Põhiseaduse üks autoreid ja e-riigi akadeemia programmidirektor Liia Hänni tõdes kodakondsuse andmise kergendamisest rääkides, et lõpptulemusena sooviks ta siiski, et kogu kodanikkond tähistaks 24. veebruaril Eesti riigi sünnipäeva, mitte aga, et osa kodanikke tähistab septembris nn. «Tallinna vabastamist».
«Midagi põhimõtteliselt ühist peaks kõigil kodanikel siiski olema,» ütles Hänni ETV saates «Vabariigi kodanikud».
Saade tõukus õiguskantsler Indrek Tederi parlamendi ees välja käidud ideest, mille järgi võiks kaaluda kõigile mittekodanike alla 15-aastastele laste kodakondsuse andmise korra muutmist. Kui praegu saavad need lapsed kodakondsuse vanemate soovi korral, siis Tederi idee järgi võiks seda süsteemi muuta nii, et nad ei saaks naturalisatsiooni korras kodakondsust vaid sel juhul, kui nende vanemad vastava sooviavaldusega esinevad.
Tallinna Ülikooli riigiteaduste professor Raivo Vetik tutvustas uuringut, mis viidi läbi just nende ligi 2300 kõne all oleva lapse vanema seas ja millest selgus, et praeguses olukorras, kus lapsele kodakondsuse saamiseks on vaja vaid avaldus teha, pole seda sammu astutud kolme tüüpi põhjustel.
Esimene osa ei teagi sellisest võimalusest, teine osa ei taha enda sõnul lapse eest ära otsustada, millises sõjaväes see teenima hakkab või millisesse riiki kõrgkooli õppima minna ning kolmas osa tunneb solvumist, et nad Eestis elades ja siia panustades peaksid kodakondsust justkui paluma.
Vetiku sõnul tuleb astuda samma, et kõik Eestis elavad inimesed, kel pole ühegi teise riigi kodakondsust ja kes pole sellele otseselt vastu, oleksid tulevikus Eesti kodanikud.
Selle kohta leidiski Hänni, et kodanike hulka arvamiseks peaks kõigil inimestel olema siiski ka mingi ühine ja põhiline tunne ja arusaam.
Ajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia professor David Vseviov leidis, et kodakondsusega isikute ring võiks laieneda nende arvel, kelle soontes ei pruugi tingimata voolata eesti veri, kuid kes elavad Eesti kultuuriruumis, käivad Eesti kunstniku pilte vaatamas, loevad Eesti kirjandust ja tunnevad ennast siinse ühiskonna osana, tahavad olla eestlased.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor ja õiguskantsleri nõunik Lauri Mälksoo nentis, et Eestis on siiani arvatud, et kodakondsusetus on konkreetsete inimeste endi probleem, kuid tegelikkuses võib väga suur halli passi omanike hulk ühel hetkel saada Eesti probleemiks.
«Nagu elu näitab, on palju inimesi avastanud, et halli passi omamine polegi üldse halb, vaid hoopis kasulik ebamäärasus,» tõdes ta. «Ometi peaks riigil olema huvi, et vähemalt kõik pealetulevad põlvkonnad oleksid võimalikult vara meie struktuuridesse hõlvatud, mitte ei elaks justkui oma ruumis.»
Vseviov küsis retooriliselt, kui palju on siis neid inimesi, kes väga tahaksid saada Eesti kodakondsust, kuid kelle jaoks see siiski võimatuks osutub, vastates ise, et neid on ilmselt väga vähe, kuna kodakondsuse saamine isikliku huvi ja tahtmise olemasolu korral on väga lihtne.
Põhjuse, miks kodakondsust väga ei taotleta, peituvad Hänni arvates Eesti väga liberaalses põhiseaduses.
«Meie põhiseadus võimaldab ka mittekodanikul siin riigis väga mugavalt elada,» tõdes ta.
«Samas hämmastab mind uuringutulemus, mille järgi palju mittekodanikke on solvunud ja seepärast ei soovi kodakondsust. Nendega tuleb sel juhul rääkida, kuna järelikult pole nad aru saanud selle riigi tekkimisest, ajaloost ja olemusest,» leidis Hänni.
Vetik arvas, et kodakondsusseaduse muutmine praeguses poliitilises situatsioonis pole kuigi tõenäoline, eriti halb on teema tõstatamine veidi aega enne kohalikke valimisi, kuid seadusemuudatusele võib meid sundida demograafilise situatsiooni muutus.
«Kui praegu hakkab demograafiline langus jõudma tasapisi ülikoolidesse, siis nelja-viie aasta pärast tabab see juba tööturgu ja ühel hetkel peab riik hakkama tegelema sellega, et inimesi siin hoida,» selgitas Vetik.
Hänni leidis, et seadusandluse muutmine pole vajalik, kuna see võimaldab niikuinii väga lihtsalt kodakondsust saada.
«Keeldumise põhjused on ju pigem pragmaatilised,» rõhutas ta.