Tema Majesteedi revolutsionäärid

Lenin revolutsioonilisel aastal 1917.

FOTO: Repro

Ajakirja Der Spiegel hiljutine artikkel kirjeldab, kuidas Saksa kindralstaap ostis praeguses vääringus vähemalt kümnete miljonite eurode eest Venemaal 1917. aasta oktoobris revolutsiooni, mille teostasid bolševikud eesotsas Leniniga.

Der Spiegel uuris üle kümnes Euroopa arhiivis ning leidis dokumente, mida senini pole teatud või läbi vaadatud: Rootsi, Šveitsi ja Suurbritannia julgeolekuteenistuse analüüsid ja paberid, Preisi politsei blanketid, Saksa välisministeeriumi arhiivis olevad märkmed, Šveitsi pankade kontoväljavõtted.

Kõik need kinnitavad juba varem ajaloolaste poolt uuritud koostöö ulatust Saksa keisririigi ja vene bolševike vahel ja avavad selle uusi tahke.

Ilma keiser Wilhelmi abita Leninile poleks oktoobrirevolutsiooni üle 90 aasta eest olnud, järeldub sellest. Isegi enam: Saksa toetuseta poleks Lenini bolševikud ilmselt esimest võimul olemise aastat üle elanud. Võimalik, et Nõukogude Liitu poleks üldse tekkinud ning olemata oleks jäänud ka miljonite surm Gulagis, spekuleeritakse.

Neli aastat toetas Berliin bolševikke ja teisi revolutsionääre markade, laskemoona ja relvadega ning andis nii oma panuse tsaarimonarhia lõpusse. Vähemalt 26 miljonit marka, praeguses vääringus 75 miljonit eurot, andis ainuüksi välisministeerium 1917. aasta lõpuni selle eest välja.

Kui tsaar Nikolai veebruarirevolutsiooni järel lõpuks troonilt tõugati ja Lenin oli Šveitsis eksiilis kinni, lubas keiserlik võim tal keset maailmasõda oma kodumaale tagasi pöörduda. «Lenini sisenemine Venemaale õnnestus. Ta tegutseb täiesti soovide kohaselt,» teatas 17. aprillil 1917 Saksa luureteenistuse Stockholmi osakonna ülem Berliini peastaapi.

Pool aastat hiljem tõusis Lenin oktoobrirevolutsiooniga võimule, samuti Saksa abiga. Vaid veidi aega pärast seda sõlmis värske nõukogude riik Saksa riigiga rahu, mis andis sakslastele idarindel hingetõmbamisaega.

Samas ei unustanud kumbki liitlane siiski kunagi, et nad teineteist tegelikult võllas näha soovisid. Tulemus oli paradoksaalne: keisri spondeeritud Lenin aitas saksa seltsimehi nende enda monarhia vastu suunatud revolutsiooni ettevalmistamisel. Ja Wilhelm II ei aidanud Vene kodusõjas mitte ainult bolševikke, vaid ka nende vastaseid.

Wilhelm II järgis Esimese maailmasõja ajal Venemaaga suheldes nõrgendamise taktikat. Poolakad, ukrainlased, eestlased, soomlased ja teised tsaaririigi rahvusvähemused unistasid oma riigist, mis sakslastele tähendas tervitatavat keskvõimu nõrgenemist. Nagu apelsinikoor pidid äärealad Venemaa südamest eemalduma. Uued riigid tahtis keiser teel maailmavalitsemise poole muidugi Saksa mõju alla saada. Nii alustati rahasüste kõikvõimalikele tegelastele, kes lubasid tsaaririigi õõnestamist ja end sakslaste juures kirja panid.

Saksa revolutsioonistrateegid märkasid juhuslikult 1914. aasta sügisel elukutselist revolutsionääri (ja advokaati) Vladimir Iljitš Uljanovit ehk Leninit. Väikesekasvuline punaka karvakasvuga mees elas Šveitsis eksiilis ja oli väikese vasakradikaalse rühmituse eesotsas, kes end hoolimata vaid käputäiest esindajaist Vene parlamendis enamlasteks nimetasid. Sellest ei lasknud Lenin end aga häirida, sest ta ei tahtnud võimule pääseda mitte valimiste, vaid revolutsiooni abil.

Viide Leninile tuli endiselt Eesti enamlaselt Aleksander Keskülalt, kes oli üks paljudest hallidest ühenduslülidest revolutsiooniliste venelaste ja sakslaste vahel.

