Kerge,sirge seljaga

FOTO: Postimees.ee

Rahvusooperis muusikali «Minu veetlev leedi» lavastanud Ago-Endrik Kerge lõi pärast tantsijakarjääri näitlejaametile käega, sest ei osanud r-tähte. Miks aga Kerge pahandab, kui riigi esimene mees läheb kaasaga avavalsile?

On esmaspäeva õhtu Vene Teatris. Ago-Endrik Kerge istub sirge seljaga vastuvõtulaua juures diivanil ja surub mul püsti tõustes tugevalt kätt. Sõidame liftiga kolmandale korrusele, kus peatume garderoobis number 305. Kerge hoiab peegellaua ees toolil istudes selga endiselt pulksirgena. Tunni pärast peab ta koos Tõnu Aava, Helgi Sallo ja Marika Koroleviga valmistuma kell seitse algavaks Vana Baskini Teatri etenduseks «Viimane sigar», kus tema kehastada pastorist mootorratta- ja elumees.

Järgmisel päeval saab Kerge 69-aastaseks, kuid sünnipäeva ta ei pea. «Mis ma sest ikka tähistan. Sõidan homme kaheks päevaks «Sigariga» Hiiumaale. Mul on seal tütar koos oma lastega, külastan neid,» selgitab ta.

Nädala eest lõppes Kergel rahvusooperis Estonia kolm proovikuud muusikaliga «Minu veetlev leedi». Publik jookseb etendusele tormi ja kriitikud kiidavad, ent lavastaja jääb tagasihoidlikuks. Kui intervjuud palusin, puikles ta esialgu vastu, küsides: «Kas kedagi nooremat ja kenamat ei ole võtta?»

Tulite praegu Haapsalust. Mis asjus?

Minu lugupeetud abikaasal (Elle Kull – toim) on Haapsalus lapsepõlvekodu ja mina olen seal tema kinnisvara hooldusinsener, nagu tänapäeval on moodne ütelda. Vanasti öeldi kojamees. Nali naljaks. Olen seal sellepärast, et minu lugupeetud ämm, kes on väga energiline ja tore daam, läheneb üheksakümnele. Oleks hea, kui keegi tema kõrval on. Et mina olen pensionär ja oma aja peremees, on minul teda abikaasast lihtsam abistada. Olen olnud Haapsalus aastaid ja mulle on hakanud seal hirmsasti meeldima. Ei või Tallinna enam silmaotsaski seedida, kuigi olen Tallinnas sündinud ja kasvanud.

Kas aias olete saanud juba üht-teist toimetada?

Õige aeg on pügada õunapuu oksi, aga ei ole veel vaba päeva olnud. Lugupeetud ämm on juba ka närvis, sest: «Asi peab korras olema! Aed peab ilus olema!»

Läks liiga normaalselt

Nädal tagasi tõite Estonias välja «Minu veetleva leedi». Palun meenutage oma varasemaid kokkupuuteid selle muusikaliga.

Esimesel korral, kui keegi lugupeetud meesterahvas ja kuulus lavastaja, Panso oli tema nimi, «Leedi» 43-aastaselt lavastas, olin vaataja. Minule, kes ma olin 23-aastane, natuke maailmas juba ringi käinud ja üht-teist näinud, oli see väga meeldiv kogemus. Kahtlemata oli see tollases teatrielus sündmus.

Teisel korral toodi «Leedi» välja siis, kui töötasin Vanemuises. Lavastaja pakkus mulle Higginsi (vanapoisist foneetikaprofessor Henry Higgins – toim) rolli. Nüüd pakkus mulle «Leedit» teha Estonia teater, mille üle mul oli väga hea meel. Ega ma nüüd ei saa öelda, et oleksin igatsenud ja unistanud «Leedi» lavastamisest. Ei. Elu ise sättis nii, et ta juhuse tahtel minuni jõudis. Aga tükk on seda väärt. Klassika.

Eliza Doolittle’i osatäitja Hele Kõre on öelnud, et tema roll tuli verd, higi ja pisaraid pühkides. Kuidas teie proovide aega iseloomustate?

Kui minult prooviperioodil küsiti, kuidas läheb, vastasin, et läheb liigagi normaalselt. Oli tunne, et kusagil peab midagi untsu minema. Ja läks ka, pidin mõnest näitlejast loobuma, sest ei osanud neid uskuma panna, et see, mida lavastaja soovib, on võimalik.

Olen kuulnud, et «Leedi» piletid on sügiseni välja müüdud.

