Tagurpidi Helen

Foto: MARINA PUSKAR

Endises modellis ja telesaate «Braavo!» ühes vedajas Helen Sürjes põimub loomulik ilu mässu- ja lapsemeelsusega. «Natuke tagurpidi käija,» ütleb ta enda kohta.

Väiksena tahtis Helen (28) saada telediktoriks. Ta oli siis nelja-aastane, kui lasteaiakasvataja esitas talle Selle Küsimuse. «Mulle tundus põnev, kuidas suure soenguga naine istus laua taga ning ütles: «Ja nüüd tuleb…»,» meenutab Helen, kes esimese kaameraproovi tegi Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia eriala viimase kursuse tudengi ja modellina. «Agentuurist helistati, et Kanal 2s on casting. Kuna oli suvi ja mul polnud midagi teha, läksin proovima. Millega tegu, ei teadnud. Pidin mängima uudistelugejat, kellel katkeb juhtimispuldis vool.» Üks proovivõtetest läks eetrisse ning Helenist sai aastaks «Reporteri» ilma- ja horoskoobitüdruk.
Kanal 2 režissöör Merike Veskus mäletab Helenit tahtejõulise ja targa noore daamina, kes oli alati löögivalmis. «Kord pigistasin teda liiga, mille peale tema solvus ja mina kahetsesin, aga edasi läks meil kõik kenasti,» lausub Veskus.
Helen usub, et kui poleks olnud ilmaneiutööd, poleks tulnud ka teisi telepakkumisi. «Ma ei ole uksele koputaja tüüpi, asjad lihtsalt jooksevad minuni. Olen selle eest tänulik.»
Üks jooksjatest oli Ken Saan, kes viis Heleni Indiasse juhtima tõsielusaadet «Bollywood». «Heleni vahetu suhtlus osalistega päästiski kogu krempli,» tunnistab Saan. «Nüüd tundub, et on kaotatud ka üks hea psühholoog. Heleniga oli mõnus saadet teha, ta ei nurisenud kunagi ja tegi osalistega silma pilgutamata kaasa karmid treeningud, mis enamasti algasid kosmiliselt vara hommikul. Helen on omanäoline, südamlik, vahetu, positiivse ellusuhtumise ja hea huumorisoonega. Mingil määral võib tunnetada temas parajat annust mässumeelsust. Kindlasti mitte igav persoon.»

Kaks rohelist lehte

Indiale järgnes saade «Maailma parimad reklaamid». Tekst pidi tulema kiirelt ja naljakalt, kuid Helen tundis end hambaklambritega abitult. «Pärast seda mõtlesin, et ei tea, kas enam kunagi…» Ent Helenil pole kombeks asju lukku panna. Kui Kanal 2 programmijuht Olle Mirme kutsus teda koos Koit Toomega vedama pühapäevaõhtust saadet «Braavo!», võttis naine mõtlemisaja. «Ma ei vaja avalikkuse tähelepanu, sest meedia paratamatult moonutab tõde. Raske on vedada piiri, kuhu maani peab olema minu elu avalik,» nendib ta.
Koos jah-sõna ütlemisega otsustas Helen, et on tugev ega loe enam leheartiklite juurest õelaid netikommentaare. «Olen oma laksud kätte saanud,» tõdeb ta.
 «Braavo!» kõrvalt jätkab Helen tegevprodutsendi ametit reklaamfilme tootvas firmas Revolver Film.
Saatejuhtimist võrdleb Helen modelli lavakõnniga. «Lähen ja kõnnin ega mõtle, milline välja näen. Kui mind on sinna valitud, küll siis olen enam-vähem,» ütleb ta lõbusalt. Küll aga vajab noor naine harjumist pikkade võttepäevade ja ootamatult ligi hiilivate kaameratega. Kogu aeg tuleb olla valvel, kindlat seljatagust, kuhu taganeda, ei ole. Esimesel salvestuspäeval avastas Helen, et ta kipub käsi põnevusest liigagi hoogsalt hõõruma. «Olen täiesti kindel, et paljudele jäi see ette. Eks esimene pannkook ikka pisut kõrbeb.»

