Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2262953t1h944d.jpg)
20. septembril jäi Eesti kino- ja teatriilm korraga tühjemaks 81-aastasena lahkus meie hulgast näitleja ja lavastaja Kaljo Kiisk.
See muhe naeratus ja soe pilk jääb ilmselt eesti rahva südamesse igaveseks pidama. Ükskõik kas siis filmidest kellamees Liblena, teleekraanidelt «Õnne 13» pensionärist kingsepa Johannesena või siis hoopis «Vallatute kurvide», «Hullumeelsuse» või «Nipernaadi» reissöörina, aga me kõik teame teda.
1968. aastal valminud «Hullumeelsus» on üks eesti filmikunsti tippteoseid, mis oleks pääsenud ka Veneetsia filmifestivalile, kui ajad seda vaid lubanuks.
Kiisk elas iga eestlase südames sõltumata põlvkonnast võõrad ütlesid talle tänaval tere. Tema naeratas, tervitas vastu ja sammus edasi, käed selja peal koos.
Oma heatahtliku olemise ja jumaliku andega ei pugenud näitleja aga mitte ainult eestlaste südametesse Postimehe võrguväljaandes hüüti meistrile järele ka vene keeles. Siiralt ja südamlikult.
2004. aastal jagas Pimedate Ööde filmifestival esimest korda elutöö auhindu esimene pääsuke läkski kohe Kiisale.
Viimane, eluterve naljamees, hakkas kohe protestima ja palus väärt auhinna nimetada ümber elu ajal tehtud töödest leitud vigade ja lolluste avastamise preemiaks. Nii muidugi ei läinud. Aga huumor ja eneseiroonia olid mehel õige koha peal.
Ehkki Kiisk viimasel ajal ise enam filme ei vändanud, meenutas kinoliidu tegevjuhi kohusetäitja Erika Laansalu, et mees püüdis ikka kätt kinoilma pulsil hoida alatasa põikas kinoliitu sisse ja uuris, mis liikuva pildi maailmas uut teoksil.
Kui ühiskonnas midagi mäda, tundis Kiisk missiooni seda pisutki paremaks muuta.
Ta kuulus kahte riigikogu koosseisu. Mõne aasta eest ütles ta Postimehele, et need olid suhteliselt keerulised, aga väga õpetlikud aastad tema elus, mis jäävad surmani meelde.
Toomas Vilosius meenutas Kiisaga koos Toompeal veedetud aegu: «Kui Reformierakonna fraktsioonis puhkesid vaidlused, oli Kaljo see, kes tõstis näpu püsti ja ütles: «Poisid-poisid, oodake mõtleme veel!».»
Näitlejaks õppis Kiisk Moskva teatriinstituudis (GITIS) ja suunati tööle draamateatrisse, kus ta 1953. aastal esines võrratu, paljude noorte näitsikute südant hullutanud Tootsi rollis. Pärast sinasõprust kinoga naasis ta 1980. aastatel vabakutselisena taas teatrisse.
Teleseriaali «Õnne 13» jaoks tähendas Kiisa ehk kingsepp Johannese lahkumine ühe perekonnaliikme kaotust. Johannese surm mainiti ka teleseriaali stsenaariumis ära.
Väärikalt ei mingit leina, suvi, mil Johannes suri, jäi seriaalis lihtsalt vahele. Hiljem näidati naistegelasi kalmistul käimas.