Eve Viilupi veel kirjutamata raamat räägiks lastest ja muusikast

Eve Viilup ei häbene tunnistada, et pärast laste suurekskasvamist on koer Morris neile abikaasaga lapse eest. Foto: Toomas Huik

Teisipäeval 55. sünnipäeva tähistav laste laulusaadete ja lavastuste toimetaja Eve Viilup plaanib teletöös rohkem kui 30 aasta jooksul kogetu kunagi raamatuks kirjutada. Laululaste «maaletoojaga» vestles Agnes Kuus.

Lõpetasite kooli ja ülikooli cum laude, nüüd olete üle 30 aasta juhatanud kätte teeotsa tulevastele tuntud lauljatele ja muusikutele. Teil on 32 aastat kestnud abielu ja kolm last – seega lausa kadestamisväärne elu.

 Minu elu on tõepoolest olnud sirgjooneline, kuid ma ei saa öelda, et kõik on tulnud iseenesest ja ma pole selleks vaeva näinud. Vastupidi, kooliajal kirjutasin isegi peaaegu täiskirjutatud vihikuid ümber, kui mulle neis miski ei meeldinud. Loomingus on niisugune liigne korrastatus tegelikult pärssiv.

Muusikakoolis õppisin klaverit ja olin väga tubli noodist mängija. Pildi järgi suudan joonistada keda või mida tahes. Aga katsu sa peast! Kirjutades tunnen end õnneks täiesti vabalt. Hiljem olen mõelnud, miks oli vaja õppida kõiki aineid viitele, kui võinuks õppida midagi süvitsi. Aga see tarkus tuli tagantjärele.

 

Aga miljonimängus oleksite tõenäoliselt kõva tegija.

 

Ei, kindlasti mitte. Mul on selline mälutüüp, et pärast eksamit ei pruukinud enam midagi mäletada. Nagu diskett oleks sisse ja välja käinud. Sellepärast tegin ma ka pea kõiki eksameid kohe hommikul esimesena – mul oli hirm, et kui ootama pean, läheb kõik meelest.

Teine halb asi, mis sellega kaasnes, oli diagonaalis lugemine. Piinlik tunnistada, kuid mul pole lugemisarmastus siiani tagasi tulnud. Loen küll palju lastekirjandust ja luulet, aga vaid sellepärast, et töötan vastavas valdkonnas.

Kui ma täna midagi väga täpselt mäletan, siis kõiki neid poisse ja tüdrukuid, kes on telesaadetes esinenud. Mäletan, mis laulu ja mis aastal nad laulsid ja kuidas neil läks.

 

Ülikoolis õppisite eesti keelt ja kirjandust ning ütlete, et lapsed on teid paelunud kogu elu. Miks valisite just teletöö, mitte õpetaja ameti?

 

Õpetaja ametit olen pidanud küll. Nimelt õpetan 2000. aastast Tallinna 32. keskkoolis meediat ja see on igavesti vahva kogemus. Eesti keelt ja kirjandust läksin õppima sellepärast, et eesti keel oli mul koolis ainus aine, mis oli nelja ja viie vahel. Seega otsustasin õppida seda, mida ei oska. Ja muidugi meeldis mulle kirjutada.

Tubli esineja oli ma ka. Kümnendas klassis õpilasmaleva talilaagris sain kõnevõistluse preemiaks võimaluse see teles ette kanda. Keegi patsutas mulle siis õlale ja ütles: «Tüdruk, sinu koht on televisioonis!»

Miks just lastesaated, seda ma tagantjärele väga täpselt ei mäleta. Titesõber olen tõesti lapsest peale olnud, kõik lapsevankrid tahtsin tänaval ümber kallutada. Ülikooli esimesest kursusest, 1972. aastast, tekkis mul suur huvi lastekirjanduse vastu. Hakkasin teadlikult ostma kogu Eestis ilmunud lastekirjandust ja suur osa sellest on oma lastele ette loetud. Praegugi ostan ja loen ise. Ning ootan lapselapsi.

