Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2293613t1h51e2.jpg)
Kõigil neil, kel ehtne Brasiilia karneval sel aastal (taas) nägemata jäi, avanes 16. märtsil võimalus kogeda Tallinna linnahallis pisikest, kuid väärtuslikku killukest sellest tantsu- ja muusikapeost.
Vihmasel ja külmal õhtul tõi Lõuna-Ameerikast pärit orkester Agvarelos do Brazil koos oma kahekümne kuuma tantsijaga lavale värvika karnevalishow.
Linnahalli poole sõites mõtlesin, et olen tutvuskonnas vist ainuke, kes kohale ilmub, sest keegi teine polnud kontserdist midagi kuulnudki. Kohale jõudes üllatusin meeldivalt hiigelsaal oli rahvast täis, kuigi eestlasi ei tundunud nende seas olevat.
Õhtu jooksul suutsin rahvuskaaslasi kokku lugeda kümmekond, aga ju neid oli ikka rohkem. Igatahes polnud siis ime, et brasiillasest õhtujuhi eestikeelne tervitus sai leige vastuvõtu osaliseks, «Dobrõi vezerom ja sposibo» tõi aga kaasa huilgava juubelduse. Eks ole Brasiilia kirglik kultuur ka vene omale lähedasem...
Peagi hakkas mul tuline kahju, et talvemasenduse käes vaevlevaid rahvuskaaslasi polnud arsti saatekirjaga showle suunatud. Veidi üle kolme tunni sai Brasiilia karnevalist unistav linnahalli publik end Eesti hallist ilmast välja lülitada ning mõtetes 15 000 kilomeetri taha kuumadele tänavatele ja rannaliivale kanduda. Livena tulid samba, bossa nova ja ka kohustuslik lambada.
Kolme kultuuri segu
Aga Brasiilias on ju veel palju muudki, nagu ka kollektiivi Aquarelos do Brasil kavas forró, frevo, afoxé, xaxado, candomble... Südame tegid soojaks eelmise sajandi 40.-50ndatel nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikas laineid löönud Carmen Miranda ning Brasiilia Bahia osariigi poplaulja Ivete Sangalo laulud.
Õhtujuht ütles, et Brasiilia on kolme kultuuri segu, kus esindatud indiaanlaste, eurooplaste ja aafriklaste pärand. See maa võib olla vaene, kuid brasiillaste tugevus seisneb oma kultuuri ja keele oskuslikus kaitsmises. Terve kontserdi jooksul kõlas vaid üks ingliskeelne laul! Seetõttu jäi enamikul publikust laulude sügavam sisu mõistmata, aga säravaid kostüüme, muskleis noormehi, prinkide tagumikega sambistasid, eksootilisi rütme jms jagus kuhjaga.
Kui vahel võib kontsertidel näha kogemata tukastavaid ärimehi või vanahärrasid, kelle abikaasad on kaasa tirinud, siis Aquarelos do Brasil kontserdil nautisid mehed särasilmi, kuidas tumedanahalised kaunitarid sambat lennutasid. Just lennutasid, sest tundus, nagu ei puudutaks nende kõrge kontsaga kingades jalad kordagi põrandat. Selliseks sambatantsijaks sünnitakse, ja millegipärast ainult Brasiilias!
Tantsu ilu varjutas naiseliku kadeduse, mis muidu oleks nii kenade sookaaslaste vaatamisel sees urgitsema hakanud.
Suurima aplausi ei teeninud aga mitte samba, vaid hoopis tantsulise võitluskunsti capoeira etteaste. Kõrvitsataolise cabaça ja berimbapuu sümbioosina sündinud berimbau pill pani naised huilgama ja imestusest ahhetama. Capoeira, mis on segu võitlusest, tantsust ja ürgsest kutsest vabaduse järele, kogub tänapäeval harrrastajaid üle kogu maailma, ka Eestis.
Pikk trummisoolo
Tore, et capoeiristade kiireid lööke, kavalaid tantsukombinatsioone ja osavaid saltosid demonstreeris laval ka üks naine. Capoeira-osa lõpetuseks suutis trummar kümne minuti jooksul oma pilli põristades publiku kiljuma ja plaksutama panna.
Kui rahvas show lõppedes esinejate käskluse peale püsti tõusta ja tantsima hakata kohe ei reageerinud, tulid tantsijad ja lauljad lavalt alla ning haarasid paar esimest julget kaasa. Rohkem polnudki vaja hetkega oli lava kekslevaid lapsi ning puusi hööritavaid noori ja vanu täis. I-le panid punkti hiigelsuurte sulgedega kaunistatud brasiillannad. Orkester möirgas «Canta canta, minha gente», karneval oli täies hoos.