/nginx/o/2013/09/05/2284803t1h7cde.jpg)
Vabandav naeratus suundub mu poole, ületades sõiduteed vales kohas.
Elu ilma kojusõidurahata ehk Teine Jakobson
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naeratust kannab lüheldane kleenuke mees, kolmekümnendates aastates, seljas tagasihoidlik pruun jope, käes kilekott. Kõhnast näost sihivad otsese vaatega silmad.
«Vabandage,» ütleb mees kainel ja kasinal moel, «kas te võiksite 40 krooni eest osta Jakobsoni valitud teosed?»
«?»
«Poole tunni pärast läheb Rapla rong, ma tahan koju sõita,» selgitab võõras. «Aga mul ei ole piletiraha. Tahtsin hääletada, kolm tundi seisin maantee ääres, aga keegi ei võtnud peale. Siis tulin linna tagasi.»
«Kuidas sa just siia sattusid, koos Jakobsoni valitud teostega?» tunnen huvi. Me seisame unisel agulitänaval, kust rongijaamani on üle kilomeetri maad.
«Tegin siinkandis elektritöid ühes korteris, mille peremees töötab Soomes. Ta pidi täna hommikul Eestisse tulema ja mulle kõik raha ära maksma. Aga siis helistas, et ei tule,» sõnab mees ja peab pisikese vaikusehetke telefonikõne ajal katki klirisenud lootuste mälestuseks. «Raamat oli mul tööl kaasas, et vahepeal lugeda. Tahate, ma näitan?»
Võõras õngitseb kilekotist raamatu välja: «Hästi hoitud.»
Tjah, ongi Jakobson. Kõvade kaante vahel, ümbrispaber peal ja puha. Mitte see 19. sajandi ärkamisaja suurkuju Carl Robert, kes 500-kroonisel prille välgutab. Vaid too Teine Jakobson, kirjanik August, «Vaeste-patuste alevi» autor.
«Mul on tõesti piinlik,» vabandab mees.
«Su peremehel peaks piinlik olema,» urisen, andes 40 krooni, «aga raamatut loe rongis edasi.»
Võõras tänab, kergitab veel kord näole vabandava naeratuse mõned hambad on puudu ja läheb, näpus kilekott hästi hoitud lugemisvaraga.
Tagantjärele ketran peas mõtet, kuidas küll täiskasvanud mees saab rahaasjades nii lapsikult käituda. Kui võtta arvesse kodulaen, õppelaen ja sügavalt miinustes krediitkaart, olen ma tõenäoliselt vaesemgi kui Teise Jakobsoni omanik. Ometi ei kuluta ma p ä r i s viimast, et olla valmis ka ootamatusteks. Kas või selleks, et osta ravimeid, kui pisitütar Kratale tõbi kallale kipub.
Ent Teise Jakobsoni omanik kulutab kõik, mingit varu jätmata. «Peremees» lubab, aga ei maksa. Võta üks ja viska teist, tõesõna!
Kuigi... ehk on «peremees» omakorda Soomes mustalt töötav ehitaja, kellele tema ülemus jättis palga välja maksmata? Ehk seisab temagi praegu, kilekott näpus, ja klanib sadamas kojusõiduks laevapileti raha? Kui nii, siis loodetavasti on tal mõni hea raamat kaasas.