Kevadpühade eel Kloostrimetsas

Foto: MARINA PUSKAR

President Konstantin Pätsi järeltulijate jutu järgi olid lihavõtted suguvõsas aasta kõige tähtsamad pühad ja neid peeti hoogsalt. Pidustused kestsid nädala – laud oli kaetud ja külalisi muudkui käis.

Kuid mitte siin, Kloostrimetsas, vaid minu vanavanaisa ja vanavanemate korteris Toompeal Kohtu tänava kodus, vahendab Konstantin Pätsi pojapoja poeg Madis oma vanaema, presidendi minia Helgi Pätsi (neiuna Lattik) meenutusi.

Pätsid olid õigeusklikud, mistõttu lihavõttepühad olid neile olulised. «Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle lihavõtted meeldivad – nendega koos saabub ju kevad!» tunnistab vandeadvokaat Madis Päts, oma väärikate esiisade ameti jätkaja.

1995. aastal tagastati Madise isale, Konstantin Pätsi noorema poja Viktori pojale Matti Pätsile osa endise 57 hektari suuruse Kloostrimetsa talu, mille maadel laiub Tallinna botaanikaaed, hoonetest, ja hiljem tükike hoonetealust maad. Talu ülejäänud maade tagastamine on siiani lahendamata.

Kunagises suvemajas, kus presidendi kodakondsed viibisid aprillist oktoobrini, elab nüüd Madis perega, üle õue kõrvalmajas tema vanemad ja õe Madli pere.

«Enne Teist maailmasõda oli siin Kloostrimetsas kahel poisil võrratu mängumaa ja nüüd, uue aastatuhande alguses naudivad seda neli tüdrukut,» märgib Madis.

Siit küüditati presidendi pere Venemaale. Matti Päts oli enne lahkumist jätnud oma pasuna köögilauale, öeldes, et see peab ka siis seal olema, kui ta tagasi tuleb. Muidugi ei olnud pasunat ega ka endisaegset õhustikku, sest vahepealse 45 aasta jooksul oli maja kõvasti kulunud ja vajas põhjalikku remonti.

Vana krohvi eemaldamisel ilmnesid märgid, mis lubasid oletada, et hoone on 1920ndatel Kloostrimetsa kusagilt (näiteks Narva-Jõesuust) toodud ja siin paigaldamise käigus pisut ümber ehitatud. Tegu oli ju siiski suvilaga, midagi luksuslikku siin polnud, nendib Madis. Renoveerimistöödel olid neil valikute tegemisel abiks paljud vanad fotod, mida pererahvas nüüd koridori seintel eksponeerib.

Ruumide jaotus majas on nagu vanasti. Alumisel korrusel paiknevad köök, saal, kabinet ja veranda, teisel korrusel olid varem magamistoad, nüüd magamistuba, tütarde Katariina ja Margareta toad ning köögi kohale tehtud vannituba. Kolmandal korrusel, kus toona elasid teenijad, on ruumid välja ehitamata ja kasutusel pööninguna.

Kuigi majas pole algsest suurt säilinud – vaid sisetrepp ja roheline kahhelahi saalis –, on üldmulje väärikas. «Tol ajal pandi iga ahi kokku eriilmelistest pottidest. Nende vanade asjade kujud on ju toredad,» hindab Madis.

Uskumatu, aga esialgu maja tarvis tehtud mööbliesemetest on imekombel säilinud kahe korruse vahele projekteeritud raamaturiiul. «Nii kaua, kui ma mäletan, on see kogu aeg minuga kaasas käinud ja lõpuks oma «sünnikohta» maabunud,» sõnab majaperemees. Samuti on rasked ajad üle elanud trepihalli laevalgusti ja sarv, mis vanade fotode järgi oma kohale paigutatud.

Vana makulatuuri alt ilmusid välja originaaltapeedi tükid – tumedat värvi ja suurte mustritega, osutab Madise abikaasa Riina näidetele, mille järgi nemad tubadesse uued tapeedid valisid. Seinte vahelt tulid välja ka Madise vanaisa Viktori, kes oli maja üks omanikke, rullikeeratud aktsiatähed. Osa väärtpabereist lasi Madis raamida ja toimetas oma kontorisse. Küll igasuguse varalise väärtuseta, on need hindamatud esteetilised ja emotsionaalsed dokumendid, jäljed kadunud ajastust.

Kadunud aegade hõngu ja põnevaid lugusid kannavad selles majas paljud omapärase saatusega esemed – mööbel, raamatud, maalid, fotod, nõud, vaibad jms –, millest pererahvas võib kaua pajatada. Näiteks aastatel 1931–1937 Soome presidendi Pehr Evind Svinhufvudi (1861–1944) foto, kes 1931. aastal külastas ka Kloostrimetsa ja on selle maja ees koos Konstantin Pätsiga üles võetud. Või Eesti riigi vapiga vaip, mille üks eksemplar asus toona Kadriorus ja teine jäi Pätside perre.

Söögitoas on aukohal esinduslik serveerimislaud, mis oli muretsetud Toompea korterisse ja pärast sõda iseäralikke teid pidi vanaemale tagasi tuli. Kogu lapsepõlve tahtis Madis teada, mida see salapärane laud endas peidab. Laeka võti oli aastaid kadunud ning pika lunimise peale lubas vanaema poisil rauasaega luku keele läbistada. Avanes huvitava jaotusega sahtel, milles varem hoiti perekonna lauahõbedat. Hõbeasjadest polnud muidugi jälgegi, vanaema Helgi säilitas seal edaspidi kirju.

Paarkümmend Konstantin Pätsile kingitud teost presidendi suurest raamatukogust, mis oli hävitamisele määratud, tõid inimesed neisse kirjutatud pühenduste järgi Helgi Pätsile tagasi, ülejäänud kadusid.

Üks tuttav kinkis 1990. aastal Kanadas Madisele tassi ja alustassi sõjaeelsest Kadrioru lossi või valitsuse residentsi serviisist, mis oli õnnelikult üle suure lombi sinna rännanud ja nüüd asub jälle Eestis. Umbes samasuguse kujuga tassidest pakutakse ka tänapäeval presidendilossi külalistele kohvi.

Katarina pianiino, ristiisa kingitus, on samuti reisinud – Põhja-Ameerikast Soome kaudu lõpuks Kloostrimetsa maabunud.

Kevadpühi peab Pätside suurpere koos. Nagu tavaks saanud, teevad Riina ja Madise ema Valentina kumbki oma retsepti järgi

pashat; Madis ja tütred värvivad lakkidega mune.

Esimese lihavõttepüha hommikukohvi ajaks tulevad Madise vanemad neile, pidulikuks lõunaks kogunevad järeltulevad põlved aga kõrvalmajja. «Meil käib alati ka suure korviga jänes,» mainib Riina.

«Päris» jänesed aga teevad nende kaunis koduaias haake aasta ringi, vahel põikavad õue peale ka rebased ja kitsed. Kloostrimetsa talus, mis kunagi asus sügaval looduse rüpes, on algusaegade võlust palju alles, kuigi nüüd ümbritseb seda linn.