Bonnieri võitjad peavad end ikka uuesti tõestama

Nüüdne ajakirja Director ainuomanik Taivo Paju tunnistab, et Bonnieri preemia muutis ta elu täielikult. Foto: Postimees.ee

Peagi antakse taas välja ihaldusväärne meediapreemia Bonnieri auhind. Priit Pullerits uuris, kuidas suhtuvad auhinda varasemad võitjad.

Kui ühel heal päeval 25 000 Rootsi krooni peo peale loetakse, on loomulik, et see tuleb Eesti rahaks ümber vahetada – aga on ebaloomulik, kui selle suure summaga ühtegi paberit kaasa ei anta.

Just nii juhtus neli aastat tagasi Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja Sulev Vedleriga, kes teenis kodumaises vääringus ligi

40 000-kroonise preemia, kui võitis Eesti pressi hinnatuima, Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna. Kui paberit pole, on maksuametiga raske asju ajada.

Vedleri olukorra muutis paradoksaalseks tõsiasi, et Bonnieri preemia oli ta teeninud just looga, mis avalikustas maksuameti huvi tollase rahandusministri Tõnis Paltsu tulumaksuprobleemide vastu.

Skandaalidest on nüüd saanud õppematerjaL

Lõpuks, kui Vedler oli leidnud maksuametiga probleemile lahenduse, kuulis ta, et peale tema oli deklaratsioonide esitamise perioodil vaid üks inimene samas küsimuses nõu pärinud. Mis tähendab, et uurivajakirjanikke, kes ihkavad samuti hiigelpreemiat võita, ootab Eesti äri telgitagustes, mille tumedate tegude paljastamise eest on nopitud enamjagu Bonnieri auhindu, jätkuvalt lai ja kündmata tööpõld.

Kummatigi ei ole Bonnieri preemia, mille suurus kerkis tunamullu 40 000 Rootsi ehk umbes 66 000 Eesti kroonini, selle võitjate elu ja karjääri kuigi palju muutnud. Enamik premeerituid, keda Postimees eile usutleda jõudis, avaldab, et võiduga kaasnev tunnustus on küll meeldiv ning tõstab eneseusku ja enesekindlust, ent pilvedesse ei ole keegi kerkinud.

«Bisnis, kus tegutseme, on selline, et see, mis täna ilmus, maksab homme väga vähe,» seletab 1995. aastal Edgar Savisaare lindiskandaali käsitlemise eest esimese Bonnieri preemia võitnud Tarmo Vahter, nüüdne Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja. «Tööd tuleb edasi teha. Kui sa seda ei tee, ei rabele, siis pole sul homme midagi kirjutada.»

Samas ei ürita keegi jätta muljet, nagu oleks Bonnieri võit rutiinne töövõit. Peep Sooman, nüüdne Pindi Kinnisvara juhatuse liige, võidutses kaheksa aastat tagasi äriregistri altkäemaksuafääri paljastamisega, mil ajakirjanduslikku staaži Äripäevas oli tal kõigest alla pooleteise aasta.

«Olin tollal noor,» meenutab ta, «ja eks Bonnier andis juurde eneseusku, et kui ette võtta, võib ajakirjanikuna ühiskonnas midagi mõjutada – et neljas võim pole hüüdja hääl kõrbes.» Ta on kuulnud, et tolle altkäemaksuskandaali käsitlus on jõudnud isegi Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppematerjalide sekka.

Kadi Heinsalule, kes nüüd on Äripäevale kuuluva arstide lehe Meditsiiniuudised peatoimetaja, lisas mullu võidetud Bonnieri preemia tükiks ajaks tegutsemisindu. «Kui mõnikord oli paha tuju ja midagi välja ei tulnud,» mäletab ta, «toniseerisin end mitu kuud mõttega, et olen ju selle preemia saanud.»

Mõned Bonnieri auhinna võitnud lugudest, mis seal salata, on ajakirjanikele ootamatult sülle kukkunud.

Ootamatud avastused

Kui näiteks Väinu Rozental ja Kaja Koovit Äripäevast käisid kümnendi eest Moskvas kinnitust otsimas, et Tallinna farmaatsiatehasel seal tootmist ei toimunud, ning Sooman korraldas pistise andmise tõestamiseks osaluseksperimendi, siis Eesti Päevalehe vanemtoimetaja Kärt Anvelt möönab, et lugu kahtlastest neeruoperatsioonidest lihtsalt juhtus talle kätte. Ta oli tol nädalavahetusel reporterina valves, kui ülemused ta Tallinna keskhaiglasse asja uurima saatsid.

