Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2272123t1h8f2a.jpg)
Pärast Jokela koolitulistamist esitas üks Soome haridusametnik nimekirja filosoofidest, kelle ligi ei tohiks õpilasi lubada; loomulikult seisid noorterikkujate esireas Platon, Nietzsche ja Sartre. Tema avaldusele järgnenud pikk poleemika ajakirjanduses näitas, et mees ei üritanudki raskel hetkel nalja teha.
Eks me ole siingi harjunud sellega, et poliitikud otsivad hädaolukorras midagi, mida saaks ära keelata. Aga filosoofiat? Soome tudengid kinnitasid mulle, et nad ei kuulnud keskkoolis midagi Platonist, kuid olid mõnevõrra kursis Nietzsche ja Sartrei elukäiguga.
Nendest vestlustest jäi mulje, et filosoofiaga liialdamisest on lugu kaugel ja pigem on noortele ohtlik poolik ja ühekülgne, eelarvamustele puhkama jäänud käsitlus nagu selle ametniku oma.
Eestikeelne «rahvavaenlaste» kirjavara täieneb pikkamisi, ning ka varem ajakirjas avaldatud tõlget raamatuna näha on uus rõõm. Raamatus on Sartrei 1945. aastal peetud loengu «Eksistentsialism on humanism» tekstile lisatud ka hulk täiendavat materjali.
Esimene mulje oli, et need on seal ruumitäiteks, kuna essee muidu raamatu mõõtu välja ei anna ja et on jäetud kasutamata variant anda välja Sartrei loeng koos sellele kirjutatud filosoofiliste vastustega Martin Heideggerilt («Kiri humanismist») ja Peter Sloterdijkilt («Reeglid inimesteaia tarbeks») või mõni muu võimalus esitleda eksistentsialismi ühe humanismina.
Lugedes siiski leebusin vähehaaval: see on isegi veetlev, kuidas tõlgitud eessõna ja «arutelu» ning Vivian Bohli asjatundlik järelsõna lugeja kättpidi talutamise asemel Sartrei tekstile erinevaid sõlmi peale keeravad.
Näiteks too eksistentsialismi stampnäiteks saanud lugu, mille Sartre oma loengul jutustab. Tema juurde tulnud sõja ajal nõu küsima noormees, kes ihkas liituda Prantsuse vastupanuliikumisega, et oma venna eest kätte maksta, kuid pelgas maha jätta oma ema, kellele ta oli jäänud ainsaks toeks ja lohutuseks.
Moraalne dilemma, mille abil Sartre soovib näidata, et ükskõik millist nõu tema kui õpetaja ka ei annaks, tegelikult tuleb valik teha noormehel endal kas või otsustada seda, kas ta võtab õpetaja nõu kuulda.
Ning abi pole seejuures loota ühestki eetilisest teooriast, inimene on oma situatsioonis üksi, hüljatud ja absoluutselt vaba. Sartre ütleb, et õpilane kuulaks oma instinkte ning tegutseks: «Ma ei saa kiindumuse väärtust hinnata muidu kui vaid seda kiindumust kinnitava ja määratleva teo kaudu. Sellest kiindumusest teole õigustust otsides satun aga nõiaringi.»
Ainult tagantjärele on siis võimalik öelda, kas tugevam oli armastus ema või eneseteostuse vastu «Iseendast pole mõtet otsida tegutsema ajendavat autentset seisundit ega nõuda mõnelt moraalilt mõisteid, millest lähtudes tegutseda.»
Sartrei kommentaar ja eriti pärast loengut arutluse käigus lisatud selgitused näitavad olukorda siiski keerukamana kui esiteks pähe kargav vanasõnalik arvamus, et eksistentsialist enne teeb ja siis mõtleb. Noormees tuli õigupoolest julgustust otsima.
See, et ta pöördus just Sartrei ja mitte näiteks kirikuõpetaja poole, annab aimu sellest, millise otsuse ta oli iseendas juba teinud. Sartre lihtsalt keeldus tema tegude eest vastutust enese peale võtmast, ehk nagu ta arutelu lõpus ütleb: «Kuna ta otsis vabadust, siis tahtsin ma lasta tal endal otsustada. Pealegi ma teadsin, mida ta teha kavatseb, ja seda ta tegigi.»