Kuuldavasti novembrisse juba saab.

Kas publikuhuvi üllatab teid?

See on täiesti normaalne, sest tegu on klassikalise musical’iga, mis on olnud üle poole sajandi maailma lavadel, ning Estonia teater on ju ka ikkagi midagi väärt. Mäletan lapsepõlvest, kui hea oli eestiaegse opereti tase, mis oli säilinud ka sõjajärgses Estonias. 60ndatel hakkas mulle midagi vastu nõndanimetatud operetitegemises, nii et kui mulle pakuti 1972. aastal välja tuua klassikaline operett, läksin Estonia keldrisse ja valisin operettide käsikirju kaevates välja «Savoy balli».

Olin 43-aastane ja soovisin opereti lavastuslikku taset natuke muuta. Nüüd võib tagantjärele öelda, et õnnestus. Aga mille peale ma seda kõike praegu räägin?

Küsisin publikuhuvi kohta. Pileti hind on ju soolane, jäädes 480 ja 200 krooni vahele.

Ma ei oska ega tahagi publikuhuvi põhjuseid enda jaoks selgeks teha, sest see ei ole minu töö. Tean seda, et teatris pole igavaid või lõbusaid etendusi, on kas head või halvad etendused. Lavastajana ei taha sugugi öelda, et lavastaja on ah ja oh, aga lavastaja ilma näitlejateta on null.

Täpselt samuti on seda näitlejad, kel pole lavastajat, kes vastaks nende potentsiaalile ja võimetele. Ega kõik ei saagi olla superhea, aga tase võiks olla siiski professionaalne, sest üks asi on ande suurus, üks asi tuleb looja ande tõttu huvitavamalt välja, teine mitte, aga lavastajal peaksid olema teatud ametioskused.

Tunnistusel seitse kahte

Kui suureks te enda ametioskusi hindate?

Üpris kõrgeks. Tantsijana on mul ruumiline ettekujutus sellest, mis laval toimuma hakkab ja etenduse vormistamisega raskusi ei ole, ma lihtsalt näen seda lavaruumis. Olen väga tänulik oma emale, kes mind balletikooli viis.

Ise olite vastu?

Minu lapsepõlve mängukaaslane oli nüüd kuulus koreograaf Mai Murdmaa. Tema käis balletikoolis. Võib-olla võisin ütelda, et ma tahaks ka minna, aga ma ei mäleta. Pool päeva olin üldhariduskoolis, teise poole balletikoolis. Kord hommiku, kord õhtu poole, selletõttu olen vahetanud koole nagu kindaid. Kooliskäimine on omaette saaga, seda ma ei hakka siin jutustama. Seda võin öelda küll, et mul on olnud tunnistusel palju «kahtesid».

Millistes ainetes?

Algebras, geomeetrias, füüsikas, keemias. Mäletan, et kui teises klassis sain ükskord selgeks, kuidas tuleb lahendada aritmeetikaülesannet, olin nii õnnelik. Kuid suurt tolku sellest polnud – matemaatika järeleksamil kukkusin hiilgavalt läbi.

Tulnud Leningradi balletikoolist tagasi Eestisse venekeelse kooli 7. klassi, oli mul kolmandal veerandil tunnistusel seitse «kahte», kaasa arvatud joonistamine ja laulmine. Ainukesena oli «viis» eesti keel. Klassijuhataja tuli ema juurde ja ütles, et palun võtke poeg koolist ära, ta tõmbab taseme alla. Järgmisel aastal läksin õhtukooli ja sain jalad alla.

Koolisaaga, võib-olla ka tantsukoolis õppimise tulemusena ei olnud mul harjumust kirjutada, ma ei osanud isegi lavakoolis konspekti teha. Panso ütles mulle esimestel nädalatel: «Kerge, ma andsin teile klade, et te peaksite päevikut, aga ma näen, et juba mitmendat nädalat teie suu ammuli kuulate, aga midagi ei kirjuta.» Tundsin end väga ebamugavalt.

R tuli autos

Lavakunstikateedrisse astudes olite 33-aastane. Kuidas klappisite keskkoolist tulnutega?

Kaks noort ullikest olid Peeter Volkonski ja Jüri Krjukov, kes olid sisse astudes 17-aastased, aga septembri esimestel nädalatel said mõlemad 18 täis. Püüdsin õpingukaaslaste seas hoida madalat profiili. Ega see mul alati õnnestunud. Olin maailmas Nõukogude aja kohta küllaltki ringi käinud. Olin esinenud kolm kuud Pariisis, kus Marlene Dietrich tänas mind oma pildi ja autogrammiga. Kuid mine tea, ehk üht-teist sain oma kogemusest ka kursusekaaslastele edasi anda. Näiteks veendumuse «enne töö, siis lõbu».

