Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2283705t1hbb9f.jpg)
24. veebruaril tähistab Eesti riik oma 90. sünnipäeva. Koos sellega möödub 90 aastat ajast, mil hakati looma iseseisvat Eesti majandust.
Eesti riigi rahaasjade ajamine algas koos riigi sünniga. 1918. aasta 24. veebruaril, kui Päästekomitee moodustas Eesti Ajutise Valitsuse, pidas see kohe ka esimese istungi. Moodustati rahaministeerium. Ministriks sai iseseisvusmanifesti koostamisel osalenud Juhan Kukk.
Järgmise sammuna tuli luua keskpank. Eesti Pank asutati Eesti Vabariigi esimesel sünnipäeval. Rahaminister Juhan Kukk on kirjutanud selle kohta: «Iga poliitiliselt iseseisva ja rippumatu riigi aluspõhjaks on tema majandusline iseseisvus. Majanduslise elu organiseerimisel ja juhtimisel on rahvuslik keskpank tähtsaks teguriks.»
Panga esimeseks presidendiks sai Mihkel Pung, kes eelmisel ametipostil Soomes oli edukalt korraldanud välisabi saamistning paberraha trükkimist. Pangaoperatsioonid algasid 1919. aasta 3. mail, kui pearaamatust kanti läbi põhikapital ja võeti jooksevkontole esimene summa. Seda päeva peetakse Eesti Panga avamispäevaks ning sellest lähtudes tähistatakse ka aastapäeva.
Riigieelarve kokkupanek
Riigi rahandusjuhtide esimene ülesanne oli olukord stabiliseerida. Eesti riik sündis Vabadussõjas. Juhan Kukk esitas oma hilisemas tagasivaates 1919. aasta riigieelarve kohta järgmised andmed: riigi kõigist kuludest läks sõjaliseks tarbeks 91 protsenti, sissetulekute poolest moodustasid maksud ja muud korralised tulud 21 ja laenud 46 protsenti, sealhulgas välislaen 45 protsenti.
Põhjaliku ülevaate iseseisvuse ülesehitamisel astutud sammude kohta on andnud diplomaat ja ajaloolane Evald Uustalu. Riigi algusaastate rahaasju on ta iseloomustanud nii: «Eesti Vabariigi esimesed aastad olid lõppenud puudujääkidega. Üldse arvestatakse aastatel 1918-1920 tekkinud puudujääki 4925 miljonile margale, mille katteks tuli müüa kulda 1500 miljoni marga väärtuses, suurendada emissiooni ning laenata. Asjad hakkasid paranema juba 1921. aastal, mil tuldi toime korraliku riigieelarve koostamisega. Alates järgmisest aastast kuni 1930. aasta 31. märtsil lõppenud majandusaastani täitusid riigi eelarved väiksema või suurema ülejäägiga.»
Eesti Pangal oli neil aastatel riigi rahaasjade korraldamisel kindel koht. Kuid ta ei toiminud algusest peale oma põhikirja nõudeid järgiva keskpangana, vaid tegutses valitsuse pangana. Panga direktor Leo Sepp kirjutas sel ajal toimunu kohta: «Meie oma era-rahakapital oli kadunud, väliskapitali juurdevoolu polnud üldse seepärast oli arusaadav, et tööstuse käimapanemiseks tarviliku laenukapitali andis rahvamajanduselule riik, või õigem valitsus.[---] Tähendatud laenukapitali andis valitsus majandusele vasttekkinud Eesti Panga kaudu, tehes sellega Eesti Pangale algusest peale ülesandeks rahvamajanduse otsekohese finantseerimise, mis ei põhikirja ega normaalolude seisukohalt panga ülesanne olema ei oleks pidanud.»
Hädalahendusest kaasaegseks keskpangaks
Eesti Panga põhikiri oli koostatud rahvusvahelise eeskuju järgi, toimida tuli aga riigi sünnist ja Vabadussõjast tingitud ekstreemolukorrast lähtudes. Seega oli tegemist hädalahendusega.
Kuid oma osa etendasid siin ka muud asjaolud, eelkõige kogemuste puudumine. Mõju avaldas ka riiki juhtivate poliitikute vahetu seotus ettevõtlusega ning sellest tulenevad isiklikud huvid. Ka panga selleaegsetesse nõukogudesse kuulunud persoonid olid seotud äritegevusega.
Tolleaegse riigi rahaasjadele pühendatud uurimustest on üks põhjalikumaid ajaloolase Jaak Valge oma. Valge juhib tähelepanu nii Venemaal kui ka Lääne-Euroopas levinud kahtlustele, kas Eesti suudab vastavate poliitiliste tingimuste säilides olla majandussuutlik. Missugust mõju võis see kahtlus avaldada meie toonastele poliitikutele? Võis näha, et otsuseid tegevatel poliitikutel polnud piisavat selgust. Nende aegade tuntuim majandustegelane Nikolai Köstner pidi tippjuhtkonda julgustama, et Eesti on majandussuutlik: «Ei ole tarvis tuua pikki numbriridasid, et tõendada, kui palju meie rahvamajandus viimase viie-kuue aasta jooksul edasi on jõudnud. Paljudel aladel oleme kaugemal kui enne sõda. [---] Kui kõiki neid nähtusi parajalt kauguselt vaadata, siis ei saa teisiti, kui sügava lugupidamisega tehtud tööd ja selle töö tegijaid hinnata. Kuid hoopis teise ja palju kurvema mulje saate, kui asju lähemalt silmitsema hakkate, ning igasugune perspektiiv kaob, kui neidsamu nähtusi igapäevase parteivõitluse väiklase intriigimõõdupuuga mõõtma hakkad.»