Pikalt lapsemeelne

Koit ja Helen teavad teineteist 90ndatest, kuid enne saadet nad lähemalt tuttavad ei olnud. «Oleme nagu kaks optimistlikku rohelist lehte,» arvab Helen. Koit toob kolleegi puhul välja püstise tuka ja ketsid. «Veidi grunge tüdruk,» mainib ta.
Helen pole Koidu sõnakasutusega otseselt päri («Nirvana on grunge, aga ma ei ole Nirvana tüüpi. Ma ei teagi, mis grunge on!»), kuid ketse, mütse ja salle armastab ta küll. Intervjuul kannab kitsaid musta värvi teksaseid, T-särki, musta mütsi ja mustvalget salli. «Salliga on kerge, seda ei pea riietuskabiini proovima minema. Issand, ma ei oskagi enam palja kaelaga olla!» ehmub ta järsku end tooliga paremale-vasakule keerutades.
 Üle õlgade ulatuvad juuksed lasi Helen jupi haaval lühikeseks lõigata möödunud aasta kevadel vanade eesti pungipalade saatel. Sügisel ajas pea siiliks ning praegu käib ringi harjaga. «Juustel on ka puhkust vaja, ehk kasvavad tugevamad tagasi.» Helen tunnistab, et vastandub alateadlikult korralikele naistele. «Olen natuke tagurpidi käija ja seda ka välimuses. Loodan väga, et olen pikalt lapsemeelne.»
Oma riietumisstiili iseloomustab Helen kui eklektilist ja mugavat. Teab, mis on moes, kuid ülemäära tõsiselt ei võta. Kui leiab midagi huvitavat, ostab ära.

Pealinna pliks

Helen on sirgunud Tallinnas, nii et pealinna pliks. Elas lähedal Hirvepargile, kus käis kelgutamas ja nukkudega mängimas. Suved veetis Rakveres vanaema juures maasikapeenarde ja gladioolide vahel. Hingelt linnatüdruk tunneb, et mingil eluetapil ihkab maale. Väiksena oli tal sääskede vastu allergia ja looduse vastu tekkis trots. Nüüdseks on mõlemad minema pühitud.
Keskkool seljataga, sõitis Helen viieks aastaks Itaaliasse modelliks. (Tema avastajateks olid E.M.A. modelliagentuuri omanikud Katrin Rannaväli ja Margit Jõgger, kes silmasid tüdrukut Tallinnas Kosmose kino juures trammipeatuses.)
Itaalias armus Helen elurõõmsatesse inimestesse, mitmekülgsesse loodusesse ja maitsvasse toitu. 22-aastasena mõistis, et on elanud läbi kõik suuremad Euroopa pealinnad ja nukurallist küllastunud. Kuigi koju naasmisest on möödas aastaid, tunneb Helen seni, just nagu oleks jupike temast maha jäänud. «Eestisse prantsatamine ei tulnud kergelt – pool aastat olin tõsine,» meenutab naine. «Harjumine mõttega, et olen eestlane ja kuulun siia, võttis aega. Nüüd olen selle üle uhke. Mulle tundub, et meie, eestlased, lööme lati mõnikord kõrgele ja kaotame seda püüdes end sageli ära. Nädalavahetuseks Stockholmi värsket õhku hingama minnes näen rahulikke ja õnnelikke inimesi. On näha, et nad oskavad puhata. Tallinnas pole palju rõõmsaid nägusid. Õhus on stress,» mõtiskleb ta. Optimistina on siiski Helen märganud, et kohvikutädid on järjest rõõmsamad ja rulapoisid uljamad.
Heleni vanemad on hariduselt insenerid. Ema elab ja töötab juba aastaid Oslos, isa on Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Vanemate ratsionaalsus pole Helenile suurt külge hakanud, pigem leiab ta ühise keele kunstitegelastega. Enda kohta kunstnik öelda ei tihka, sest maale ega muud säärast ette näidata ei ole.
Eraelust Helen rääkida ei soovi, poetab vaid, et elukaaslane töötab teatris. «Ta on tagasihoidlik inimene. Meil mõlemal on kiired ajad.» Teine pool on viinud Heleni taas sagedamini teatrisse. Kinos käib ta ka, kuid kassahittidest hoiab eemale. Kohtu- ja politseiseriaalidest ei tea midagi, ajalehtigi sirvib harva.
See-eest paeluvad naist keeled. Helen valdab inglise, soome ja itaalia keelt, aga mõistab ka prantsuse, hispaania ning saksa keelt. Itaalia keele õppis ta ära Itaalias omal käel aastaga. «Mulle meeldib, kuidas keeled kõlavad ja kuivõrd erinevad on nende tähendusväljad ja väljendusviisid.»

