Ajaloolane: sõjaeelne Eesti oli majanduslikult edukam kui praegune riik

Külakauplus Järvamaal 1930. aastatel.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Sõjaeelse eesti majandusloole pühendunud majandusajaloolane Jaak Valge kainestab intervjuus Alo Lõhmusele neid, kes hüüavad, et eestlased pole kunagi elanud majanduslikult paremini kui praegu.

Sisemajanduse kogutoodangu ajalooliste näitajate analüüsist selgus, et sõjaeelne Eesti Vabariik oli majanduslikult hoopis edukam kui praegune. Kahjuks puudub aga seni tõsiselt võetav statistika vahepealsete Nõukogude-aastate kohta.

Kas on võimalik koostada Eesti Vabariigi ajalooperioodide pingerida inimeste elatustaseme või riigi sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi?

Majanduslikult paremaid ja halvemaid aegu on ikka võimalik eristada. Majandusajaloo metodoloogia pakub põhimõtteliselt võrdlustena välja kahte moodust – esiteks, nn vertikaalne võrdlus, st võrreldaks mingit ühte andmerida üles-alla, näiteks Eesti SKT-d 1930. aastatel ja 21. sajandi alguses.

Teiseks on nn horisontaalne võrdlus, kui võrreldaks kahte ajaliselt paralleelset andmerida, st näiteks Eesti ja Soome SKT-d 1920. aastatel. Kui kasutada neid mõlemaid võrdlusi, on võimalik eristada majanduslikult paremaid ja halvemaid aegu.

SKT on iseenesest majanduskasvu mõõtühik, aga kui teeme teatud reservatsioonid ja teadvustame võimalikud moonutused, on sellega võimalik mõõta ka elatustaset. Või ütleme nii, et kaugema ajaloo puhul ei ole seni paremat elatustaseme mõõtühikut kui SKT. Ega niipea ei tule ka.

Lääneriikides on SKT aegrida arvutatud tagasi vähemalt 19. sajandi algusesse, aga mõnes riigis 17. sajandini või isegi veel kaugemale. On tehtud rehkendusi ja määratletud ka Rooma impeeriumi SKT mõnel aastal.

Kas ajaloolise SKT andmetest saab teha järeldusi ka inimeste reaalse elatustaseme kohta?

SKT näitab riigis toodetud lisandväärtust mingi aja, tavaliselt aasta vältel. Kui jagame selle näitaja inimeste arvuga, saame SKT ühe keskmise inimese kohta ehk SKT per capita. Kas ja kui palju kajastab see valdava osa inimeste elatustaset, sõltub paljudest asjaoludest, muu hulgas sellest, kui võrdselt rikkus ühiskonnakihiti jaotub.

Näiteks kahe maailmasõja vaheline Eesti oli sotsiaalselt ja majanduslikult väga homogeenne maa, käärid rikkaima ja vaeseima elanikkonna kümnendiku vahel olid märksa väiksemad kui praegu. Kihistumine on kogu maailmas suurenenud viimasel paarikümnel aastal.

Kuidas üldse võrreldakse näiteks Nõukogude aja ja praegust SKT-d või elatustaset, arvestades kõiki moonutusi? Näiteks auto võis Nõukogude ajal olla küll suhteliselt odav, kuid selle hinnaga seda ju osta ei saanud, vaja oli ostuluba jne.

SKT on, jah, põhimõtteliselt ette nähtud ju turumajanduslike riikide jaoks. SKT sisse ei ole arvestatud kulutusi, mis keskse plaanimajandusega riikides tehti mingite kaupade hankimiseks, ning SKTsse arvestatakse nende kaupade väärtus, mis kommunistlikes riikides toodeti otse prügimäele. Lisaks olid ju sovetiriigis ka sõjalised kulutused väga suured, aga ega need ju inimeste elatustaset ei parandanud.

Lisaarvestustega on võimalik moonutusi siiski korrigeerida. Näiteks on võimalik elatustaset näidata ja võrrelda selle järgi, kui mitu töötundi kulus ühes või teises ühiskonnas selleks, et teenida niipalju, et osta endale mingit tarbe- või toidukaupa. Kuigi, jah, kaupade kvaliteet ka nendes arvutustes ei kajastu.

Olen rehkendanud välja Eesti SKT aastatel 1923–1938. Need on siiski ligikaudsed andmed, loodan, et neid täpsustatakse kunagi. Eesti statistikaametis on Eesti SKT dünaamika arvutatud tahapoole välja kuni 1980. aastani. Vahepealsete aastate kohta, st aastate 1939–1979, on rahvusvahelistes kogumikes liikvel igasuguseid arve, aga ega neid tõsiselt võtta ei tasu. Martin Klesment Eesti Demograafia Instituudist teeb praegu ettevalmistavaid töid, et hakata neid puuduvaid sovetiaastaid arvutama.

Kas me elame siis praegu paremini kui sõjaeelses Eesti Vabariigis? Kas paremini kui Eesti NSVs? Kas paremini kui üldse kunagi meie ajaloos?

SKT arvestuse järgi jagub Eesti elanikule keskmiselt praegu kuus–seitse korda rohkem rikkust kui näiteks 1937. aastal. Aga ega see ei näita eriti midagi, sest praeguses SKTs on kõrgete hindade ja lisateenuste tõttu palju rohkem õhku sees kui 1930. aastate SKTs. Näiteks on meil kaks korda rohkem politseinikke või hea mitu korda rohkem juriste, kes kõik lisavad SKTsse väärtust, aga kas elame sellest tulenevalt paremini?

