Tähtis on tunda asju ära, juua kohvi ja olla tundega asjas

Lavakunstikateedri 4. kursusel dramaturgiat õppiv luuletaja Maria Lee katsetab erinevaid vaatenurki, peegeldades iseennast ja maailma ning ise vastu peegeldudes. Kas või vaateaknast. Foto: Peeter Langovits

Maria Lee (23) esikkogu «Äramõte» on juba nimetatud viimase aja võimsaimaks luuledebüüdiks. Rebekka Lotman vestles autoriga tema värskest luulekogust, luuletaja olemisest ja olemisest üldse.

Luuletajana on sul palju positsioone – kord oled sa «võõras kaameraobjektiiv», elu kõrvaltvaataja, vahel lähed kellegi teise, näiteks mõne mehe sisse. Kust maskid tulevad?

Olen loomult egotsentrik ja üritan dekodeerida signaale. Ja selleks pean end teise inimese sisse panema.

Kas või «Mu tüdruk tuli pühapäevahommikul poest koju», mis oli lihtsalt katse. Kõndisin hommikul läbi pargi, see pole üldse autobiograafiline, ja mul tuli selline mõte pähe. Mõtlesin, kas kirjutan sellest novelli, kuidas mees sellist asja näeb, mis mehe peas toimub, kui tal on vaid nii palju infot.

Need on lihtsalt mängud. Mõnikord kirjutan nimme võõrast vaatepunktist, et keegi ei saaks aru, et see on autobiograafiline.

Vaevub egotsentriline inimene teise pilgu läbi vaatama?

Võib-olla see on just sellest, et püüan mitte olla egotsentriline. Või teisest küljest – kuna ma tajun kogu aeg mingeid signaale enda pihta, siis pean need kõik ära lahendama, et ma saaks aru, kes ma olen. Seal on harva puhast jälgimist, kõik on seotud sellega, kuidas see minuga suhestub.

Läbiv motiiv ongi peeglimotiiv – kord sina peegeldad, kord peegeldatakse sind, kord needid sa end peeglisse.

Jaa. See on tegelikult päris imelik, ma ei ole sellele mõelnud. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis need joonistused (kogu illustreerivad Maria Lee enda joonistused – RL) on ka ju osalt peegli pealt joonistatud. Selline pidev enese ümber keerlemine on küll.

Mul on mingid teemad, mis mind õudselt kisuvad. Näiteks jälitamine ja luuramine, ja peeglivärk. Kui internetis vaadata ringi, siis on albumite kaupa inimesi, kes pildistavad ennast. Need pildid on kõik identsed. Mind huvitab, mis vajadus see on end pidevalt niimoodi kehtestada.

Või nagu inimesed vaatavad alati vaateaknal ennast ja ma vaatan ise ka, kõik vaatavad. Ja see on nii õudne.

Paar päeva tagasi avastasin, et ma ei ole end terve päeva jooksul üldse peeglist vaadanud ja ma ei teadnud, mis nägu ma olen, see oli hirmus.

Sa ei teadnud, kes sa oled?

Jah, see on vist mingi ärakadumise hirm. Teismelisena, kui otsid kontakti inimestega, siis just nendega, kelles sa iseend ära tunned. Paiskad välja ühe sõna ja ootad, et teine reageeriks nii, nagu sina reageerid. Võib-olla see peeglivärk on sellega seotud. Poolele teele minek ja lootus, et keegi tuleb vastu, ja kui ei tule, oled sunnitud iseendaga leppima.

(Naerab.) Ma võin muidugi nende eneseanalüüsidega õudselt rappa minna, sa pakud ühe märksõna, ma võin endale luua sellest terve biograafia, teha psühhoanalüüsi selle põhjal.

Kas eneseanalüüsiga saab üldse rappa minna? Kas on mingi objektiivne sina, keda sa analüüsid või sa nende psühhoanalüüsidega loodki ennast?

Jah, loongi ennast, aga mingil hetkel jõuan selleni, et püstitan enda kohta väiteid, mille pool tundi tagasi ümber lükkasin ning siis saan aru, et olen muutunud selle poole tunni jooksul ja see ajab nii juhtme kokku.

Kui ma olen proovinud analüüsida, kust see on tulnud, miks ma nii olen kirjutanud, siis ma enamasti lähen väga segadusse.