Kesküla pakkus end Bernis keisri propagandistiks. Ta lootis, et sakslased toetavad selle eest Eesti liitmist Rootsiga. Kesküla teated Leninist olid aga vastuolulised. Vahel väitis ta, et too tegevat tsaarivastase revolutsiooni heaks liiga vähe. Seejärel pasundas ta aga Lenini kõrgest staatusest ning kinnitas, et too naudib Moskvas ja Petrogradis aupaistet. Lenin olevat südametunnistuseta ning tal olevat brutaalne energia.

Hiljem, kui Kesküla aru sai, et sakslased ajavad Baltimail oma huve taga, vahetas ta poolt ning hoiatas Entente’i juures britte Lenini eest samasuguste argumentidega, paljastavad briti dokumendid.

Oma teenistuse eest sai Kesküla kokku 250 000 marka, millest vaid väike osa jõudis lõpuks bolševikeni. Berliin ei toetanud dokumentide kohaselt Keskülat kuigi heldelt, kuna teda peeti hoolimata tema enamlikust minevikust pelgalt teoreetikuks.

Revolutsiooni jaoks vajasid sakslased teise kaliibriga eksperti.

Ja 1915. aasta jaanuaris selline mees ka leiti: Alexander Helphand, üks tähtsaimatest poliitilistest seiklejatest 20. sajandil. Minsikis sündinud, kuid saksa kodakondsusega mehe hüüdnimeks oli vastuolus tema märgatava kogukusega Parvus (lad k väike).

Mitmeid tähtsaid bolševikke oma võrgustikku kaasanud Helphandist sai sakslaste agent Lenini «maaletoomisel» Venemaale.

Tähtsaima panuse Nikolai II kukutamisse andsid aga mitte agendid, vaid Saksa sõdurid, kes olid 1916. aasta sügisel sügaval tsaaririigi territooriumil. Sõja mõjul kukkus Venemaa majandus kokku, tekkis toidupuudus ja rahvas tuli tänavaile.

Tsaar pidi 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga trooni loovutama ja tema asemele asus ajutine valitsus koos vasakpoolse Petrogradi nõukoguga. Esialgu mängisid bolševikud seal vaid kõrvalosa.

Leninile tuli selline asjakäik üllatusena. 1917. aasta alguses oli 46-aastane poliitik teatanud, et tema põlvkond enam revolutsiooni ei näe. Nüüd oli ta aga Šveitsis, tagasipöördumine oli sõja tõttu üliraske.

Entente’i jõududel polnud mingit huvi Leninit läbi Prantsusmaa või Inglismaa Venemaale lasta, kuna too soovis sõjast välja astumist, merel kardeti lisaks Saksa allveelaevu.

Lenin kaalus küll ka plaani end kurttumma rootslasena üles anda ja nii inkognito reisida, kuid lõpuks otsustas siiski rongireisi kasuks läbi Saksamaa, mis sai toimuda ainult keisrivõimu loaga. Ta palus šveitsi sotsialistil Fritz Plattenil endaga koos tulla ja saksa saadikuile enne Bernis oma tingimused üle anda.

Need sätestasid näiteks, et sakslastega suhtleb vaid Platten, tema loata ei tohi keegi kindlustatud vagunitesse astuda, seda loetakse välisterritooriumiks ning sõitjaile antakse tavalised sõidupiletid.

Nii sai Lenin väita, et ei rääkinud sakslastega ning maksis oma reisi eest ise.

Saksa valitsuses ei tõmmanud keegi pidurit, ei kantsler Bethmann Hollweg ega ka mitte vägede juht Paul von Hindenburg, kelle nõusolekut oli välisministeeriumil vaja juba logistilistel põhjustel. Lenin asus teele koos 31 inimesega.

Trelleborgi kaudu jõuti Haaparantasse, kus ajutine valitsus laskis rongi vastupidiselt kartustele üle piiri, ja 16. aprillil oligi Lenin Petrogradis.

Rongis oli Lenin Pravdast lugenud, et Petrogradi bolševikud soovivad sõda jätkata ja ajutist valitsust toetada.

Selle asemele tuli aga Lenini kurss: isamaa kaitsmine olevat väikekodanlik, kohe on vaja revolutsiooni, maha ajutine valitsus; maailmarevolutsioon järgneb, kui Venemaal kehtib juba proletariaadi diktatuur.