Õue mängima

Helen täheldab, et laiskuse periood on tema jaoks selleks korraks lõppenud. Äkilise tegutseja ja süsteemi vastu võitlejana januneb ta uute väljakutsete järele.  Samas on ta leidnud sisemise tasakaalu. «Varem lasin end heidutada n-ö normaalsest teekonnast. Mul tekkis alatasa küsimusi, mida kippusin analüüsima ja üle mõtlema. Lõin tohutuid maailmu ja teooriaid selle ümber, mida millestki arvasin. Praegu on aga enese kasvatamise aeg. »
Paigalseisu ei talu ka Heleni keha. Tema ideaalsesse spordipaketti kuuluvad lume-lauatamine, jooga, jalgrattasõit ja footbag ehk jalapall. Viimast toksib ta sõprade ringis. Suved tagasi potsatati palli valgustatud parklates lausa varaste hommikutundideni välja. «Sõitsime hiljuti mitme ümberistumisega Alpidesse ja mängisime lennujaamades footbag’i nagu väikesed lapsed. Ise kõik üle 25 aasta vanad. Paar korda suunati meid terminalist välja. Täna just rääkisime sõbraga, et ilmad lähevad ilusaks, varsti saab õue mängima minna.»
Heleni sõprade seas on reisisõltlasi, kes hääletavad läbi Iraani Türgist Indiasse. Kui nad samas tempos jätkavad, võib juhtuda, et Helengi haarab seljakoti ja tormab lennukile.
Esialgu vahetab aga kevade tulles auto jalgratta vastu. Viskab Kalamaja kodus koti korvi ja uhab tuttaval trajektooril linna poole.
Usutluse lõppedes nendib Helen, et talle meeldib kulgeda, edeneda samm sammu haaval. «Ühel päeval saab minust ehk produtsent. Praegu lükkan eelarvete ja rahasummadega tegelemist edasi.»

CV Helen Sürje

Sündinud 20. detsembril 1979 Tallinnas.

Haridus: lõpetas 1997 Tallinna Inglise kolledži, 2005 reklaami ja imagoloogia eriala Tallinna Ülikoolis.

Töö: alustas 14-aastaselt modellitööd, pärast keskkooli lõppu töötas viis aastat peamiselt Itaalias Milanos, lõpetas seal kosmeetika- ja meigikooli. Ülikooli viimasel kursusel oli Kanal 2 «Reporteri» ilma- ja horoskoobitüdruk, hiljem juhtis samas kanalis tõsielusaadet «Bollywood» ja saadet «Maailma parimad reklaamid». Hiljuti alustas koos Koit Toomega meelelahutussaate «Braavo!» vedamist. Samal ajal töötab produktsioonifirmas Revolver Film tegevprodutsendina.

Pere: ema elab ja töötab Oslos, isa on Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Elukaaslane töötab teatris.

Teised Helenist

Olle Mirme

Kanal 2 programmijuht

Esimese asjana tuleb öelda, et Helen on lihtsalt siiras ja tore inimene. Samas on ta ka väga asjalik ja arukas, ning loomulikult ei saa mainimata jätta tema kaunist naiselikkust. Temas kui saatejuhis hindan ma eriti just positiivsust, enesekindlust ja loomulikkust; ma olen veendunud, et see jõuab ekraani kaudu ka televaatajateni. See on seda tähelepanuväärsem, et Helen on tegelikult ju alles algaja saatejuht ja «Braavo!»-suguse suurprojektiga kaasneb paratamatult suur vastutus, ootamatud olukorrad ja närvipinge. Helen suudab kogu selle stressi kaadri taha jätta ja ekraanil endast maksimumi anda.

Loomulikult on ka Heleni juures pisiasju, mida annab veelgi paremaks lihvida, aga see on saavutatav üksnes ja ainult kogemuse kaudu. Igatahes näen ma Helenil televisioonis suurt tulevikku ja olen väga rõõmus, et me just tema «Braavo!» üheks saatejuhiks valisime.

Riina Varol

sõbranna

Helen on superlahe, positiivne, eriti särav ja väljapoole elav otsekohene inimene, keerutada ta ei viitsi. Mis meelel, see keelel.

Arvan, et Helenile ükskõik millist silti kleepida oleks mõttetu, mis ei tähendaks muidugi, et ta grunge ei ole. Ta on üks lahe segu kõigest sellest, mis talle parasjagu meeldib. Helen on pidevas muutuses. Ta on parasjagu see, kes ja mis ta ise olla tahab. Hetkel, kui määratlusele ruumi jääb, üllatab ta juba mõne uue hullusega.

Me ei ole lapsepõlvesõbrad, tutvusime kaks-kolm aastat tagasi. Oleme üsna ühte tüüpi inimesed, mõlemad Amburi tähtkujust. Süsteem töötab sarnaselt.