Ka Eesti Ekspressi toimetaja Birgit Püve ei varja, et neli aastat tagasi plaanis ta kirjutada pelgalt kahe prostituudist õe loo, kui faktide kontrollimise käigus avastas, et kunstiakadeemia rektor on asutuse krediitkaarti kuritarvitanud.

Kohtutoimikust leitud faktidest hakkas hargnema uus lugu, mis osutus viimaks Bonnieri vääriliseks. «Head asjad on ikka juhuslikud asjad,» märgib Püve.

Osa laureaate ei pea Bonnieri preemia võitmist sugugi aga oma suurimaks saavutuseks. Näiteks Heinsalule valmistas samavõrra heameelt, kui ajakiri Looming soostus mullu sügisel avaldama kaks ta novelli. «See oli üllatus, et need kõlbasid,» lausub ta.

Rozental kirjutaks enda sõnul CVsse Bonnieri preemia kõrvale sama uhkelt selle, et andis viis aastat tagasi välja raamatu «40 Eesti Nokiat». Ja selle, et võitis 1987. aastal Edasis ilmunud kuue-seitsmeosalise sarja «Mööbel – luks või loks» eest Eesti NSV Ajakirjanike Liidu preemia.

Rozentali hea sõber Enno Tammer, kes võitis Bonnieri ajakirjanduspreemia tosin aastat tagasi Keskerakonna valimiskampaania rahastamise käsitlemise eest, ei pea toonast uurimistööd sugugi oma parimaks saavutuseks.

Palju kõrgemalt hindab nüüd kirjastaja-ametit pidav Tammer Tallinna kesklinna korteriskandaali uurimist, mis aitas kaasa peaminister Tiit Vähi ametist lahkumisele, kuid mille eest tuli leppida Eesti Ajalehtede Liidu pressipreemiaga, mis on Bonnieri auhinnast neli korda väiksema võidusummaga.

Mõnel muutis see elu

Ainus Bonnieri preemia saanu, kes tunnistab, et see võit muutis ta elu kapitaalselt, on endine Postimehe ajakirjanik Taivo Paju. Aastal 2000 kiskus ta päevavalgele valitsuse kulutamiskire ja näitas, milline korralagedus valitseb riigihangete süsteemis. Peagi pärast preemia kättesaamist kutsus tollane Eesti Ekspressi juht Aavo Kokk ta juhtimisajakirja Director peatoimetajaks. Eelmise aasta sügisel sai Pajust Directori ainuomanik.

Ent Bonnieri auhind – see on ikkagi möödanik. Ehk nagu ütleb Eesti Päevalehe uudistereporter Anneli Ammas, kes on võitnud Bonnieri Eesti Raudtee erastamise ümber tiirelnud kelme paljastades: tol auhinnal pole midagi pistmist lugudega, mis tuleb teha nüüd ja edaspidi.

«Bonnier pole see, mille peal saad igavesti liugu lasta,» nentis Anneli Ammas.

Bonnieri ajakirjanduspreemia laureaadid on

• Tarmo Vahter (Eesti Ekspress) Edgar Savisaare lindiskandaali kajastamise eest 1995. aastal

• Enno Tammer (Postimees) Keskerakonna valimiskampaania rahastamise uurimise eest 1996. aastal

• Väinu Rozental ja Kaja Koovit (Äripäev) Tallinna farmaatsiatehase valedelt paljastamise eest 1997. aastal

• Kärt Anvelt (toona Karpa, Eesti Päevaleht) vastuolusid põhjustanud neeruoperatsioonide sarja eest 1998. aastal

• Peep Sooman (Äripäev) äriregistris altkäemaksu võtmise paljastamise eest 1999. aastal

• Taivo Paju (Postimees) valitsuse kulutamiskire ja riigihangete süsteemi korrastamatuse näitamise eest 2000. aastal

• Anneli Ammas (Eesti Päevaleht) Eesti Raudteed erastada püüdnud Antonio Angotti paljastamise eest 2001. aastal

• Mihkel Kärmas (Eesti Ekspress) advokaat Viktor Kaasiku maatehingute paljastamise eest 2002. aastal

• Sulev Vedler (Eesti Ekspress) rahandusminister Tõnis Paltsu tulumaksuprobleemide avalikustamise eest 2003. aastal

• Birgit Püve (Eesti Ekspress) kunstiakadeemia rektori poolt asutuse krediitkaardi kuritarvitamise näitamise eest 2004. aastal

• Peeter Raidla (Äripäev) Ain Hanschmidti üleöö 700 miljoni krooni teenimise avalikustamise eest 2005. aastal

• Kadi Heinsalu (Äripäev) kinnisvarafirma Arco Vara korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest taganemise kavatsuse avalikustamise eest 2006. aastal

Allikas: Eesti Ajalehtede Liit