Toonased arutelud näitasid, et iseseisvuse majanduslikuks kindlustamiseks ja jõudsamaks edasiminekuks oli vaja kapitaalseid ümberkorraldusi. Inflatsioonivastast võitlust häiris eriti asjaolu, et raha emissioon polnud terviklikult keskpanga käes. Mõisteti, et kujunenud olukorrast oma jõududega peatset väljapääsu ei ole. Selleks hakati 1924. aastal tegema ettevalmistusi ulatusliku välislaenu saamiseks ja rahareformi läbiviimiseks.
1926. aasta sõlmiti Genfis protokoll, millega Eesti võttis Rahvasteliidu toetusel 1,35 miljoni Inglise naela suuruse välislaenu. Sellele tuginedes asuti läbiviima pangandus- ja rahareformi. 1927. aastal reformiti Eesti Pank, millest sai kaasaja nõuetele vastav iseseisev keskpank. 1928. aastal läbi viidud rahareformiga rajati Eestisse ajakohane rahasüsteem. Uue rahaseadusega kehtestati maksevahendiks Eesti Panga rahatäht Eesti kroon, millel oli nüüdsest olemas ka reaalne tagatis. Need meetmed taastasid usalduse kodumaise panga- ja rahasektori vastu, aidates kaasa riigi majanduslikule tugevnemisele ning Eesti maine tõusule.
Ülemaailmne majanduskriis
1929. aasta oktoobris New Yorgi börsilt alguse saanud majanduskriis avaldas aga peatset mõju ka Eestile. Eriti raskeks kujunes olukord siis, kui Inglismaa loobus 1931. aasta sügisel esimese riigina kullastandardist. 1928. aasta 31,4 miljoni krooni suurune kattevara oli 1932. aastaks vähenenud 19,7 miljoni kroonini.
Seda kahju oleks saanud ühiskonnaliikmete vahel ühtlasemalt jaotada krooni kohese devalveerimise teel. Kuid devalveerimist eelistati edasi lükata. Esiteks oleks see kahjustanud alles hiljuti kasutusele võetud krooni mainet rahva silmis. Teiseks oleks devalveerimisega kaasneva hinnatõusu tagajärjel enam kannatanud vaesem rahvakiht.
Olukorda püüti leevendada mitmesuguste piirangutega (nt valuutaga kauplemise piirang), mis kergendasid esialgu kuigivõrd tarbijate koormust. Kuid põhiprobleem jäi siiski lahendamata. Kroon devalveeriti 35 protsendi ulatuses 1933. aasta 28. juunil ning viidi ühele tasemele naelsterlingiga seotud Rootsi krooniga. Väliskaubanduse huvidest lähtudes tuli peatselt siiski tagasi pöörduda vahetu seose juurde naelsterlingiga. Seda tehti sama aasta novembris suhtega 1£ = 18,35 krooni. See kurss püsis stabiilne kuni 1939. aasta 6. septembrini. Siis muutusid ajad rahvusvahelise olukorra teravnemise tõttu jälle ärevaks.
1940. aasta kohta ei ole enam võimalik kokku panna majandusasjade kulgemise ja rahaasjade korraldamise tervikpilti. Kuna tollal peeti Eestis põllumajanduse suure osatähtsuse tõttu majandusaasta arvestust 1. aprillist 31. märtsini, on viimased ametlikud majandusindikaatorid kättesaadavad 1940. aasta esimese kvartali kohta. Nendele tuginedes võime öelda, et 1939/1940. majandusaastaks oli aastate 1927-1931 keskmisega võrreldes kõikidel elualadel toimunud tunduv edasiminek. Üldine elatustase oli umbes viiendiku võrra kõrgem.
11 tonni kulda
Pärast 1929.-1933. aasta majanduskriisi hakati järjekindlalt suurendama kulla osatähtsust krooni kattevaras. See suurenes 23,5 protsendilt 1929. aastal 83 protsendini 1939. aastal. Kulla suurem osatähtsus kattevaras mahendas 1930. aastate lõpul toimunud valuutakursside langemise ja naelsterlingilt Rootsi kroonile ülemineku mõju. Kullal oli selleaegses suhteliselt rahutus maailmas kattevara reaalväärtuses suurem kaal. Siis astutud sammude eest peame toonastele riigi rahandusjuhtidele olema tänulikud ka täna: taasiseseisvunud Eesti sai aastatel 1991-1993 tagasi 11,3 tonni temale kuulunud kulda, mis oli hoiul Rootsi, Inglismaa ja USA pankades. Tänu sellele oli võimalik 1992. aastal lasta käibele täielikult kattevaraga tagatud Eesti kroon.
Artikkel on koostatud majandusteadlase ja kauaaegse Eesti Panga nõukogu liikme akadeemik Raimund Hagelbergi raamatu «Rahaasjadest ja riigi rollist nende korraldamisel» põhjal.