Koolis viitele õppinud Tallinna neiu otsustas ootamatult endalt elu võtta, lastepsühhiaatri sõnul on sügisesed enesetapud meditsiinile siiani mõistatused.
Ema süüdistab tütre enesetapus internetti
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
20. oktoober 2009, 00:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta veetis liiga palju aega arvuti taga, kogu tema elu kulges virtuaalmaailmas. See viiski lõpuks tragöödiani,» avaldas 16-aastast Svetlanat üksinda kasvatanud ema Postimehele traagilise surma tagamaid. Rohkem omaksed juhtunu põhjustest rääkida ei soovi.
Kas Lasnamäe korruselamu 8. korruse rõdult nädalavahetusel alla hüpanud Svetlanat sundis äärmuslikule teole ema soov teda virtuaalmaailmast veidikenegi distantseerida, jääbki seetõttu saladuseks.
Politsei teatel pole neiu surma põhjused kriminaalsed – keegi pole teda internetis ähvardanud või midagi muud sarnast teinud. Seepärast ei algatatud juhtunu kohta ka kriminaalmenetlust.
Ainus, mille saatuslikul hommikul üksi kodus olnud neiu enne surmahüpet maha jättis, oli lakooniline hüvastijätukiri emale. Seal palus ta oma teo pärast andestust, sest nii olevat kõigile parem.
Noore, sõbraliku ja ilusa neiu surmahüpe Läänemere teel šokeeris kogu korterelamut. Naabrite väitel oli haiglas meditsiiniõena töötaval emal ja tütrel pealtnäha kõik korras.
«Nad hoidsid emaga väga kokku. Et ta hakkas viimasel ajal ka kohtamas käima, sai ta mõnel korral ema käest riielda, kuid ma ütlesin veel, et ärgu riielgu, sest me kõik olime noored ja tegime samu asju,» rääkis üks naabritest.
Koolis Svetlanal probleeme polnud. «Ta oli meil kaunitar, viieline õpilane ja seepärast on juhtunu kogu klassile šokk,» ütles 65. keskkoolis tüdrukule tunde andnud õpetaja.
Seepärast ei suudagi omaksed juhtunut mõista.
Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühhiaatri Jüri Liivamäe sõnul on sellise käitumise taga pealtnäha sissepoole elatav depressioon.
«Säärased juhtumid sagenevad just sügiseti ja kevaditi, kui inimeste mõttemaailmas toimuvad mingid muutused,» rääkis Liivamägi. «Miks see nii on, püsib siiani selgusetuna. Pakutakse, et mõned inimesed on niisugusele mõjule geneetiliselt lihtsalt vastuvõtlikumad.»
See, et sügiseste-kevadiste depressioonilainete suurimaid riskigruppe on puberteediealised, 13–16-aastased noored, pole ilmselt uudis. Ent ühest abinõu selliste juhtumite ärahoidmiseks Liivamäe sõnul siiski pole.
«Igaühele tuleb läheneda individuaalselt ning see sõltub alati lapse ja lapsevanema suhtest. Et mis tasandil see toimub,» ütles lastepsühhiaater. «Ja tihtilugu ei saada enne õnnetust arugi, et lapsel oli depressioon.»