Ave Mattheus: õelust trotsides, vendlust otsides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti keel on ilus ja kaunikõlaline, aga pakub mõnikord inetuid ja solvavaid kombinatsioone. Miks näiteks tähistatakse eesti keeles ühiste eesmärkide nimel koos tegutsemist meessoost pereliikmest tuletatud sõnaga «vendlus», pahatahtlik ja ebameeldiv käitumine näib aga seotud olevat naissooga? Kas suhe keelemärgi ja tema tähistatava vahel on ikka juhuslik nagu õpetab meile moodne keeleteadus? Või tuleb siiski tunnistada, et seal kus saavad kokku mehed, tekib vendlus, aga kui trehvavad naised, sünnib sellest vaid õelust ja tigedust?
Räigekeelse feministist austria kirjandusnobelisti Elfriede Jelineki mujal maailmas palju kõmu ja feministide pahameeletormi põhjustanud draama «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oli oma mehe maha jätnud ehk Ühiskondade toed» jõudmine Eesti publikuni tõstab arvatavasti õige pea teravalt ka meil taas üles naiste õiguste teema. Räägib see tükk peaasjalikult naisemantsipatsioonist. Nora, kes Ibseni draamas oma mehe ning laste juurest uhkelt minema astus, hakkab ennast teostama ja pelgast objektist subjektiks arenema. Paraku Jelinek näitab meile naispeategelast ebaõnnestujana. Tema katsed vabaneda meheliku eestkoste alt ja pääseda perekondlikust nukumajast jooksevad liiva. Nora, kellest Ibseni järgsel ajal sai lausa naisliikumise ikoon, pöördub taltsa ja leplikuna oma kuldpuuri tagasi. Ja taas valitseb õnnelik pereidüll, nagu poleks vahepeal mingit naise väljarebimist sõltuvussuhetest toimunudki ja nagu ei tuleks tal see kunagi enam mõttessegi.
Kuna Jelinek on tuntud tüüpide looja, mitte üksikute elusaatuste kujutaja, tekib küsimus, mida ta meile sellise Nora tõlgendusega küll öelda tahab? Kas seda, et naiste pingutused vabaneda patriarhaalse ikke alt on määratud ebaõnnestuma? Et eneseteostus väljaspool kodu ei ole võimalik? Et töö- ja pereelu ühitamine jäävad kättesaamatuks utoopiaks?
Naisõiguslaste valulikel reaktsioonidel Jelineki järeldusele feminismist kui ebaõnnestunud projektist ma pikemalt ei peatu. Aga järeldused tunduvad üsna karmid ja ebaõiglased, eriti kui vaadata tagasi naisliikumise ligi saja viiekümne aastasele eduloole Euroopas ja Eestis. On ju suudetud vahepeal kätte võidelda nii ligipääs haridusele kui ka õigus valida ja olla valitud. Enam ei otsusta isad, mehed, vennad ja pojad naise saatuse üle. See, kas teha karjääri või pühenduda laste kasvatamisele, on samuti igaühe enda valik. Kuid küsimus, millele Jelinek tähelepanu juhib ja mis ei ole kuhugi kadunud ka tänasest Eestist või Euroopast, ongi selles «valikus». Kahte head ei saa, tuleb otsustada ühe kasuks.
Asi on nimelt selles, et vaatamata emantsipatsiooniliikumise edusammudele peab naine endiselt valima, kas olla peaasjalikult abikaasa ja pereema või pürgida ametialase eneseteostuse, majandusliku sõltuvuse ja ühiskondliku tunnustuse poole. Neid kahte sfääri ei õnnestu mitte kuidagi ühendada nõnda, et elu pakuks rahuldust ja oleks igati täisväärtuslik ning turvaline. Ikka peab naine valima, kas kakskümmend-kolmkümmend või enamgi aastat koolipinki nühkida, ööd ja päevad tööd rabada, hea õnne korral isegi natuke karjääri teha, et lõpuks siiski, üksiku ja sageli lastetuna resigneeruda. Või ohverdada end laste ja kodu nimel, sõltuda abikaasa või riigi rahakotist ning leppida sellega, et ühiskond sinus enamasti vaid reproduktsioonimasinat ja lihtsakoelist koduperenaist näeb, heal juhul kaunist ripatsit meesterahva käevangus.
Loomulikult võib-ajalt kohata üksikuid supernaisi, Jeanne Darce või maaemasid, kui tsiteerida Eesti Ekspressi naistepäeva-eri. Ent peamiselt näeb siiski «valikute» ohvreid. Ühed, on n-ö puhtakujulised naised, abikaasad, emad ja koduhaldjad, teised, mitte justkui päris-naised, sest neil on töö ja võib-olla ka tunnustus, aga puuduvad lapsed ja sageli ka mees. Emantsipatsiooniliikumise ideaalist on selline olukord kaugel ja asjaosalised ise julgen kinnitada - enamasti rahuolematud nii enda kui ümbritsevaga.