Su luule on mitmekesine – on pikki narratiivseid lugusid, laululikke rütmilis-riimilisi salme, tundeluulet, kõnelevad erinevad hääled. Kui luulekogu kaanel oleks mehenimi, ei tekitaks see mingit segadust. Kirjanduslikul kolmapäeval, kui te Paavo Piigiga lugesite segi üksteise ja enda luulet, ütlemata, kes on autor, oli loomulik kuulata su luulet mehe suust. Täiesti teine lugu on illustratsioonidega, mis on selgelt ühe tundliku noore naise pildid.

Tekst on mul vahendina rohkem käes kui joonistamine, kus ma ei oska stiilidega mängida. Ma joonistan lihtsalt nagu joonistan. Alati, kui joonistan näiteks naisekujutist, siis ideaalkujutist, kes ma ehk ise tahaks olla, selles mõttes on joonistamine vahetum ja isiklikum.

Need ei ole spetsiaalselt «Äramõttele» joonistatud?

Ei, need on kritseldused või visandid, mulle tundus, et need luuletused on ka sellised visandused.

Mis mõttes?

Sul on mingi mõte või narratiiv, mõtled, et sellest võiks kirjutada mingi näidendi või romaani, aga mul ei ole praegu aega, ma kirjutan ainult luuletuse. Need on märkmed. Selline konspektvorm elust või tunnetusest. Ja ma ei kirjutagi neist enam kunagi midagi muud.

Kas sa lavaka ajal avastasid endas luuletaja?

Ei, siis ma hakkasin juba kaotama endas luuletajat. Kõige suurem luuletaja olin 13-aastaselt, siis kirjutasin armastusluuletusi.

Kui olin 17, ütles ema, et ma võiks hakata kogu kokku panema. Kiusatus oli, ma olin neist päris vaimustuses, aga tundsin ära, et see võtab ainult paar aastat aega, kus ma tohutult enam ei salli neid luuletusi.

Ma loodan, et nendega (näitab laual olevale «Äramõttele» – RL) ei juhtu seda, kuid ma kardan, et võib. Püüan võidelda välja selle vabaduse, et need on luuletused, mis tähistavad seda aega. Et ma pärast ei pea nende pärast enam põdema. Ma olen nii palju astunud ämbrisse sellega, et kirjutan liiga isiklikult ja endale hakkab see vastu pärast.

Miks sa ikka otsustasid avaldada?

Hirmu teiste ees pole mul selles mõttes olnud, et internetis on need olemas juba ammu. Põhjuseks oli väline surve – mitte isegi ainult ema, vaid paljud ütlesid, et see on tore küll, et sa blogi kirjutad või istud ja räägid minuga, aga mine nüüd pane see kirja, kirjuta midagi tõelist.

Ükskõik mida mu kogu väärt on, nüüd ma olen vähemalt üritanud, pole lihtsalt luuser.

See kogu väljaandmise põhjus ei ole vist päris õige, ma ise ei tunne, et mu luuletused trükis avaldatuna kuidagi tõelisemaks muutusid.

Oled üllatunud, et «Äramõtet» on nimetatud eesti luule viimase aja võimsaimaks debüüdiks?

Jah, ma ei oska ise seisukohta võtta.

Mis kohta sa endal ise eesti luules näed?

Tunnen end vähem luuletajana kui teised luuletajad. Võrreldes Paavo Piigiga, kes on mul luuletajatest lähedasim sõber, tunnen, et tema on rohkem luuletaja, mina lihtsalt proovin seda ja teist.

Kui ma üldse kuulun eesti kirjandusse, siis kui Doris Kareva (Maria Lee ema – RL) varamu edasikandja, kes peaks hoolitsema, et keegi kuskil ei kuritarvita Doris Kareva tekste või midagi sellist. Nagu Tammsaare lapsed või.

Ei kõla eriti egotsentriliselt.

Võib-olla see on jälle eneseanalüüsi tulemus, sildistamine – olen luuletaja, ei ole luuletaja, olen egotsentriline, ei ole egotsentriline.

Kas ema aitas sul jõuda selleni, et sa tundsid endas ära luuletaja?

Selles mõttes vist küll, et ma arvasin kogu aeg, et olen proosakirjanik, luuletuste suhtes olin tunduvalt kriitilisem.

Õpetas ta sind?

Mäletan kirjavahetusi, mis meil emaga on olnud, kui ta on olnud näiteks reisil. Ma kirjutan talle näiteks midagi oma elust ja ema vastab sellise kirjandusliku analüüsiga. Selle asemel et vastata: võta külmkapist süüa, kirjutab: sul oli see lause hästi tehtud, aga samas võiksid vaadata kompositsiooni läbi.