Ma ei tea, kas Sartrei näide on pärit elust endast, kuid väga sarnane noormees tegutseb Sartrei eluaegse partneri Simone de Beauvoir samal 1945. aastal ilmunud romaanis «Le sang des autres» («Teiste veri») ning teeb valikuid jõuka pere, vastupanuliikumise ja kallima vahel. «Le sang des autres» filmiversioon (re Claude Chabrol, 1984) keskendus armastatu Hélèneile, keda filmis kehastab Jodie Foster.
Humanisme on mitut sorti ja küllap on neid kõige lihtsam eristada selle kaudu, millele inimest või inimlikkust vastandatakse Jumalale, universaalsele ideele, loomale, masinale või moodsamal ajal ka n-ö tuunitud inimesele.
Sartre nägi selles sõnas vähemalt ajuti veel positiivset, nagu ka Stalini, Hrutovi või Castro versioonides humanismist. Kuid ennekõike tähendab inimesekesksus Sartrei puhul vastandust ühiskonna ja üksikisiku vahel, indiviidi rasket kohustust oma elu ise, ilma konventsioonide abita luua ja elada.
Ta keeldub põhjendamast valesid otsuseid pärilikkuse, sotsiaalse või psühholoogilise determinismiga. Ta ei usu suuri sõnu nagu «inimsus» või «inimloomus», samas aga jõuab oma arutlustes valikute üle kantiliku imperatiivini: igaüks, kes on oma võimalustest teadlik ning need läbi mõelnud, otsustab nii, nagu otsustaksid tema asemel kõik.
Humanismi-loeng on ilmselt tänu lühidusele Sartrei kuulsaim filosoofiline kirjutis, kuid just siit leiame ka kõige segadusseajavama komplekti ideid ilma loogiliste põhjendusteta, nagu kirjeldatud üleminek ainukordse inimese juurest üldise seaduseni, igaühe juurest kõigini.
Arlette Elkaïm-Sartrei eessõnast paistab kirglik soov neid vastuolusid siluda ja põhjendada; ta kirjutab Sartrei ajahädast ja sisemisest pöördest, loengu juhuslikust iseloomust ja autori kahetsusest selle avaldamise pärast. Tema märkus, et Sartrei küpsusest «annavad tunnistust [alles] tema postuumselt ilmunud kirjutised» tekitab aga hoopis uusi kahtlusi Arlettei rollist.
Nimelt on ta Sartrei pärandi valdajana kurikuulus keelaja ja käskija, kes tsenseerib ise väljaandeid ega luba isegi biograafiates Sartrei kirju või muid käsikirjalisi materjale tsiteerida. Nii on vabaduse eestkõneleja pärast oma surma paradoksaalsel kombel vangistatud küpsuse ja moraali nimel.
Raamat
Jean-Paul Sartre
«Eksistentsialism on humanism»
Sarjast «Prantsuse vaim»
Tõlge ja järelsõna Vivian Bohl
Varrak 2007
Kas teate?
19-aastase filosoofiatudengi Arlette Elkaïmi telefonikõne Sartreile sooviga arutada tema teost «Olemine ja eimiski» sattus ajale, mil filosoof huvitus psühhoanalüüsist. Nii sai Arlettei ülesandeks hommikuti tema unenägusid võimalikult täpselt üles kirjutada. Pärast kümmet aastat nipernaadilikke külaskäike Arletteile kingitud majja Lõuna-Prantsusmaal adopteeris Sartre naise 1965. aastal ning tegi temast oma kirjutiste pärija.
Sartrei 100. sünniaastapäeva puhul kirjutas Hazel Rowley 2005. aastal biograafia «Tete-a-Tete» Sartrei ja de Beauvoiri elust. Erinevate autoriõiguseseaduste tõttu ilmus see kahes versioonis: Euroopa väljaanne ei sisalda Arlette Elkaïmi nõudel tsitaate Sartrei kirjadest. Bibliothèque Nationaleis hoitavate, kuid neljakümneks aastaks avaldamiskeelu alla pandud kirju venelanna Lena Zoninale on kokku 600 lk.