Saksamaa seisukohast oli Lenini transportimine kõige tähtsam tõuge revolutsioonile. See üksi õigustab väidet, et bolševikud ei oleks ilma Saksa abita 1917. aasta sügisel võimule saanud.

Parteijuht sai kiiremini kui kõik rivaalid aru, et Vene ühiskonna lagunemist ei saa peatada, kui suuri küsimusi ei lahendata: maareform, rahvusprobleem, rahu. 1917 kaos aina suurenes, riik oli kodusõjas, propaganda mõjus.

Lenini propaganda on selline, mis mõjub massidele, rõõmustas Saksa valitsus 5. juulil 1917. «See aeg pole kaugel, kus Lenini grupeering võimule saab,» kirjutas saadik Stockholmist. Kantsler Theobald von Bethmann Hollweg ja Hindenburg lasid Šveitsist veel ronge sadade revolutsionääridega Venemaale sõita. Välisministeeriumile eraldati veel viis miljonit marka.

Välisminister Richard von Kühlmann märkis hiljem, et vahendid läksid mitmeid kanaleid kaudu bolševikele. Helphandi võrgustik oli suure tõenäosusega üks neist. Teine võis olla näiteks kauaaegse Frankfurter Zeitungi toimetaja ja ajaloolase Gustav Mayeri oma, kes välisministeeriumi ülesandeil Stockholmis viibis. Mayer tundis ka Karl Radekit, bolševistliku välisesinduse juhti.

Kühlmann kiitles Hindenburgile ja keisrile, et bolševistlik liikumine poleks ilma saksa mõju ja rahadeta kunagi sellist jõudu ja mõju saavutanud.

Et bolševikel tundus olevat kõige vähem vastutust riigis valitseva kaose pärast, muutus nende positsioon nõukogudes ja sõjaväe seas üha tugevamaks. Septembri lõpus surus Lenin oma kahtlevad seltsimehed relvastatud vastupanule.

Kuigi partei juhtkond soovis ikka veel oodata, suutis Lenin nad pärast sõjaväe enda poole võitmist ümber veenda. Võimalik, et koguni kokkuleppel sakslastega, kuna vähemalt üks Berliini revolutsiooniekspertidest katkestas oma reisi eelseisva bolševistliku revolutsiooni pärast Venemaal, nagu ta hiljem oma päevikule usaldas.

7. novembril, Vene kalendri järgi 25. oktoobril algaski nn oktoobrirevolutsioon, mis lõppes järgmisel ööl. Ajutine valitsus oli kukutatud. Leninist sai valitsusjuht ning Venemaa jaoks algas ilmselt ajaloo kõige jubedam ajajärk, mis tõi kaasa loendamatuid ohvreid ja lõppes alles 1991. aastal.

Esimene maailmasõda ja bolševike võimuhaaramine Venemaal

1914, 30. juuli

mobiliseerub Venemaa. 1. augustil kuulutab Saksamaa Venemaale sõja.

1915, veebruari lõpp

Alexander Helphand (Parvus) esitleb Saksamaa välisministeeriumis oma plaani tekitada poliitiliste massistreikide abil Venemaal revolutsiooniline situatsioon. Saksa valitsus, kes soovib idas separaatrahu, annab tema käsutusse miljon tollast marka.

1915, mai lõpp

Helphand otsib Bernis üles Lenini.

1916, juuni – oktoober

Viimane Vene suurpealetung jookseb liiva, tsaariarmee kaotab umbes miljon sõdurit.

1917, 8.–12. märts

Üldstreik ja demonstratsioonid Petrogradis. Võimule tuleb ajutine valitsus. Saksa riigi rahadest eraldatakse vahepeal Venemaal tehtava propaganda heaks miljoneid.

1917, 9.–16. aprill

Lenin reisib sakslaste abiga Šveitsi eksiilist Petrogradi ja propageerib seal sõja lõpetamist ning valitsuse kukutamist nõukogude võimu heaks.

1917, 7.-8. november

Oktoobrirevolutsioon: sõdurid ja punakaart võtavad endale strateegiliselt tähtsad punktid Petrogradis, Lenin saab võimule, varsti algavad sakslastega rahuläbirääkimised.

Allikas: Der Spiegel

Tagasi üles