Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2292568t1hd3a0.jpg)
Ühe meie esimese priimabaleriini Valentina Vassiljeva sünniaasta kattub Estonia maja omaga.
Sedaviisi on oma ainsale tütrele õpetanud kaks korda külmale maale saadetud priimabaleriin Valentina Vassiljeva (9.08.1913 – 18.01.1994), kelle sünniaasta kattub Estonia kunstitempli avamise aastaga.
Avaramalt ongi Estonia artistidega nii, et nutt ja kaeblemine ei saanud ega võinud ka ränkadel terroriaastatel kuidagi maad võtta – vaatamata ka esmajärguliste näitlejaisiksuste füüsilisele hävingule oli moraalikandjaks eelkõige eneseväärikus.
Euroopa kõrgtaseme lävepakuni olid Estonia lauluteatri poolel viinud Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Milvi Laid, Eedo Karrisoo, Georg Taleš jmt.
Rahvusvahelisel balletikonkursil Varssavis 1933 tuli äsja 20-aastaseks saanud Vassiljeva auhinnalisele kohale. Vähetähtis pole seegi, et žüriilaua taga istus maailma tantsuteatri suurmees ja pedagoog Rudolf von Laban.
1926. aastal Rahel Olbrei ellukutsutud püsiv balletitrupp lõikas esimesed loorberid Helsingi külalisetendustega 1936, mil eriti märgati Klaudia Maldutise ja Valentina Vassiljeva eeldusi ja võimekust. Viimasele tegi Soome rahvusooper ettepaneku sõlmida tööleping priimabaleriini ametikohale. Soomlaste ettepanekule vastas ta eitavalt, rõhutades seejuures suutmatust pöörata selg just Estoniale ja balletijuht Olbreile.
Üks kahest esibaleriinist
Valentina Vassiljeva oli sündinud Tallinnas tsaariarmee ohvitseri Peeter (Pjotr) Vassiljevi tütrena, kelle ema oli pärit suurärimeeste Rotermannide dünastiast. Tantsukoolituse oli Vassiljeva saanud Galina Tšernjavskaja balletistuudiost 1924–1934, peaaegu samal ajal kutsus Olbrei Estonia truppi Veera Leeveri (Eskola), Asta Olo, Kitty Kuskova ja Zoja Kalevi-Silla. (Viimane paistis hiljem ise silma silmapaistva pedagoogi ja koreograafina, Kalevi-Silla õpilasteks olid balletikooli I lennus Helmi Puur, Ülle Ulla, Aime Leis jt.)
Tšernjavskaja õpilased moodustasid justkui omaette koolkonna, kes mujal (nagu Eugenia Litvinova ja Gerd Neggo stuudiod) koolitust saanuile sugugi alla ei jäänud. Vassiljeva õpetaja Galina Tšernjavskaja oli oma professionaalsuse puhtklassikalises stiilis omandanud Moskva Lidia Nelidova koolis ja end tõsiselt täiendanud Peterburis karaktertantsu alal Aleksandr Monahhovi klassis.
Sisuliselt oli meie rahvusballetis alguskümneil tugeva konkurentsi ja individuaalsusega võrdselt kaks esibaleriini: Rahel Olbrei enese koolitusega Klaudia Maldutis ja Valja Vassiljeva, kes suuremates partiides teineteist dubleerisid. 1939 jõudis juba Brüsseli festivalilt koju Liia Leetmaa (Vink).
Sedaviisi jätsid Vassiljeva osatäitmistest 1936–1940 balletilukku jälje Riccardo Drigo «Flora ärkamise» tiitelrollis ja Tai-Hao osas Reinhold Glière’i «Punases roosis». Mõlema tantsijaga alustas Olbrei ettevalmistust Tšaikovski «Luikede järve» Odette’iga.
Vassiljeva teatriaeg Estonia esitantsijana jäi lühikeseks, sest 1941 juuniküüditamisel tõugati ta väikse tütrega loomavagunisse, vägivaldselt lahutatuna abikaasast, kudumistöökoja omanikust Peeter Schimanskist. Aastakümneiks keelustab tsensuur kavalehed Vassiljeva nimega, ei lubata mainida teda ülevaateartiklites jne.
Teistki korda laagrisse
Sõja järel ballettmeistri kohale määratud Anna Ekston esitab kategoorilise nõude, et Kirovi laagrist vabastataks Vassiljeva, teda asub toetama teatrijuht Ants Lauter. Ime küll, et see vabastamine sünnib 1946.
Nüüdki saab Vassiljeva töötada Estonias neli aastat – kurikuulsa 1950. aasta pleenumini, mis järel taas toimus laagrisse sõit Kirovi suunas. Taasuurimise hetkest vabastatakse direktori käskkirjaga teatri koosseisust «tööle mitte ilmumise» põhjusel (!). Löögi alla jäävad ka Lauter ja Ekston.
Ekston oli erilise tähelepanuga jälginud noore priimabaleriini, Gerd Neggo stuudiolase Aino Oinase ettevalmistust. Represseeriti temagi kui poliitikute Alma ja Aleksander Oinase võsuke ning tema Saarepiiga «Kalevipojas» jäi teiste tantsida. Aino Oinase nimega «Kalevipoja» kavalehed utiliseeritakse.
1948 oli Vassiljeva Ekstoni lavastuses jõudnud veel luua Tšaikovski Odette’i ja Hazinta «Lucrecias», samuti efektse Pääsukese populaarses lasteballetis «Doktor Aibolit» (1950). Valentina Vassiljeva rehabiliteeriti alles 1958. Ta suri Tallinnas 1994 ning maeti Siselinna kalmistule. Teatriavalikkus ja tütar Valentine asetasid talle kirstu kaasa Tšaikovski Valge luige varvaskingad.
Noppeid Estonia pidustuste kavast