Miks valisite lavakoolis lavastaja, mitte näitleja eriala?

Oli saabumas aeg, mil tantsija elukutse hakkas seljataha jääma. Mõtlesin, et võiksin õppida ballettmeistriks. Seda sai teha Moskvas, aga et olin Estonias esitantsija, ei tahtnud tööst loobuda. Mõtlesin, et ega lavastajaks õppimine mulle paha tee.

Teiseks teadsin, et näitlejat minust niikuinii ei saa, sest 33. eluaastani ei olnud ma suutnud selgeks saada r-tähte. Ega mul seda tantsijana eriti vaja olnudki. Õpetati küll seda- ja teistmoodi, aga ei mingit tulemust. Kui lavakunstikateedrisse sisse sain, hakkasid head õppejõud mulle seda õpetama. Harjutasin erri autoga sõites ja poole aastaga sain kätte. Kuigi, ka praegu veel pean kontsentreeruma, kui ütlen näiteks: «Ma lähen homme eRRu.» Ei istu mulle need põlvkondade kaupa praegu Eesti teatrilaval põristavad näitlejad. Eesti keel eesti teatris madaldub. Võib-olla on aeg selline, võib-olla olen mina loll.

Mind on lapsepõlves õpetatud, et kui meesterahvas palub daami tantsima, siis ta teeb seda kerge kummardusega, aga kui näen, kuidas riigi esimene mees hetkel, kui kõik ootavad avavalsi algust, läheb oma daamile pilku heitmata tuimalt tatsa-tatsa tantsupõrandale, hakkab minul natuke paha. Aga võib-olla pole viga temas, vaid minus. Võib-olla on kummardus tema jaoks daami ahistamine.

Vahepeal on jõudnud garderoobi näitleja Tõnu Aav. «Tõnu, ega ma ei sega sind?» – «Kui mina ei sega, et ma riideid vahetama hakkan, siis ei sega keegi kedagi.»

Olete kuulunud Res Publica erakonda. Miks poliitikast lahkusite?

Sain aru, et poliitikud ei ole tavainimesed. Ka kõige kõrgemate ideaalide puhul ideaalid kaovad, sest poliitikul on huvid, enamasti tavahuvid, isiklikud ja parteilised. Mind ei huvita poliitiline jagelus, mind huvitab, kuidas poliitikud jageluses käituvad. Jälgin poliitikat nagu omamoodi teatrit.

Kas või see, mis rääkisin riigi esimese mehe käitumisest ja olekust. Ei ole minul tema teadmiste taset ega oskusi, selles osas on ta raudselt minusugusest penikoormaid eespool, aga sellele võiks lisanduda veel midagi, mis on olnud Eestimaal ürgpõline – naisterahvast PALUTAKSE tantsima, teda EI VIIDA tantsima. Et minutaolisel poleks põhjust kõrvalt kiibitsejana mõnuleda: «Ai, kurat! Pani mööda, ei oska, ei tea.»

Millega end veel lõbustate?

Kui on vaba hetk, siis ristsõnadega. Praegugi on ristsõna kotis. Ja tööga lõbustan. Ega töö pole minu jaoks sundus, see on ka lõbu. Tagantjärele võin ja oskan öelda, et mul on elus vedanud. Töö on minu juurde tulnud, ma ei ole pidanud seda otsima.

Kõrvetatud soolaliha õllega

Milline ristsõna on teile vääriline vastane?

Meeldivad numbritega ristsõnad ja see, kus tuleb n-ö parketti kokku panna. Kõige tavalisemate juurde asun viimasena. Mille peale minu mõistus ei hakka, on sudoku. Ei suuda neid numbreid paigutada nii nagu vaja. Liita, lahutada ja jagada oskan, korrutustabel on peas. Tänapäeva õpilastel ehk polegi enam vaja korrutustabelit pähe õppida, minu lastel veel on peas.

On teil suur pere?