Selline moment on meil kogu aeg juures olnud ja see on minu eelis. Olen ema jutust aru saanud, et paljud inimesed saadavad talle oma luuletusi, paluvad, et ta arvustaks. Mul on see kogu aeg olnud kõrvalt võtta.

Kas mõnes mõttes on Doris Kareva tütreks olemine sind ka luuletajana pärssinud?

Ma nägin võrdlusmomenti ette.

On võrreldud?

Nii ei ole, et ma saaksin aru, kuidas minu luuletused erinevad ema omadest, aga meenub, kuidas üks hästi lüürilise meelega noormees ühel õhtul ütles, et tahab mulle midagi rääkida ning siis rääkis, kuidas mu ema luulekogu läheb talle hinge ja vastab kõigile ta küsimustele. Ja siis ütles – a, sorry, sinu luulekogu ma pole veel lugenud.

Mitte et selline asi teeks haiget, see ei ole ka võrdlus, aga teistel tekib kohe assotsiatsioon emaga.

Olen teemaga kursis oma kogemusest. Kuidas näiteks väiksest peale on eeldatud, et tead Puškinist kõike.

Mind häirib õudselt, et ühiskonnas on projitseerimise värk. Mul on ka olnud eelarvamused inimese kohta, sest mulle ta prominendist ema üldse ei meeldinud. Sain aru, et see on alusetu, see inimene on tegelikult tore ja nii ei tohi üldistada. Inimesed, kes pole seda valusalt omal nahal tundnud, tihti ei mõista seda.

Olen mõelnud, et peaks «Autori surmast» (Roland Barthes – RL) tegema hästiloetavad brošüürid ja siis neid tänaval jaotama, et inimesed teaksid, et ei ole mõtet biograafiat otsida tekstide kõrvale. Tekst tekib, kui sa seda loed, mitte siis, kui see inimene selle sel ajavahemikul selles kohas kirja pani.

Ma just teel siia mõtlesin, mis tähendus või mõte peaks olema intervjuul luuletajaga.

Ma mõtlesin sama. Ma ei ole aru saanud, milleks seda vaja on. Kas selleks, et inimesed leiaksid selle kogu üles või et inimesed loeksid kellegi kohta, kes neid võib huvitada või on see selleks, et mina saaksin õigustada või põhjendada. Paratamatult ei saa ma samastuda oma koguga. Samas võib-olla inimesed, kes mind tunnevad, saavad kogust paremini aru kui need, kes ei tunne. Kas teadmine sellest, kes mu vanemad on, annab luuletuste mõistmisele midagi juurde?

Mis raamatuid sa veel loed, lisaks Barthes’ile?

Barthes’i pidin filosoofia eksamil oponeerima. See on piinlik teema mul, aga viimasel ajal loen peamiselt näidendeid. Kooli kõrvalt on praegu vähe aega muud lugeda, suurem jagu tööst ju ongi lugemisega seotud.

Vabamatel aegadel võtan juhuslikult, tuju järgi, raamatukogust raamatuid.

Mõtlesin, et olen liiga vähe ilukirjandust lugenud, sest mõttes kogu aeg pean analüüsima või argumenteerima – mitte et ma seda Barthes’i stiilis või tasemel teeks. Äkki lugedes rohkem ilukirjandust, hakkaksin ilukirjanduslikumalt mõtlema.

Analüüsid ennast?

Jah, ma ei tea, millest see tuleb. Selles mõttes olen ma uhke enda üle, et mu debüütraamat on luuletused, mitte eneseanalüüs. (Naerab.) Ma olen kohutav ülemõtleja.

Kas sattusid lavakasse dramaturgiat õppima juhuslikult?

Täiesti. Käisin kunagi näiteringis, aga ei tulnud selle peale, et lavakasse minna. Ema käis peale, et võiksin proovida, sest tema noorena tahtis, aga ei julgenud. Aga ma läksin inglise filoloogiat õppima, arvasin, et see on kirjandusega tihedalt seotud. Ei olnud.

Siis töötasin pool aastat muuseumis ja mõtlesin kogu aeg, mida edasi teha.

Millises?

Tammsaare muuseumis, Kadriorus. Hästi vaikne, 70ndatest pärit tolm ja Tammsaare turukott. Väga kafkalik olukord.

