Kui jätta arvestamata väiksemad kaubitsemiskohad tänavate ääres, siis on aegade jooksul tegutsenud Tallinnas paarkümmend suuremat või keskmist turgu. Mitmed omaaegsed turud püsivad senini edasi kohanimedes (näiteks Vana turg, Roheline turg).
Turud on tegutsenud ilmakorrast hoolimata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna turgudest vanimaks on tavaliselt peetud Raekoja platsi. Sinna on alates linna tekkeaegadest koondunud kaug- ja lähiühendusteed. Turuväljakuna on Raekoja platsi mainitud esimest korda 1313. aastal ladina keeles (forum) ja 1371. aastal alamsaksa keeles (market).
Praeguse Raeapteegi lääneotsas paiknes 14. sajandil väike kaalukoda. 1555. aastal rajati väljaku põhjaküljele vaekoda. Selle esimesel korrusel paiknesid kaalud, kuhu avanes väljakult kaubakoormatega läbisõitmiseks neli ümarkaarset väravaportaali.
Kauplemine kaugetel aegadel
1795. aastast kandis Raekoja platsil asunud turg vastandina Viru väljakul asunud Vene turule Deutscher Markti ehk Saksa turu nime. 1809. aastast on turgu nimetatud ka Schwedischer Marktiks ehk Rootsi turuks. Raekoja platsil olnud turg tegutses kuni 1896. aastani.
Vana turu platsil asunud turgu on peetud Tallinna vanimaks. Kirjalikes allikates mainitakse seda esimest korda 1368. aastal forum inferiori ehk alumise turuna. 1442. aastal kandis see dat olde marketi ehk vana turu nime.
1732. aastal kandis turg eesti keeles vanas kirjaviisis vanna turro nime. Sealset turgu on peetud linnatuumiku kaitsetara väravate ees asuvaks kaubitsemiskohaks, kuhu suundusid tähtsamad kaubateed. Kuna Vanale turule suundus viis teed, siis on seostatud seda kohta 1219. aasta Lindanise lahingukohaga. Selle platsi lääneküljel asus kauba- ja laomaja, kus kindlaksmääratud päevadel võisid kaubelda võõramaalastest kaupmehed.
Pika tänava ja Olevimäe vahel asuva haljaku kohal asus keskajast kuni 19. sajandi teise pooleni kalaturg. Hiljem kasutati seda peamiselt juurvilja müümise kohana, mille järgi hakati seda nimetama Roheliseks turuks.
Tallinna ja Toompea olid teatavasti kuni 1870. aasta linnaseaduse jõustumiseni 1877. aastal eraldi linnad. Mõlema linna kaupmehed olid teineteisele konkurentideks. Näiteks ei lubatud Rootsi ajal Tõnismäe elanikel Tallinna sadamas kaubelda. Nad ei tohtinud osta linnaturult humalaid ega muid kaupu, vaid said seda teha vaid linnakodanike vahendusel.
Kalamaja üheks olulisemaks keskuseks oli kalasadam koos selle juures asuvate legendaarsete kõrtsidega, mis tegelikult olid ööbimiskohad ning täitsid ka postkontori rolli. 19. sajandi lõpul tuli kalapüügis kasutusele mitmeid uuendusi, näiteks kiluvõrkude kasutuselevõtt, lisaks hakati valmistama kalakonserve. Need uuendused mõjutasid ka Kalaranna arengut.
Kuna Kalaranda toodi ka kaugematest kaluriküladest palju kala ning Pika ja Olevimäe tänava vahel enam kalaturgu ei tegutsenud, siis oli uue seda tüüpi turu avamine Kalarannas seaduspärane. See turg tegutses kuni 1930. aastate lõpuni.
1902.1922. aastani tegutses endise Väikese Rannavärava juures ehk Uue tänava lõpus vanakraamiturg. Ümbruskonna elanike vastuseisu tõttu viidi turg üle Juhkentali kanti.