Teiseks, nagu enne mainisin, oli tolleaegne rikkus märksa ühtlasemalt jaotunud. Ning kolmandaks – aga põhiliseks – on see, et n-ö paremini elamine tähendab kellegagi võrdluses paremini. Seega taandub küsimus sellele, kuidas too 1937. aasta eestlane end teiste rahvaste rikkusega võrreldes positsioneeris. Ehk horisontaalsele võrdlusele.

1937. aastal moodustas Eesti SKT per capita ligikaudu 80 protsenti Soome, 90 protsenti Iirimaa ja Austria, 110 protsenti Kreeka, 140 protsenti Poola, 180 protsenti Bulgaaria ja 220 protsenti Jugoslaavia SKTst. Praegused suhtnäitajad on Eestile märksa halvemad.

Seega oli kahe maailmasõja vaheline Eesti oma taustas majanduslikult õitsvam kui praegune Eesti. Muidugi tuleb see peamiselt eeltingimustest: tsaaririigi majanduslik pärand omaaegsele Eestile oli parem kui sovetiriigi oma tänapäeva Eestile. Aga kahe maailmasõja vaheline majandustaust oli jälle märksa ebasoodsam kui viimaste kümnendite majanduskliima – siis tuli lääneriikidel üle elada üliraske I maailmasõja järgne majanduslik kohanemine, millega oli alles kuidagimoodi hakkama saadud, kui tuli üliränk majanduskriis.

Julgen väita, et iseseisva Eesti parim aasta majanduses oli 1937. Kui aga võtta pikema perioodi järgi, siis on ilmselt kõige parem pikk periood olnud aastatel 2000–2007. Kahe maailmasõja vahel nii pikka stabiilset kasvuperioodi ei olnudki.

Olete oma varasemates uuringutes tuvastanud, et vastupidi levinud müüdile ei jõudnud Eesti eelmisel iseseisvusperioodil jõukuselt Soomele järele, vaid hoopis Soome möödus Eestist. Kuidas seda näitlikustada? Millises positsioonis oli Soome ja teiste Euroopa riikide suhtes Eesti NSV?

Soome lähtepositsioon SKT arvestuses oli halvem kui Eestil. 1913. aastal oli Eesti alal toodetud SKT per capita suurem kui Soomes. Aga sisuliselt oli lähtepositsioon parem, sest Soome oli juba enne poliitilist iseseisvumist nautinud majandusautonoomiat ja saanud oma majanduse tasapisi ümber kohandada iseseisva riigi jaoks.

See I maailmasõja eel toodetud rikkus ei pruukinud suures osas eestlasteni jõuda (suur osa I maailmasõja eelsest tööstuslikust potentsiaalist oli rakendatud tsaari-Venemaa sõjalisteks või industriaalvajadusteks, töötas võõrkapitali ja -töölistega).

Kui Eesti iseseisvus, siis muutus osa sellest kasutuks, vaevaline ümberorienteerumine oli vahendeidnõudev, ja Eesti hakkas SKT arvestuses maha jääma.

Tagantjärele teame, et viga oli veel ka 1920. aastate algul üritatud idaorientatsioon. Suurem viga tehti aga kriisiajal; nimelt ei langetatud õigel ajal Eesti krooni kurssi ning sellest tulenevalt kujunes majanduskriis siin eriti raskeks – selle kaastulemuseks oli teatavasti ju ka Eesti demokraatia kaotus.

Soome majanduspoliitilisi vigu ei teinud. Soome majanduspoliitika oli kahe maailmasõja vahel Euroopa üks edukamaid. Muidugi, mööngem, et soomlastel oli ka vähem võimalusi vigu teha. Eesti valikute raam oli laiem, majandust juhtida oli neis tingimustes raskem.

Niisiis oli Soome edasimineku peapõhjuseks see, et ümberorienteerumise vajadus oli hoopis väiksem, aga suur vahe rebenes Eesti ja Soome vahel pärast majanduskriisi. Soome jõudis maailmasõdade vahel Euroopa arenenud riikidele järele. Majandusliku loogika järgi oleks Eesti ehk sedasama teinud 1940. aastatel.

Eesti NSV kohta usaldusväärseid andmeid pole, aga Nõukogude Liidu andmete alusel võib väita, et Soome rebis Eesti NSVga SKT arvestuses võimsa vahe sisse 1970. ja 1980. aastatel ning naudib sedasama edu siiani.

Kuidas jõuda Euroopa viie rikkaima riigi sekka?

Eks see ole samasugune sisutu loosung kui 1,5 miljonit eestlast. Selleks oleks vaja leiutada mingi poolhullumeelne projekt või mitu projekti, millega rahvas kaasa läheks. Niisugusteks uuendusteks ei ole meie poliitiline juhtkond piisavalt tark ega julge ja rahvas piisavalt ühtne. Praegustes tingimustes tuleks pigem vaadata, et kui majanduskriis väga raskeks kujuneb, et siis meie rahvas Eestist laiali ei jookseks.

Sõnaga, ma ei oska küll niisugust varianti näha, et see lähimate kümnendite jooksul juhtuks. Võib-olla ainult juhul, kui õnn ise suhu jookseks, näiteks kui põlevkivi hind maailmaturul millegipärast kümnekordistuks, enne, kui me selle kõik ahju ajada jõuame.

3 mõtet

• Kahe maailmasõja vaheline Eesti oli oma taustas majanduslikult õitsvam kui praegune Eesti, sest tsaaririigi majanduslik pärand oli parem kui sovetiriigi oma.

• Iseseisva Eesti parim aasta majanduses oli 1937. Kui aga võtta pikema perioodi järgi, siis on ilmselt kõige parem pikk periood olnud aastatel 2000–2007.

• Soome rebis Eesti NSVga SKT arvestuses võimsa vahe sisse 1970. ja 1980. aastatel ning naudib sedasama edu siiani.

Tagasi üles