Mõtlesin, kas minna Tartusse eesti filli, aga ühel päeval sattusin lavaka kodulehele ja vaatasin: mis mõttes? On olemas eriala, mille põhiline töö ongi kirjutamine. Terve keskkooli aja, kui keegi küsis, mida ma teha tahan, vastasin, et kirjutada. Sel aastal võttis Mati Unt vastu, katsed olid juba alanud, jõudsin kolmandasse vooru. Ikkagi sain kuidagi läbi. Puhtalt minu jaoks tehtud eriala, ma arvan!

Õppisid kirjutama?

Ei. Lootsin, et see avab mind kirjutajana, et võtab mult ära enesetsensuuri, selle, et ma ei lõpeta asju ära. Mulle meeldib, kui mulle antakse ülesanne, et kirjuta kahe nädala jooksul näidend. Aga see on muutunud selleks, et kui ma kirjutan näidendi, siis ma lihtsalt mõtlen, et siin peab olema sündmus, siin konflikt, muidu pole näitlejal midagi mängida. Hästi puiseks kirjutajaks olen ses mõttes muutunud.

Mida sa koolist saanud oled?

Kõlab trafaretselt, aga olen näinud ja tundma õppinud fenomenaalseid inimesi. Lisaks see kursuse tunne, kõik, mis kellegagi juhtub, mõjutab teisi – nelja aasta jooksul jõuad läbi elada nii mitu elu. Kellegi vanaema sureb, kellegi süda murtakse, ja see võnge käib läbi terve kursuse. Tugev elukogemus, head õppejõud ja inimesed.

Saab sinust dramaturg?

Ma ei tea. Praegu otsin tööd, ei ole leidnud veel, et teatritel mind vaja oleks.

Enesemääratlemine on keeruline. Koolis on lavastajad ja näitlejad, ja siis veel mingid kolm inimest: dramaturgid. Keegi ei tea isegi, kes need on. Rein Oja käib rääkimas näitlejalepingutest, vahepeal vastab küsimustele lavastajalepingutest. «Aga dramaturgilepingutest ma kahjuks ei oska teile rääkida.» Tundsin end neli aastat vabakuulajana, ufona, kõrvaltvaatajana, jälgides näitlejate elu, aga ma tegelikult ei ole siin.

Mida tehes sa oled päris sees, kohal?

(Vaikus.)

Liiga isiklik küsimus?

Ei, vastus on kurb. Ma ei olegi kunagi kohal täielikult. Ainult kui ma hommikul kohvi joon, siis on see see, mida ma teen, kus ma ei jälgi. Või kui me ühe sõbraga praegu kirjutame näidendit, meil on 12-tunnised töömaratonid, istume mu köögis, põrand pabereid täis, üks ühe, teine teise arvuti taga, joome tohutult teed, räägime. Siis ma olen seal, ma ei jälgi.

Isegi suur asi.

On küll, jah. Sellistel hetkedel on mingi olemise tekstuur, tunnetamine, mida ma teen. Aga see on nii keeruline. Ma lähen jälle rappa.

On selles kõrvaltvaatamises või mitteosalemises traagikat?

Ma arvan, et on, aga väljajäetus on juba nii sügaval, et ma ei põe enam. Aga ma püüan endas võidelda, et see ei muutuks mugavuseks. Mul on tendents hirmust või mugavusest jätta asju tegemata, siis ma lihtsalt jälgin. See jälgimine peab olema sama suur töö kui osalemine.

Sinu jälgimine ei ole hinnanguline, kriitiline? Ühiskonnakriitikat su luulest ei leia.

Noorena olin tohutult kriitiline, sest mu isa on hästi kriitiline. Aga tema oli selleni ise jõudnud, mina lihtsalt kopeerisin tema mõtteid.

Hiljem sain aru, et asjad päris nii ei käi ja ma pean enda jaoks avastama, mis on õige ja mis mitte ja ma ei saa seda teistele öelda. Valusad eneseanalüüsid, mille kaudu mulle hakkas jubedalt vastu igasugune hinnangute loopimine. Aga võib-olla olen läinud juba teise äärmusse, peaksin kriitilisem olema.

See, mille järgi sa saad aru, kas su elu on olnud väärtuslik, pole vist niivõrd selles, palju sa elus oled ära teinud, avaldanud seitse raamatut ja teinud kaheksa filmi, vaid see, et sa oled tundnud mingeid asju ära. Joonud kohvi ning oled mõtte ja tundega selles asjas. Oled võimalikult ausalt olemas.