Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2283747t1hd730.jpg)
Arnold Laugus on Eesti Vabariigiga ühe vanune. Toimekas vanahärra on isegi mõned kuud vanem, 1917. aastakäik, seega juubel juba peetud.
Mugavas kodus tütre juures Tallinnas on hea veeta elusügist ja pikkadele aastatele tagasi vaadata. Samas kinnitab mehe virge olek, et meenutada on vaja ja vahel võib ka nostalgitseda, aga alati peab tasakaalus vaimu jaoks leiduma koht ka uutele impulssidele. Näiteks ootab Arnold Laugus põnevusega kevadet, kui peaks ilmuma tema teine raamat «Elav maa». See on ajalooline romaan ja mahukam kui möödunud oktoobris kirjastuses Hotpress valminud mälestusteraamat «Maa sool». Pooleaastase vahega kaks mahukat romaani ehtne rahvakirjanik.
Tallinna 5 krooni taskus
Siiski pole Arnold Laugus (seenior) Eesti kirjanduse uus kuuliprits. Mõlemad romaanid on autobiograafilised ja nende aines on settinud aastatega. Kõik on saanud alguse Puurmani kandist pärist maapoisi suurest tungist saada sestsinatsest maailmast rohkem teada.
«Selleks ajaks , kui ma Tallinna tulin, olin kõik ümbruskonna raamatukogud Saduküla, Jõune ja Tammiku läbi lugenud. Ja ma püüdsin ikka lugeda parimat, Nobeli laureaate ja sarnast,» meenutab vanahärra.
See, kuidas ta 1939. aasta alul rongiga Tallinna tuli, on tal meeles päevaraamatu täpsusega, ent ühes episoodis on tänini tunda kimbatust: taskus oli vaid isa antud viis krooni. See oli tõesti kaunis pisku hakatus. Kuidas seletada väikest toetust teistele nii, et keegi ei saaks vanematest valesti aru ega öeldu jääks endal hinge kriipima? «Eks isa tagamõte oli selline, et äkki see sunnib mind kiiremini koju tagasi tulema,» kostub. «Isast kuni vanaemani mäletan meie perest ikka ütlust, et põllumees see põline rikas... Aga mind tõmbas õppimine. Olin Tallinnas olnud varemgi, koguni poolteist aastat kaitseväes, teenisin lennuväes nende kuulsate angaaride juures, aga linnaloa võtsin vist ainult kaks korda. Nii kui vaba aeg tekkis, kulutasin iga minuti raamatute peale. Õppisin nii ka inglise keelt.»
Ei jäänud tummahambaks
Tallinnas lehekuulutuste abil tööd otsides sattus maapoiss ühe esimese kohana ennast pakkuma Viru tänaval tegutsenud Saare rattaärisse. Olid lahked ja osavõtlikud inimesed, aga vestluse lõpuks tunnistasid siiski, et «olete nagu tummahammas!»
See tundus tema sisemusega küll vastuolus olevat, aga pani mõtlema ja sundis kuraasi tõstma. Kui pakuti tööd Maakri tänava vabrikus siidivoodri kudumisemasina taga, ütles noormees kärmelt, et on tehnikaga sina peal ja õppiski masina kolme päevaga selgeks. «Töötasin seal neli kuud, aga siis lugesin Päevalehest, et Eesti Majandusühisus otsib müüjat. Läksin sinna maad kuulama ja saingi õnneliku juhuse läbi koha koloniaalkaupade osakonda. Nii rabasin mõnda aega kahe koha peal: päeval müüsin kohvi, suhkrut, peenviina, maiustusi, alumiiniumkaupa ja öösiti seisin vabrikus masina taga. Tervis läks siiski viletsamaks, öösiti võitlesin unega. Kord tukastasingi ja masinal lõi süstiku katki. Õnneks oli mul niipalju palgaraha teenitud, et sellega sai tasaarveldada ja pääsesin suuremate sekeldusteta tulema.»
