Vastukaja: lonkav loogika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatav oli kohata Toomas Pauli essees väidet, nagu sisaldaks Ludwig von Misese raamat «Liberalism» omamoodi «raudset loogikat». Selline leid jäi muide märkamatuks ka raamatule väga sisuka saatesõna kirjutanud Kalev Kukele (ühele tõlkijaist). Vaevalt küll saab loogiliseks pidada nt mis tahes ühiskonnakorra nimetamist tehnika «loojaks».
Loogika lubab antud juhul rääkida vaid soodustingimuste loomisest. Liberalism aga on Misese jaoks üldse kõigi asjade kõige vägevam loomejõud.
Seetõttu ongi kirjanduses tema vaatekohale liberaalabsolutismi nimetus omistatud. Just kategoorilise absolutismi äärmusse kaldumine on talle ühtlasi suurima karuteene osutanud, juhtides mõttekäigud tihtipeale loogika radadest kaugele kõrvale.
Olles ise ennast, tõde häbenemata, liberalismi apologeediks (kaitsjaks) nimetanud, ei taha Mises samas omaks võtta sedastust, et tegemist on eelarvamusliku ehk liberalismi põhjendamatult õigustava kaitsmisega. Liberalismivastaseid vaateid sildistab ta ohtralt sõnadega «demagoogia», «absurd» jms. Vastastel puuduvat argumendid, mida tegelikult on üsna raske leida just Misese oma teose lehekülgedelt.
Faktivaegust asendab postulaat: «Mida liberalism ja kapitalism võiksid saavutada, kui neid ei takistataks, on aimatav vaid teoreetiliste arutlustega» (lk 19). Kuid «oleks» see öeldakse teatavasti paha poiss olevat. Liberalismi kogu jõud seisnevatki üksnes õilsates taotlustes, sest «soovitakse», nagu selgub, «materiaalse heaolu rahumeelset ja segamatut arengut kõigile...» (lk 215).
Ent kas keegi saab uskuda, et liberalismivastaste soovid on teistsugused? Millega seletada asjaolu, et «viha liberalismi vastu on ainus, milles sakslased on ühtsed», et «Ida-Euroopa rahvaste juures pole hõngugi liberalismi vaimust», ning et ka Lääne-Euroopas ja USAs on «liberaalne mõtlemine allakäiguteel» (lk 218). Kus me siin siis loogikat näeme? Ons loetletud rahvad tõesti iseenda vaenlased, kes ei soovigi «heaolu rahumeelset ja segamatut arengut»? Autor ei võta vaevaks lugejale põhjuslikku seletust anda.
Paljusõnaliste targutuste juures hoidub Mises kasutamast mõisteid, mis meil liberalismivaenulikkuse põhjustele kuigivõrd valgust heita aitaksid. Võtkem nt stabiilsuse / ebastabiilsuse, turvalisuse / ebaturvalisuse vms mõisted. Ja kui tõesena me saame ikka võtta väidet, et «antiliberalismi programm vallandas suure maailmasõja» (lk 11)? Väita võib ju ka otse vastupidist, mida aeg-ajalt ongi tehtud.
Misese õpilane Friedrich von Hayek omistas antiliberaalidele «hukutava enesekindluse» patu, millel iseenesest, tunnistagem, ei puudu teatav tõepõhi. Kuid öeldule on hakatud vastandama liberaalidele omistatava «hukutava hoolimatuse» pattu, mille tõepõhja tuleb samahästi tunnistada. Jutt on hoolimatusest just eelmainitud ebastabiilsuse ja siit tuleneva ebaturvalisuse ohtude suhtes.
Nimelt on liberaalid neisse ohtudesse alati külma hoolimatusega suhtunud. Pealegi ei häbene liberalismi apologeet ei turuorjuste ega sellega tihti seonduva ärimürgituse ilminguid õilistada. Turuorjust iseloomustavad nt raamatus kohatavad sõnad «armutult», «sund» (pingutada viimse peal) jms (lk 81). Järelikult ei saa liberalismivastaseid hoiakuid ilmselt siiski lauslollusteks pidada, kuigi Mises meile seda sisendada püüab.
Mõistagi leidub vaadeldava autori mõttekäikude hulgas ka plusspoolele kandmist väärivaid ideid. Esmajärjekorras võime nende hulka arvata tema kindlalt formalismivastase positsiooni, ehkki ta formalismi pahelisust otsesõnu nuhelda ei taha.
Teisalt heidab Mises põlgusega kõrvale antiliberaalide teesi: «Moodsa kapitalismi tõtt ja rutt peaksid tegema ruumi rahulikumale idüllile, ...mis lakkamatult ja kärsitult uut ei loo» (lk 211). Ent nõustuda temaga ei lase eeltingimus: «...kui majanduslik areng edeneb nagu seni...» (lk 213).
Selles eelduses peitub Misese loogika saatuslik komistuskivi. Talle on jäänud märkamatuks karm tõdemus, et senised võimalused on kas juba ammendunud või ammendumas. Vältimaks arengu lootusetut umbejooksu, tuleb uue loomist küll tõepoolest jätkata, kuid tehes seda siiski mitte enam liberalismi poolt ettekirjutatud kombel. «Hukutava hoolimatuse» jätkuva õilistamise püüdlus on nüüd talumatult pillavaks luksuseks pöördunud. Innovatsioon tuleb mingil moel päästvale säästurajale suunata.
Tegemist on ülimalt tõsise nõudega, millest johtuvate probleemidega toimetulek eeldab varasemast märksa mõistuspärasemate lahendite leidmist.
Vastukaja Toomas Pauli artikkel «Tõe tagamaad» (AK, 19.01).