Telesse tulin 1976. aastal. Laste- ja noortesaadete toimetuses jäi toimetaja koht vabaks ning mul vedas hullu moodi, et Uno Leies võttis mind oma lavastuste toimetajaks. Just tema julgustas mind ka lastelavastusi kirjutama.

 

Lastega ei leia igaüks kergelt ühist keelt, kui lihtne see teile on olnud?

 

Lastega, nagu ka vanade inimeste ja koertega, olen ma väga hea suhtleja. Neile ei anna seletada, et olen tegelikult tore inimene, nendega tuleb olla see, kes sa oled. Samas olen kohutavalt halb uutes olukordades kohaneja ja eriti halvasti tunnen end igasugustel vastuvõttudel.

 

Kui mõni laps saates esinemise eel krampi läks, kuidas te siis  olukorra lahendasite?

 

Need lapsed, kes «Laulukarusselli» saatesse laulma tulevad, on sada vatti saanud ja naljalt krampi ei lähe. Tegelikult meenub mulle vaid üks kord, kui väike Siim ei tahtnud laulda ja puges poodiumi alla. Paras tegu oli teda sealt kätte saada. Lõpuks leppisime kokku, et hoian tal laulmise ajal käest kinni ja filmitud sai nii, et kaadris seda näha ei jäänud.

 

Kes olid need lapsed, kelle ande kohe ära tundsite?

 

Minu töö lastega on olnud väga isiklik. Mitme lapse puhul olen tundnud, et pean just temale midagi kirjutama. Maarja-Liis Ilus oli kolmeaastasena just selline laps ja temale kirjutasin oma esimese filmi «Õnneseen».

Anna-Liisa Kurvet nägin «Nukitsamehes» ja nii hästi mängivale lapsele lihtsalt oli lavastust vaja. Siis sündiski «Kikerikii». Kui poeg Toivo läks lasteaeda, käis tema rühmas üks hästi vahva tüdruk Jane Meresmaa, kes oli vapustavalt hea lapsnäitleja. Tema sai endale «Hei pöialpoisid».

Teil on olnud noorte elus suur roll. Aga kui suurt rolli nemad teie elus mängivad?

 

Olen olnud paljude praegu tuntud inimeste tee alguse juures. Palju sõltub muidugi neist endist – kuidas nad kasvada soovivad ja kas nad kaasavad mind või kasvavad mühinal mööda. Aga ma tean, et nad on kogu aeg kuskil olemas ja kui ma helistan, et mõnest oma mõttest rääkida, siis nad teevad hea meelega kaasa.

 

Kui võrrelda neid, kes käisid saadetes 20-30 aastat tagasi ja praegu, siis kui palju on lapsed muutunud?

 

Ega ma praegu ju väga palju muid lapsi tunne kui neid, kes käivad Lasteekraani Muusikastuudios. Need on motiveeritud perede lapsed. Nende vanemad väärtustavad lapsele kulutatud aega. Olen ikka öelnud, et lapsed on oma kodude nägu, kodu toetuseta ei suuda imet teha ükski õpetaja.

Arvan, et lapsed pole 30 aastaga palju muutunud. Kindlasti on nad tänu maailma avanemisele targemad ja nende silmaring on laiem. Samas on kiire elu ja see, et kõik on nupuvajutuse kaugusel, muutnud lapsed veidi püsimatumaks ja nende maailma asjastatumaks.

Meil on Muusikastuudios üks tore rütmimäng. Lastel on põll, mida neil tegelikult ei ole, ja selle taskust peab iga laps midagi välja võtma. Kui õpetaja Regina Rebane nendega alles alustas, siis võtsid viieaastased taskust välja kommi või jäätise. Nüüd võtavad nad taskust juba naeratuse ja pai ja kallistuse.

Laulusaadetes oleme samuti loobunud asjade peale võistlemisest. Kui turumajanduse värav Eestis alles lahti läks, nägi «Laulukarusselli» saade välja nagu Barbie’de ladu. Siis juhtus küll, et lapsed küsisid: kui me ära laulame, mis me selle eest siis saame?