Linnaplaanide järgi otsustades asus Vene turg varasemal ajal praeguse Mere puiestee ja Vana-Viru tänava ristumise piirkonnas. Varem nimetati väljakut ka Täituruks, sest pühapäeviti kaubeldi seal vanakraamiga. 1870. aastatel ehitas linnavalitsus turu idaküljele turuliste jaoks nn turuhalli.
Turud vahetavad asukohti
Märgatavad muutused toimusid ka Vene turul. 1902. aastal viidi sealt Väikese Rannavärava piirkonda vanakraamiturg ehk täika. Samas toodi Vene turule 1909. aastal Harju värava juurest heinaturg.
Küttepuude, heinte, vilja ja puunõudega kaubitsejad täitsid platsi idakülje peaaegu Tartu maanteeni. Selle põhjuseks oli asjaolu, et 1910. aastal püstitati praegusele Vabaduse väljakule Vene tsaari Peeter Suure mälestussammas ning sellesse konteksti heinaturg enam ei sobinud.
Pärast seda kui Raekoja platsil asunud Suurturg oli kitsaks jäänud, koliti 19. oktoobril 1896 üle praeguse Estonia teatri ja Pärnu maantee (tollase Jaani tänava) vahelisele alale. Uue turu asukoha valikule aitas kaasa avara territooriumi olemasolu, see oli ühendatud kanalisatsioonivõrguga.
Väga tähtis oli heade ühendusteede olemasolek, eriti 1882. aastal tehtud linnamüüri läbimurre Väike-Karja tänava kohalt. Selle tulemusena avanes otsetee vanalinnast tulevase turu asupaika. Uue turu rajamise ajal pikendati Jaani tänavat Karja tänava ristumise kohast kuni praeguse Vabaduse väljakuni.
Turu Jaani tänava poolsele küljele ehitati kaubaputkad. Need ei püsinud seal kaua, 1923. aastani, kuna leiti, et putkad risustavad kesklinna.
18981899 rajati lihamüüjate jaoks suur turuhoone. Turgu laiendati peagi kohani, kus praegu asub Tammsaare kuju. Uue turu lähedal asusid mitmesugused lõbustusasutused, sealhulgas ajutised tsirkused, palaganid, nukuteatrid.
Pärast Laial tänaval asunud teatri mahapõlemist 1902. aastal rajati Uuele turule puidust nn ajutine teater, mida kasutati ka kinona. Ajutine teater lammutati kohe pärast praeguse Eesti Draamateatri hoone valmimist 1910. aastal.
Moodsamad kauplemiskohad
Pärast muldkindlustuste tasandamist tekkis avar plats, mis kannab praegu Vabaduse väljaku nime. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kandis see Heinaturu (ka Puu- ja Heinaturu) nime. Seoses Peeter I mälestussamba püstitamisega 1910. aastal nimetati endine turuplats ümber Peetri väljakuks ja heinaturg viidi üle Viru väljakule.
Nõmme Heakorra Seltsi algatusel avati 1908. aastal Nõmme turg. Algul asus see Nõmme raudteejaama vastas. Seal müüdi kaupa otse hobuvankrist. 19191930 ehitati arhitekt Robert Natuse projekti järgi Nõmme turuhoone.
Turuhoones paiknesid peamiselt liha- ja piimatoodete müügikohad. Selleks olid ehitatud keldrid ja betoonpõrand ning paigaldatud veevärk. 1930. aastal kolis avaturg turuhoone ette ja pärast Haabersti tee (praegu Ehitajate tee) valmimist kolis avaturg turuhoonesse.
Praeguse autobussijaama kohal asus 1922. aastast kuni 1960. aastateni vanakraamiturg. Tallinna pommitamisel mahapõlenud kvartali asemele rajati 1947. aastal Keskturg. See turg tegutseb tänapäevani.
1993. aastal avati Mustamäe tee, Tammsaare tee ja Kadaka tee vahelisel alal Kadaka turg, mis tegutses ligi 10 aastat ja oli vahepeal Tallinna suurim turg.