Kui Tartu Kaubamaja vitriinist koristati kiiresti kunstnik Fideelia-Signe Rootsu väidetavalt homoteemaline vaateaknakujundus, tõi kaubamaja turundusjuht, jälle väidetavalt, põhjenduseks, et kaubamaja poliitilistel teemadel sõna ei võta.
Repliik: õiguse eest tulistada poliitikut?
6. veebruar 2008, 20:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noh, kuidas võtta. Eile avati Tartu Kaubamajas noori Tiibeti põgenikke toetav heategevuslik
näitusmüük. Kui see ei ole poliitiline teema, siis mis on?
Võib muidugi vaielda, kas kunstiniku asi on kirjeldada maailma või püüda seda oma seisukohtade väljendamisega muuta - selle kunstniku puhul kehtib viimane - aga on selge, et juhtumi puhul ei ole probleem poliitistel teemadel sõna võtmises vaid seisukohas, täpsemini seisukohtades, mida kunstnik väljendada püüdis.
Mis need seisukohad siis olid? Kõigepealt, vaateaken koosnes kahest motiivist. Esimeses räägib laps unenäost, kus tal on kaks ema. Teine motiiv sisaldas last tulistamas pumppüssist kahe poliitiku pildi pihta.
Kui sõnastada need kaks seisukohta programmiliste lausungitena, siis esimene kõlaks «Homode õiguste eest», milles ei ole ei midagi uut, skandaalset ega keelatut ning selle kahju kaubamajale oleks väljendunud vast kõige enam mõnes purukslöödud vitriiniklaasis.
Vastupidiselt teisele lausungile «Õiguse eest tulistada poliitikut», mis selliselt väljendatuna ei ületa ilmselt mitte üksnes kaubamaja turundusjuhi taluvuspiiri. Seega ei keelatud ära mitte homoteemaline vaid atentaaditeemaline kujundus. Ja need on kaks väga erinevat asja.
Ma tean mitut organisatsiooni, mis võitleb homode õiguste eest. Ma ei tea ühtegi, mis võitleks õiguse eest tulistada poliitikut.