Kui lapsed ei ole palju muutunud, siis kas sama võib öelda ka lastesaadete ja nende taseme kohta?

 

Aastakümnete tagune lasteprogramm erines muust lastetööstusest nagu öö ja päev. Kui Kommunaar tegi lastekingi neist nahatükkidest, mis üle jäid, siis meil oli jõudu ja võimalusi kasutada parimaid lavastajaid, näitlejaid, heliloojaid ja kirjanikke. Ja nii on see Eesti Televisioonis ka nüüd.

Erakanalite ja väikefirmade tulek on praegu toonud kaasa selle, et televisiooni enam odavamaks ja ahtamaks muuta ei ole võimalik. Kui üks inimene on nii autor, režissöör kui operaator, siis tagajärg on ekraanilt näha. Kui aga saatele on jõud alla pandud, nagu vastses «Laululahingus», siis usun, et seda märkavad heas mõttes ka vaatajad.

Kuigi lastesaadete kullafond – nii Mõmmi kui Hunt Kriimsilm, «Kõige suurem sõber» ja teised vanad vahvad saated – elavad üle aegade, peab mõtlema sellele, mida pakkuda praegusest ajast praegustele lastele. Et neil oleks suurena oma mälestused ja äratundmisrõõm.

Mulle teeb muret, et paljud noored pered ei jaksa lastele piisavalt raamatuid ega kontserdi- ja teatripileteid osta. Siin saaks televisioon appi tulla. Tom ja Anni on väga tragid elust enesest lastele rääkima ning kõike väärtuslikku tutvustama. Uusi lastelavatusi tuleks aga teha küll.

 

Kas te ise pole mõelnud raamatu kirjutamisele?

 

Olen mõelnud, ja mulle on otse öeldud: oled laisk, et ei ole seda seni teinud. «Laulukarussellist» raamatu tegemine võiks olla huvitav, mul on tohutult head pildimaterjali. Usun, et oleks põnev kirjutada praeguse meediapildi kujundajatest, kes on neist saadetest välja kasvanud. See võiks olla töö, mida pensionipõlves teha.

 

Olete suurema osa elust laste ja muusikaga seotud olnud. Kuidas juhtus, et 2003. aasta valimistel võis teie nime leida Res Publica nimekirjast?

Minu ärarääkimine oli Ken-Marti Vaheri töö. Olen harjunud kuulama ja uskuma noori inimesi ja mulle tundus piinlik talle ära öelda – ehkki ma ei saanud siis, ega saa ka praegu aru, miks ma nõustusin.

Samuti ei tea ma, milleks neil mind vaja oli. Kokkulepe oli selline, et reklaami ei tee ma ühegi sendi eest ja kampaania ajal käisin ainult ühel kohtumisel vanurite päevakodus. Seal hakati küsima põllumajanduspoliitika kohta, aga sellest ei ole ma kunagi midagi teadnud. Pakkusin, et võin neile rääkida väga palju lastest ja muusikast. Vanaprouadele see sobis.

Kui võimalus oleks avanenud, kas oleksite siis tõepoolest lapsed ja muusika sinnapaika jätnud ja Toompeale läinud?

Hämmastav, aga napilt oleksingi riigikogusse sisse saanud. Samas poleks ma sinna läinud. Ei saa teha tööd, mida sa ei oska. Ja pealegi ma ei tea, mis seal paljude inimestega juhtub – Toompea ei ole ju nii kõrge koht, et hõre õhk võiks halvasti mõjuda.

Olen enda suhtes alati võimalikult aus ega häbene öelda, et ma seda või teist tõesti ei oska. Õnneks on neid asju, mida oskan, päris parasjagu.

