi on palju, asjad imevad sind kaasa, siis magades mu vaim puhkab ja ma taastun,» ütleb Fogel. Suvel aga armastab mees mootorrattaga sõitmas käia. Siis sõidab ta kuhugi parki või mere äärde, et saaks olla omaette ja patareisid laadida.
Kui vahel tuleb tunne, et enam ei jaksa, taha või viitsi, saab Fogel jõudu iseendast. «Meenutan mingit hetke, kui oli väga hea enesetunne, ja lähen sinna tagasi. Jooma või pidutsema ma ei hakka, ma lihtsalt ei lase asjadel ennast eriti häirida,» ütleb ta. Pinget talub mees hästi, teisiti selles töös ju ei saakski.
Soovitab lähedasi hoida
Aasta lõpus on ikka tavaks teha kokkuvõtteid. Fogel on enda aastaga väga rahul. «Oli tõuse, oli languseid. Tööd oli palju, kõrini ja tagasi, aga kõik on lõpuks hästi välja kukkunud. On olnud vigu, on olnud lõbus, on saanud palju naerda, tantsida, nutta. On olnud kõike, mida ühe inimese elus vaja. Nii et ma ei saa nuriseda,» võtab ta oma suhteliselt värvika aasta kokku.
Jõulude ajal sõidab mees esmalt Pärnusse ja loodab, et ilma peal laiali olevad vanemad ja kolm õde ning kaks venda leiavad tee üksteise juurde. Seejärel veedab ta aega sõpradega ja suundub siis Võrumaa metsadesse elukaaslase vanemate juurde. Mingeid erilisi traditsioone mehel jõulude ajal pole. «Nagu ikka, kõhud punni täis ja siis tagasi Tallinna tööle,» naerab ta.
Kuigi see võib kõlada veidi vastuolulisena hoolega tööd rügava mehe suust, soovitab Fogel inimestel oma lähedastele rohkem tähelepanu pöörata ja neid hoida. Pärit lahku läinud vanematega perest, otsib ta elus kindlustunnet ja peresoojust. «Kadestan heas mõttes inimesi, kes on terve elu oma perega suutnud koos olla,» ütleb ta. Tema sõnul tuleks omavahel rääkida, sest kõikidele probleemidele leidub lahendus. «Hoidke ja armastage üksteist, oma sõpru, lähedasi, peret. Oluline on, et turvatunne ei kaoks ja et mõttetut viha ja kadedust oleks vähem, seda on liiga palju. Rohkem positiivsust!» ütleb Fogel.
CV Jürgen Fogel
Sünniaeg: 10. juuni 1979
Haridus: Pärnu 4. keskkool, TLÜ raadioreii eriala (lõpetamata)
Töötanud pitsameistri, automüüja, muusikakaupluse müüja, hotelli administraatori, portjee, Star FMi hommikuprogrammi raadiouudiste diktori ja Kanal 2 uudistesaate «Reporter» saatejuhi-reporterina
Hobid: jalgratta- ja mootorrattasõit, lugemine, ujumine, magamine, mõnikord ka laisklemine, tööl olemine
Perekonnaseis: vabaabielus
Teised Jürgenist
Merike Veskus
«Reporteri» reissöör
Jürgenil on kõik eeldused saada heaks ajakirjanikuks, tahaks, et elu annaks talle võimaluse teha ka uurivat ajakirjandust. Kõik muu on tal olemas.
Kogenud reissöörina ütlen, et kui inimene teeb meediat, mis on eetris, peab tal olema eetriedevus, ta peab taluma ennast, oma häält. Ja ma kiidan, kui eetriedevus on olemas. Jürgenil on. Pean teda perspektiivikaks eetritegijaks.
Jürgen on alati valmis kõike kaasa tegema, väljakutseid vastu võtma. Temaga on meeldiv koos tööd teha. Kui noortega koostööd alustades on tihti nii, et ei tea, kuidas nendega peaks ringi käima, siis Jürgeniga pole nii olnud, koostöö istub meil. Ma usun temasse. Ta on lahe kuju.
Tunnustan teda ka selle eest, et tal on elus olnud kõik võimalused minna halvale teele, aga ta pole seda teinud. Ta on pidanud juba lapsest peale enda eest rassima.
Veiko Soll
sõber
Jürgenil on kaela pael jokkeri tätoveering ja see tähistab ka tema iseloomu. Ta on huvitav inimene. Igav temaga ei hakka. Ta suudab alati midagi toredat ja põnevat välja mõelda. Ja ta on sihikindel, kui midagi pähe võtab, siis teeb selle ära. Aga sealjuures teeb temperamentselt.