Elamus

Aare Pilv Foto: Erakogu

Mõnikord võid sattuda sellisele tekstile, mis hämmastab oma üheaegse täpsuse ja mitmetimõistetavusega, mõjub peaaegu füsioloogiliselt. Sattusin hiljuti lugema Franz Kafka lookest «Leivapäts», mis kuulub tema pärandist leitud fragmentide hulka.

Pooleleheküljelise teksti sisu on tegelikult väga lihtne – isa tahab leiba lõigata, kuid kuigi nuga on terav ja leib korralik, ei hakka nuga leivale peale; isa püüab terve öö, kuid ometi ei õnnestu tal see. Ta ütleb lastele, et järele ta ei jäta, mispeale leib end kaitstes kokku tõmbub. Ometi ei asenda ümberjutustus teksti ennast. Kõik otsad on lahti – see jutt on korraga väga naljakas ja väga kurb, isegi õudne, seda võib lugeda psühhoanalüütiliselt, Kafka isikuloolise mõistujutuna, religioosse või sotsiaalse allegooriana või hoopis mingi isiklikuma sümbolina. Ma ise lugesin seda Vahingu surmapäeva õhtul ning tajusin, et see jutt on kuidagi täpselt seotud Vahinguga ning sellega, mida tunnen tema lahkumisega seoses (ja tundsin juba pärast Undi surma). Kuid oma mõju saavutab ta ikkagi mitte tõlgenduste kaudu, vaid otse, reaalselt ette kujutatava olukorra kirjeldusena, mõistatusena, mida tunneb nii leiba lõikav isa kui juttu lugev lugeja. Sellisena on see tekst otsekui «kogu Kafka pähklikoores», siin tekstis on nähtaval kõik, mis on tema kirjutamislaadile omane ja miks ta meile oluline on. See jutt ise on nagu toitev leib, millele nuga ometi peale ei hakka.