CV Eve ViilupSündinud 15. aprillil 1953 Rakveres Lõpetas 1971. aastal

cum laude

Rakvere 1. keskkooli ja 1976. aastal Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala.Samal aastal alustas tööd Eesti Televisiooni noorte- ja lastesaadete toimetajana, aastatel 1991–2000 töötas Lasteekraani peatoimetajana.Praegu on Viilup ETVs vabakutseline teleprodutsent ja Lasteekraani Muusikastuudio juhataja. On olnud arvukate tuntud lastelavastuste toimetaja: Hunt Kriimsilm, Tipp ja Täpp, Nõiakivi, Kadekops, Tammetõru seiklused, Kessu, Londiste, Pätu, Kunksmoor jtLastelavatuste «Lugu kutsikast, kes...», «Kikerikii» ja «Hei, pöilapoisid!» autor. «Laulukarusselli» eestvedaja 1992. aastast praeguseni ning «Kaks takti ette» toimetaja1976. aastast abielus IT Kolledži õppejõu Lembit Viilupiga, tütre ja kahe poja ema.

Arvamused

Maarja-Liis Ilus

laulja

Eve Viilupiga seotud mälestused on kõik toredad ja rõõmsad. Eriti on meelde jäänud laululaste reisid koos temaga, Eve oli seal meile kõigile ema eest. Kui Aarne Saluveer oli rohkem õpetaja, keda me kohati isegi kartsime, siis Eve juures käisime lohutust otsimas ja seda me alati ka saime.

«Õnneseene» filmimist mäletan rohkem salvestuste vahendusel. Minu ema ei pruukinud võtetele kaasa tulla, kui teadis, et Eve on kohal. Telekoori salvestustest mäletan, kuidas ta õpetas meid kaamera ees olema ja suunurki üleval hoidma. Sellest on palju kasu olnud minu hilisemale telekogemusele.

Lisaks kaameraga suhtlemisele õpetas Eve meid ennast hoidma. Pikkadel salvestuspäevadel pandi laste kannatus proovile ja tema meid seal siis kantseldas ja hoidis. Inimesena on Eve vahel isegi liiga emotsionaalne ja kõike südamesse võttev. Kuid seda alati rõõmsas võtmes.

--------------------------------

Hirvo Surva

dirigent

Muusika viis meid Eve Viilupiga kokku. See oli 1980. aastal, kui tehti «Laulumaia» saadet. Saatsime ansambliga «Kavaler» lapsi. Sellest ajast oleme palju asju koos teinud ja mulle on need koostegemised meeldinud.

Evega koos töötades ei pea mõtlema, kuidas olla. Ta jääb ise selleks, kes ta on, ja laseb ka teistel vabalt ja sundimatult olla. Veel on mul hästi meeles, et ta suhtus meisse nagu poegadesse.

Ja seejuures polnud ta nagu võõrasema, vaid oma ema. See, mida Eve teinud on ja teeb, sobib talle hästi. Ta on olnud kõikide noorte lauljate tee alguse juures ja on osanud neid suunata.

--------------------------------

Ave Kumpas

muusikaõpetaja

Kui mu mälu ei peta, siis hakkasime Eve Viilupiga koostööd tegema 1980. aastal. Ta tuli ja kuulas mu lapsukesed üle ja ütles, et laulavad nagu ööbikud. Meie koostöö kestis üle kümne aasta ja oli alguses lõpuni väga meeldiv.

Kogu selle aja jooksul ei olnud meil ühtegi eriarvamust, küll aga leidus Evel palju uusi ideid ja häid mõtteid. Eriti hästi on mul meeles, kui ta hakkas tegema lavastusi «Kikerikii» ja «Hei pöialpoisid» ning ütles, et kirjuta sina muusika ja mina teen sõnad. Naersin südamest, et kaks algajat asuvad asja kallale, aga nii see läks ja need lavastused on siiani populaarsed.

Eve idee oli ka lauljate võistluse kõrvale laulude võistluse tegemine. See pani heliloojad tööle ja andis väga palju uusi laule. Kui «Viisiubina» saatesari kevaditi lõppes, andsime kontserte Estonias ja linnahallis ning need läksid kõik väga edukalt.

Eve on väga lapsi hoidev ja ka kõik need lapsed armastavad teda siiani. Lastega suhtlemine on anne ja Evel on see anne olemas.