«Teisipäev, kolmapäev, neljapäev, viisipäev…»

Maasika lasteaia Lepatriinu rühma laste parim abimees keeleõppimisel on redel, sest sellel turnides saab korrata numbreid, nädalapäevi või ükskõik mida muud, mis meelest unuma kipub. Foto: Küllike Rooväli

Kaks ehitusmeest kaevavad suurt süvendit ega märka midagi enese ümber. Liiv lendab üle nende peade, töö keeb ning kogu askeldust saadab vaid rahulolev kakskeelne mõmin, kirjutab TV 3 ajakirjanik Küllike Rooväli.

Artur pistab pea valmis kaevatud auku ja põrnitseb oma kätetööd sügava rahuloluga. See ei sega aga talle selja tagant lähenenud Ruslan oma labidat käiku laskmast ja auku omakorda rõõmsalt kinni ajamast. Liivasadu, mis nüüd ehitusspetsialistide vahel vallandub, katab aga ka kõik teised läheduses nokitsejad.

See kirjeldus pole pärit siiski Solarise keskuse ehituselt, vaid liivakastist, mida jagavad Põhja-Tallinna Maasika lasteaia Lepa­triinu rühma lapsed. Kasvataja Katrin Mellis kutsub kanged ehitusmehed Arturi ja Ruslani kiiresti korrale, nagu ka need kasvandikud, kes parasjagu üksteist ümber puu taga ajavad.

Iseloom lööb välja

Mellisel pole oma rühma kerge taltsutada, sest seal on nii eestlasi, venelasi, grusiine kui ka ukrainlasi. Erinev temperament ja iseloom lööb eriti hästi välja, sest ei kodune ega lasteaia kasvatustöö pole kolme-nelja-aastaseid veel eriti «rikkunud» – nad on loomulikud ja siirad. Ja muidugi hirmus püsimatud.

Üks sekund on maksimaalne aeg, mil kõik erksavärvilistes jopedes vabad radikaalid kasvataja käsu peale korraga ronimisredelil paigal püsivad. Edasi läheb juba mölluks – kes kaevab liiva, kes kiigub, osa ronib liumäel ja ülejäänud silkavad kilgates puude vahel ringi.

Päev hakkab tasapisi lõppema ja sügispäike vajub sügavamale puulatvadesse. Nii ei jää kasvatajal muud üle kui kolida oma hoolealused naaberrühma platsile vanemaid ootama.

Vasara tänava väsinud majakolakate vahel on üks roheline oaas, kus asub venekeelne Maasika lasteaed, mille silikaatseinale on maalitud suured punased marjad. Seal kolletavate puude all ei märkagi, et naabriteks on Kopli kalmistupark, endised sünged ühiselamud ja kolisev trammitee, mille peatuses väsinud vene memmed poekottidega reas seisavad ja lobisevad.

Maasika lasteaia ainsas eestikeelses rühmas Lepatriinus vene keelt üldjuhul ei räägita, sest eesmärk on eesti keel ära õppida. «Vasja, räägi palun eesti keeles,» ütleb Mellis rõhuga sõnal «eesti», kui rühma noorim liige Vassili on unustanud end emakeeles pobisema.

Novembris alles kolmeseks saav noormees on kasvataja sõnul väga tubli, sest esimest korda puutus ta eesti keelega kokku alles septembris lasteaeda tulles. Praegu ei valmista tere-palun-aitäh-komplekt talle enam mingeid raskusi ja vaevata tulevad üle huulte juba ka keerulisemad sõnad. Poisi vanaema on kiirest arengust hämmingus.

Järjekindlus viib sihile

Samas möllab aga Ruslan – liidritüüpi vägilane, kelle eesti keeles rääkima panemine on paras pähkel. Poiss võib küll mööda redelit hästi kiiresti ja hästi kõrgele ronida, aga koos õpetajaga redelipulkadel «üks, kaks, kolm, neli…» lugemine nõuab tal suurt pingutust.

Kasvataja kiigutab kiike ja loeb: «esmaspäev, teisipäev, kolmapäev...», kasvandik kiigel kordab algul hoolega järele, kuid jõuab töönädalaga lõpule siiski omal moel «neljapäev, viisipäev…».

Pooled lapsed rühmas on eesti- ja pooled venekeelsed, aga räägitakse ikka nii, nagu parasjagu lihtsam näib.

Parajasti valmistab brigaad noori pagareid koosseisus Marcus, Kristine ja Mark liivakastis oma sõnul kohupiimakooke. Veelgi huvitavam on aga Kristina tegevus, kes täidab liivaga rohelist limonaadipudelit.

Noored pagarid unustavad end hetkeks ja lähevad eesti keelelt üle vene keelele. Mellise meeldetuletuse peale vahetab kogu seltskond hetkega keelt ning uued liivapätsikesed valmivad liivakasti serval juba jällegi riigikeelse vada saatel.

Lasteaia juhataja Stella Kallisaar ütleb, et eesti keele äraõppimine on väga lihtne, kui laps saab eestikeelses rühmas pidevalt käia. «Need, kes iga päev ei käi, ei saa ka keelt selgeks,» räägib ta. «Pooleteiseaastaselt lasteaeda tulnud räägivad neljaselt mõlemat keelt juba vabalt.»

Suvel ajutiselt vene rühmas olles saavad ka eesti lapsed vene keele päris hästi selgeks ja rahul on nemadki.

Heaks näiteks toob juhataja Lepatriinu rühma nelja-aastase Kristina, kes erinevalt teda kasvatavast vanaemast räägib eesti keelt juba täiesti vabalt.

Kallisaare sõnul piisaks tihti sellest, kui lapsevanem näitaks ja kordaks eesti keeles lapsele tänaval lihtsaid asju, nagu auto, maja, koer, kass.

Kas on ka mõni selline sõna, mis noortel keeleõppijatel kohe kuidagi ei taha välja tulla? «Üheksa,» ütleb Mellis. «Sellega on ikka kõigil alguses raskusi.» Õnneks on aga redelipulki ronimisredelil küllalt ja üheksani jõudmisega ei pea kiirustama.