Janika Kronberg: Kristjan Jaak Peterson kui projekt?

Janika Kronberg

FOTO: Postimees.ee

Alates 1996. aastast tähistame Eestis Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval 14. märtsil emakeele päeva ja alates 1999. aastast on see riiklik tähtpäev. See tava on saanud peaaegu enesestmõistetavaks. Seda enam väärib ka meenutamist, et tegemist on suurte teenetega ja emakeelele pühendunud kooliõpetaja Meinhard Laksi algatusega. 4. märtsil lahkus mees ise meie hulgast ja vähemalt tänavu on see tähtpäev järelikult paratamatult ka tema mälestuspäev. Kuid elevust ja pidulikke sündmusi jagub selleks päevaks igal aastal üle Eesti ja välismaalegi paikadesse, kus rahvuskaaslasi suuremal hulgal koos.

Tallinnas anti eile kätte Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad, Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toodi taas kord hoidlatest välja Kristjan Jaak Petersoni käsikirjad ja Hugo Treffneri gümnaasiumis sai Priidu Beier Tartu Kultuurkapitalilt Gustav Suitsu stipendiumi oma eelmisel aastal ilmunud luuleraamatu eest.

Kirjanikud ja luuletajad ongi need spontaansed loojad, kes ilma igasuguse tänapäeval nii sundusliku programmita või projekti kirjutamiseta emakeelt uuendavad ja taasloovad. Ei mäleta enam, kes ja millises kontekstis on kunagi ammu öelnud, et luulekeel on inimkonna emakeel. Selle väitega, kõlagu ta nii metafoorselt ja suure üldistusena kui tahes, võib pikemalt arutlemata nõustuda, olgu siis silmas peetud rahvaluulet või uudisloomingut. Ja just selle tõttu nimetagemgi seda päeva jätkuvalt emakeele, mitte aga eesti keele päevaks.

Olgu see võimalus pühitseda oma emakeele püha igal rahvusel, kes sellel maal elab, olgu see iga emakeele päev. Luule ja keele vastavus ning võõrandamatu liibumine on sellel päeval eesti keeles niikuinii ilmsem kui mõnel teisel päeval või mõnes teises keeles. Ja meie, eestikeelsed emakeele päeva pühitsejad, kordame olgu mõttes või kuuldavalt ikka neid maarahva lauliku Kristjan Jaagu peaaegu kahe sajandi eest lausutud sõnu, mis nii kirjutamise ajal kui ka sajand hiljem kõlasid kui lootus ja unistus:

Kas siis selle maa keel

laulu tuules ei või

taevani tõustes üles

igavikku omale otsida?

Need sõnad olid varjul ja lugejaile tundmata kogu järgnenud sajandi, mille jooksul andsid oma parima Lydia Koidula ja Juhan Liiv, sündis eepos «Kalevipoeg» ja ärkas ning küpses rahvas oma riigi loomiseks. Meie rahvusliku «kaubamärgi», laulupidude traditsiooni silmas pidades võib liialdamata täpsustada, et eesti rahvas mitte üksnes ei laulnud, vaid ka luuletas end vabaks. Või mis olekski laul ilma sütitavate sõnadeta! Luule ja laul ja keel on üheskoos endale ja oma rahvale igavikku otsinud, kord spontaanselt, kord sihipärasemalt ja teadlikult.

Ja kui me oleme praegu jõudnud oma keele maine ja kasutatavusega olukorda, mis on ilmselt kogu ajaloo jooksul soodsaim, kõlavad need Kristjan Jaagu värsid hoopis kui tõotus saavutatu hoidmisele. Eesti keelt saab õppida paljudes paikades välismaal, seda tunnustatakse Euroopa Liidu ühe asjaajamiskeelena, kirjandust tõlgitakse rohkem kui kunagi varem, «Kalevipoeg» on ilmunud mitme suure Euroopa rahva keeles ja ilmub peatselt ka hindi keeles, hiljutine Luxembourgi Tageblatti kirjanduslisa avaldas Indias välja antud eesti luule ingliskeelse antoloogia kohta ülivõrdelise arvustuse. Võrguajakirjanduse kaudu võib end tunda eestlasena Kanadast Austraaliani, Põhja-Jäämerest lõunapooluseni, ja varasemgi kirjasõna muutub jätkuva digiteerimise teel üha kättesaadavamaks, seega nii loetavaks kui ka uuritavaks.

Üleilmastumine ja võrgustumine on niisiis loonud ajaloos ainulaadse võimaluse globaalse eestluse sünniks. Keel ja luule on ajas arenenud ja muutunud, ning kujutlegem korraks sellist eesti luule antoloogiat, mis algab tolle juba tsiteeritud Kristjan Jaagu oodiga «Kuu» ning lõpeb meie kaasajas. Näiteks Doris Kareva luulekogus «Mandragora» ilmunud luuletusega «Concerto strumenti e voce», mille tõlkimatut sõna- ja kõlamängu saab iga lugeja nautida eesti keelt oskamatagi:

Andromeda, mandragora,

rododendron, mandala,

undruk, undruk, Kassiopeia,

Kristiaania,

mania grandiosa, rosa mundi,

gloria!

loorber, loorber, koriander,

androgüün ja salamander –

Aleksandria.

Eesti luule rikkused mahuvad ära nende kahe luuletuse vahele, ja seda rikkust jagub veel nii varasemaks kui jätkuvaks, ja jääb ülegi!