Mis on juhtunud? Kuidas on vaatamata aasta(kümne)te pikkusele pingutustele soolise võrdõiguslikkuse vallas tekkinud selline õnnetu olukord? Kes on süüdi? Jelineki tekstis on tema sõnum selge: naisemantsipatsiooni ebaõnnestumises on süüdi nii naised ise kui kapitalistlik ühiskonnakord. Esmapilgul võib see tunduda absurdsena. Sest miks peaksid naised endale kaikaid kodaratesse loopima ja kuidas saab süüdistada ühiskondlikke protsesse, mis ju tegelikult lõid eeldused naiste iseseisvumiseks, emantsipatsioonile vastu töötamises? Kuid vaadelgem neid argumente veidi lähemalt.
Naiste süü ei tähenda midagi muud, kui naistevahelise solidaarsuse puudumist, sedasama õelust, millele meie keel nii ebameeldivalt tähelepanu juhib. Nii nagu endine koduperenaine Nora, kes peab end Jelineki tükis kodanlaste hulka kuuluvaks ja ei suuda ega taha leida ühist keelt vabrikutöölistega, kellega ta oma esimesel tööpostil kokku puutub, nõnda valitseb sügav lõhe eri vanuses, eri rahvusest, eri sotsiaalse staatuse ja eri ameteid pidavate naiste vahel. Ja seda nii Eestis, Austrias kui ka mis tahes muus maailma riigis, nii tänasel päeval kui arvatavasti ka sada aastat tagasi. Naised ei hoia kokku, ei aita ega toeta üksteist, vastupidi, mida sarnasemad on nende tegevusvaldkonnad või liikumistrajektoorid, seda vihasem ja halastamatum on omavaheline konkurents. Karjääri teeb naine teise omasuguse arvel ega kõhkle tagasi ka kõige alatumate võtete ees. Sest lõppude lõpuks peavad nad end ju kahekordselt kehtestama, nii teiste naiste kui ka meeste suhtes. Selline on juba kord kapitalistliku maailma sotsiaaldarvinistlik seadus.
Ja see viib mõtted Jelineki järgmise teesi juurde, mis väidab, et naisemantsipatsiooni teine suur vaenlane, tegelikult siiski see üks ja ainus, on kapital, rahavõim ja inimese ekspluateerimine teise inimese poolt. See on äriühingute, aktsiaseltside ja suurkorporatsioonide maailm, kus kõik on kaubastatav ja reguleeritud ostu-müügitehingute abil. Sellisesse maailma satub oma emantsipatsioonipüüdlustes Nora ja täpselt sellises maailmas sooritame ka meie oma igapäevaseid valikuid. Ei ole suurt erinevust kapitalisti käitumise vahel Nora-tükis ja tänapäeva Eestis. Kui lavaloos parseldatakse tulusama äriprojekti lootuses maha tekstiilivabrik kümnete või sadade (nais)töölistega, hoolimata sellest, kas ülevõtja töökohtade säilitamisest huvitub või mitte, siis sarnaneb see olukorraga liberaal-kapitalistlikus Eestis, kus tööliste koondamised, ettevõtete sulgemised, tootmise paigutamised välismaale ja muu selline konjunktuurikäitumine on igapäevane. Mis tähtsust sel on, et peretoitjad töökohast ilma jäävad, turg teeb oma korrektiive.
Selline vorst vorsti vastu põhimõte ja kaubastumise mentaliteet valitseb ka inimestevahelistes suhetes. Vahet pole, kas intiimteenust pakub mees või naine, tähtis on, et vastukaup oleks samaväärne. Variantidena tulevad kõne alla elatusraha, laste kasvatamine, ühiselt veedetud aeg, meelelahutus, ühiskondlik positsioon vms. Kas pole see tuttav meilegi? Tänases Eestis? Eluvaldkonnad ja suhteskeemid võib vabalt asendada.
Jelineki kibe tõde peitub selles, et niipea kui naised, aga mitte ainult naised, vaid kõik inimesed koduseinte vahelt välja astuvad, kistakse nad halastamatu kapitalimaailma keerisesse. Et selles püsima jääda, tuleb lakkamatult tingida ja kaubelda, teha paremaid pakkumisi, sooritada üha uusi ja uusi tehinguid, sõna otseses mõttes end müüa.
Dilemma, mida tunnetavad eriti teravalt naised, kõlab nii: kuidas ühendada see kiskjalik välismaailm koduse turvasfääriga, kus pesitsevad ühtlasi ka kõik inimlikud väärtused, armastus ja kaastunne, sõprus ja empaatiavõime ning elatakse tõelist elu.
Kuigi Jelinek naistele nende raskes võitluses eriti palju lootust ei anna, ei oleks mina nii pessimistlik. Usun, et õelust trotsides ja vendlust otsides suudavad naised maailma paremaks muuta. Kõlab paradoksaalselt, kuid tundub, et meil on meestelt veel palju õppida.