Viis krooni oli küll võõras linnas elu alustuseks väike raha, aga ostujõudu oli sel küll. Arnold Laugusel oli viiekroonistega lausa õnne. «Nägin kord õhtul Harju tänaval, kuidas üks soliidne proua kutsus appi kaks noort naist, sellised lõbutüdruku moodi, tirisid teda ühest uksest sisse. Tahtsid nähtavasti röövida. Astusin ligi ja päästsin vanema daami nende käest ära. Mäletan, et kui saatsin prouat raeplatsi poole, et seal talle voorimees võtta, siis need noorikud veel jälitasid meid. Küllap tahtsid vaadata, millega see lugu lõpeb või et äkki ma võtan nende saagi omale... Saimegi voorimehe, proua tänas südamest. Ja kui pärast kodus taskuräti välja tõmbasin, märkasin, et ta oli mulle taskusse sokutanud kaks viiekroonist. Andsin siis kohe ühe nendest memmele, kus olin korteris, ja sain mõnda aega olla raha pärast muretu. Ühe sendi eest sai siis ju terve saia, 20 sendi eest juba kaks magusat stritslit. Jaksas ära elada küll.»
Maaelu ja male sai näidendiks
Pöördelisel 1940. aastal sai Arnold Laugusel argise leivateenimise kõrval valmis kauane unistus, omakirjutatud näitemäng maaelu ja Paul Keresest inspireeritud male ainetel. «Läksin käsikirjaga autorikaitse ühingusse. Seal tuli veel kasutada kavalust: ütlesin, et olen Jõune haridusseltsist selles kodukandi näiteringis olin ma ise nooruses mänginud ja sedapidi nagu ühingu tellija... Nädalapärast kutsuti tagasi ja selgus, et tahavadki lepingut sõlmida! Enne oli aga vaja näidend redigeerida, ent see maksis koguni 50 krooni. Laenasin raha kokku, siis selgus veel, et tükil pole head nime. Mul oli töö pealkiri «Alajõe malesuurus», aga seda ei peetud heaks, siis meenus isa ja naabrimehe igavene vaidlus maa üle ja pakkusin «Lunastatud põld». See läkski.
Leping oli selline, et näidendi lavaletoomisel maksti mulle kaheksa krooni ja ühing sai neli krooni. Ajad oli juba siis segased, osa raha niikuinii minuni ei jõudnud, aga ega ma seda raha pärast kirjutanudki tükk läks lavale 30-40 seltsimajas, mida paremat noorel autoril veel tahta! Seda mängiti ka kodukandis: Puurmanis, Sadukülas, Aidus ja mujal. Kui jõuludeks koju tulin, võeti mind Jõune koolimajas orkestriga vastu. Varsti küll kommunistid keelasid selle etendamise ära, aga sakslaste ajal lubati jälle lavale tuua.»
Arnold Laugus pääses sõja alguses haiguse läbi hävituspataljonlase saatusest («See oleks küll õudne olnud!»). Hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, anti kehva tervise tõttu ajapikendust. Mees töötas kinnisvaraseltsis, kus kirjutas välja üüriordereid. «See oli hea kodune töö. Mulle oli määratud viis-kuus maja Tatari tänava kandis ja pidin kord kuus kirjutama majahoidjatele 300-400 orderit, kuni oligi 1944. aasta käes ja venelased tagasi. Siis kuulutati ajalehes, et hariduse komissariaat otsib keskharidusega meesõpetajaid. Läksin kohale ja ohvitserimundris eesti mees ütles enda kohta, et on Haapsalu seminari haridusega õpetaja teatas, et kui ma Saksa sõjaväes pole olnud, siis on õpetaja koht olemas. Sõda veel käis, aga selle ametiga sain bronni alla. Nii saigi minust kokkuvõttes isegi 20 aastaks õpetaja endises Westholmi gümnaasiumis.»
Isamaa-armastus maalides
1972. aastal pensionile minnes tegi Arnold Laugus veel ühe ootamatu pöörde. Igavene tung avarama maailma ja eneseväljenduse järele viis ta nüüd kokku maalikunstiga. Juba koolipoisina oli Tartust Jõunele käinud tubli joonistusõpetaja, kes tutvustas huvilistele akvarellitehnikat, õpetas joonistama perspektiivi.
Arnold Lauguse hiliseas võimendunud huvi tugines kunagistele algteadmistele ja sai üha hoogu. Tänaseks mahukas looming väljendub rikkalikus värvikasutuses, tema maastikud kannavad siirust, naivistlikus laadis tööd peegeldavad nii looduse ehedust kui selle vaatleja positiivset meelt. Ses mõttes on iseloomulik ka tema suure ülevaatenäituse kujundaja kunstnik Heinz Valgu tähelepanek: Arnold Lauguse maalide märksõna on isamaa-armastus. Mõni aasta tagasi sai temast koguni kunstnike liidu auliige.