Kuid ma ei tahtnud kõnelda üksnes luule ülistuseks, mille headus kõneleb iseenda eest. Kogu eelnev oli tegelikult sissejuhatuseks, et jõuda kõnelemiseni kohustusest ja vastutusest, mille nii rikka kultuuripärandi kogumine, säilitamine, eksponeerimine ja uurimine meile asetab. Kelle pärand – kui mitte meie! Ja kelle kohus – kui mitte meie! Kuidas me seda pärandit, mille näitena tänase päeva puhul nimetasime K. J. Petersoni käsikirju, aga ka kõike muud, kogu kultuuriloolist arhiivi, rahvaluule kogusid ja arhiivraamatukogu eestikeelsetest varasematest trükistest kuni trükikodadest pidevalt laekuvate sundeksemplarideni, õigupoolest hoiame?

Vastus on lihtne. Me hoiame seda, nagu tänapäeval juba nii hästi sisseharjunud tavaks, et me olukorra absurdsust õigupoolest ei tajugi – me hoiame seda projektipõhiselt. Ja nagu projektide puhul samuti tavaks, on nende tähtajad tunduvalt argisemad ja ajalikumad kui luuleline igavik. Projektid ja programmid, mis toetavad kultuuripärandi säilitamist, on täpipealt viieaastased ja tänavu on käes just viimane ehk viies aasta.

Kas võiks siis olukorda rangelt hinnates väita, et Kristjan Jaak Peterson kui rahvuslik projekt saab selle aastaga otsa?

Asjalood pole siiski nii hullud ja ärgu mõistetagu mind vääriti. Küll tulevad uued projektid ja programmid ja raha ei saa otsa. Aga ega siin raha küsitagi, kuigi seda on alati vähe, ega kardetagi, et uued riiklikud programmid tulemata või raha saamata jääb. Kõnelen kõigest sellise loomuvastase põhimõtte vastu, mille kohaselt säilitame oma arhiive ja kogusid 5 aastat, siis mõtleme välja midagi uut, kirjutame jälle uusi taotlusi ja saame jälle mõned aastad meile esivanemate usaldatud vaimuvara säilitamiseks ajapikendust. Ehk siis elu käib edasi ikka viisaastakute kaupa, nagu vanal nõukaajal. Samas kui kogumise-säilitamise-töötlemise korda saaks reguleerida teatud koefitsientidega ja muutuvaid säilitamistingimusi ja -vajadusi arvestava püsirahastusega. Sest ametnikud vahetuvad, aga kogud ja arhiivid jäävad ning vaevalt nende hulk kahaneb.

Või siis küsime nõnda, kuidas me seda pärandit uurime? Ehk täpsemini, kuidas ja millega me oma rahvuskultuurile oluliste ja valdavalt emakeelsete teoste uurimist õigustame?

Vastus on järgmine. Me õigustame seda tegevust, avaldades oma uurimusi ja artikleid, monograafiaid ja arvustusi võõrkeeltes, eelistatavalt inglise keeles, ja püüdes oma töid välismaa teatud väljaannetesse ja kindla nimekirjaga paika pandud kirjastustesse «sisse saada». Ükskõik kas see sealseid lugejaid huvitab või mitte. Kodumaine ja emakeelne publikatsioon, olgu ta kui tahes oluline ja avastuslik, ei anna meile kunagi nii vajalikku tulemust, millel teaduspoliitika silmis oleks küllaldaselt kaalu. Isegi mitte ja eriti rahvusteadustes, kus see oleks mitte ainult loomulik, vaid rahvuse eneseteadvuse seisukohalt esmatähtis. Sest side uuritava ja keele ja tõenäoliselt ka lugeja vahel on tihedam kui loodusteadustes, on loomulik ja kohati samastumiseni liibuv.

Kaasaja Eesti teaduspoliitika, mis tunnistab tipptasemel kirjandusteaduseks küll leheküljepikkuse refereeriva nupukese mõnes välismaises väljaandes ega hinda näiteks Underi-Tuglase Kirjanduskeskuse või Eesti Kirjandusmuuseumi või ka Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandel ilmunud monograafiat, jätab eestikeelse lugeja oma mineviku tundmaõppimise seisukohalt seega eksootilise metslase rolli, arvates, et tal pole seda vajagi. Ta kas elab mälu ja minevikuta või siis on niivõrd haritud, et saab vajaliku tarkuse ka võõrkeeles kätte.

Miks siis kaunid kõned kõrgetest kõnetoolidest emakeele hüvanguks, mida eelmise aasta rohketel akadeemilistel juubeliüritustel võis kuulda? Miks stipendiumid emakeelse teaduskeele arendamiseks, kui piisaval tasemel teadust teha on selles keeles niikuinii võimatu?

Aga Tartus Toomel seisab Kristjan Jaak igaviku palge ees ja mõtleb oma mõtteid. Vahest ehk väheke võõristades ja täiesti mõistmata neid eespool lausutud sõnu, mida temaaegne saksik kantseliit ei tundnud. Vahest ehk umbes nõnda, nagu pagulane Bernard Kangro oma tundeid ühes oma viimastest luuletustest «Katke Emajõe eleegiast» on kujutanud:

Talveõhtuses hallsinkjas sumus

ebatõeline linn. Ebatõeline,

varivõõras ka Kristjan Jaak,

seismas võõral kivil,

käes tüüakas rännutokk,

peas Pindaros ja Anakreon,

kaukas varased värsid:

«Kas siis selle maa keel…?»

Tagasi üles