Lapsi on üksjagu, sest need kaunid daamid, kellega mul on olnud õnn olla koos, on mulle ka lapsi kinkinud. Kõige vanemal tütrel on oma lapsed. Oh jumal, sain vanaisaks, kui olin 39-aastane. Noorim tütar lõpetab praegu 10. klassi, vanuselt järgmine lõpetab keskkooli. Abikaasa enam teatris tööd ei tee, seda võimalust talle eriti ei antud. On see normaalne või mitte, ei tea, kuid teatrisse tulles pead teadma, et ühel päeval tuleb sealt ka lahkuda. See on raske, aga olen selleks valmis. Olen pensionär, soliidsemalt öeldes vabakutseline, kellele aeg-ajalt tehakse pakkumisi. Ma ei ole vist selline inimene, kes oskab ainult ühe asjaga tegeleda. Vaheldust peab olema.

Põete suhkruhaigust, see tähendab…

Kõike tähendab. Kui ma ei oleks seda ilusat haigust saanud, oleksin praegu distsipliini pidamisega kurat teab kuskohas. Tantsijana sõin, millal tahtsin, teie sööte ju ka siis, kui kõht tühjaks läheb, mina nii ei söö. Mina söön regulaarselt. Teie ajate endale kurat teab mida sisse, mina vaatan peale, mida võtan. Hamburger’it ja magusat pole kunagi söönud, vaid šokolaadi armastasin umbes kolme kuu tagant süüa. Teen seda nüüdki.

Mida valmistate, kui tuleb isu millegi hea järele?

Seda on häbi rääkida, sest see ei ole tervislik, aga mulle meeldib praetud, kõrvetatud soolaliha. Praen endale seda sageli, kõrvale joon näiteks klaasi piima, teinekord ka õlut. Võtan juurde sepikutüki või ja juustuga. Jumalik.

CV Ago-Endrik Kerge

Sündinud

8. aprillil 1939 Tallinnas.

Haridus: Eesti Riiklik Koreograafiline Kool 1948–1959, Viljandi Kultuurharidustöö Kool 1966, Tallinna Riiklik Konservatoorium 1972–1976.

Töö: Estonia teater, balletisolist 1959–1967, 1969–1976, Leningradi Music Hall, balletisolist ja peaballettmeister 1967–1969, töötanud lavastajana Estonia teatris, Eesti Draamateatris, Vanemuise teatris ja Vanalinnastuudios ning Tallinnfilmi ja Eesti Televisiooni režissöörina, Vanemuise teatri kunstilise juhi ja lavastajana, alates 1996. aastast vabakutseline. Kuulunud erakonda Res Publica, riigikogu asendusliige 2004–2005.

Autasud: Valgetähe V klass 2001.

Pere: abikaasa Elle Kull on UNICEF Eesti president. Viie lapse isa.

Valik töid: lavastanud telelavastused «Pisuhänd», «Kuulsuse narrid», «Tabamata ime», «Savoy ball», «Püha Susanna ehk meistrite kool», «Kahe kodu ballaad» jt.

Teised Ago-Endrikust

Elle Kull

abikaasa

Kui ma Endrikult küsisin, et mis ma sinust siis ka räägin, ütles ta, et räägi, et Kerge on üks hirmus õel ja vastik vanamees. Nii hull see asi ka ei ole, muidu oleksin pika aja peale uue valinud.

Kaks väga tähtsat asja on Endrikule töö ja sõbrad. Eks ta koduski on rahul, kui tal on palju tööd. Tööperioodil talub ta uskumatuid koormusi, heade sõprade seltskonnas on ta särav ja õnnelik. Kui mõni sõber on hädas, on ta valmis hinge tagant andma viimastki.

Endrikul on kõrgel kohal ausus ja eetika. Vanemuise teatri juhina ei kasutanud ta hüvesid, mida oleks võinud. Kahe linna vahet sõitis ausalt oma bensiiniga. Tema põhimõtetes on sirgeselgsus.

Poliitikast lahkus ta iroonilis-teatraalse avaliku etteastega kõikidest neist mööda- ja pihtalaskmistest, väljendas nii oma suhtumist. Erilise diplomaatia ega kavalusega ta ei hiilga ja ega ta ei üritagi seda, sest teeb täpselt nii, nagu tema just õigeks peab. Ta on mitmest kohast lahkunud ka uksi paugutades, samas on teda kutsutud ka tagasi.

Higginsi roll on omamoodi apoteoos mehelikule juhmusele, just naiste silmis. Eks Endrikuski ole üksjagu higginslikku süüdimatust, sellest mul etendusel ka suur äratundmisrõõm. Ja usun, et mitte ainult minul, vaid päris paljudel naistel saalis. Klassika seepärast just ongi tore...

Tagasi üles
Back