Kerttu Rakke veerg: omaenda sabakergitus

Kerttu Rakke Foto: Postimees.ee

Olen varemgi kasutanud seda nurgakest siin omaenda promomiseks. Ja miks ka mitte – kui see on Kerttu Rakke veerg, siis võib ju siin natuke kertturakkendust olla?

Seda enam, kui on, mida öelda. Kes see ikka koera saba… jne. Ja nüüd ütlengi: ilmunud on minu raamatu «Kolmas printsess» venekeelne tõlge!

Jutustus, mis on eesti koolides soovitatava kirjanduse nimekirjas, on nüüd kättesaadav ka vene koolidele.

Pikka aega olen ma keeldunud kõikidest intervjuudest, sest olen väsinud Eesti ajakirjandusest.

Intervjuu andmine kõmuajakirjandusele tähendab kahe päeva kustutamist kalendrist: üks päev kulub pildistamisele, pool intervjuu andmisele ja pool (kunagi tulevikus) kontrollimisele, kui täpselt on ajakirjanik loo diktofonilt maha kirjutanud.

Tavaliselt mitte eriti täpselt, või siis suudab toimetaja täitsa okeile loole mingi hullu pealkirja välja muneda, mida siis netiportaalid käiavad viisil, nagu ma oleksin ise ajakirjanike juurde läinud, et minust mingit jura kirjutataks. Stressi saab palju, kasu – mitte eriti.

Mul on kõrini tõestamisest, et ma pole kaamel. Et ma tõepoolest ei maga kõikide meestega, kellega kusagil seltskonnas liigun (aitäh muidugi komplimendi eest mu ülivõimekuse pihta!), et ma ei tormanud Überblingenis ise boamadu suudlema, vaid olin hoopis üllatunud, et nimeline kutse ning VIP-rõdu ei hoiagi ära piltide ilmumise kõmuportaalides paar päeva hiljem.

Selle kõige pärast olengi olnud vait.

Nüüd aga, kui mul tegelikult oleks midagi öelda, on intervjueerijad vait. Mu telefon ei helise, meilboks pole ummistunud.

Aga integratsioon? Rahvaste sõprus? Kas need sõnad siis midagi ei tähenda? – Ei, potentsiaalsed pulgajunkrud ja musiloomad on ju põnevamad. Igast asendist.

P.S. Et miks ilmus vene keeles just minu raamat, miks mitte kellegi teise oma? Ehk sellepärast, et mu raamat meeldis tõlkijale ja toimetajale? Või sellepärast, et maksin ise tõlke eest?