Monikaga palmi all

Foto: Postimees.ee

Kui töö, siis põhjalikult, kui pidu, siis hommikuni, iseloomustab end «Aktuaalse kaamera» uudisteankur Monika Tamla, kes lööb kaasa riikliku tähtsusega integratsiooniprojektis.

Kohtume Monikaga (36) päikselisel pärastlõunal Kadrioru mahekohvikus Nop. Et koht on meile uus ja majanumbrid pole sellises järjekorras, nagu olema peaksid, hilineme mõlemad. Maitsekalt meigitud Monika istub minu vastu teisele poole ovaallauda ja vuristab, käed laual, ette kolm põhjust, miks ta end ebamugavalt tunneb.

Esiteks ei meeldi talle endast rääkida, teiseks elab ta täiesti tavalist elu («mis sest, et paar korda nädalas «räägin» inimestel toanurgas») ning kolmandaks võtab tal seest kõhedaks teadmine, kui paljud intervjuud loevad. Ning tõesti – paar päeva varem ütles Monika mulle telefonis kindla «ei», kuid minu õnneks on meil ühine tuttav, kes teadis, millisele nupule vajutada.

Tõuseme lauast ja asume tellima. «Soovitage mulle midagi head,» ütleb Monika, omadele Monsa, pisut ähmis noormehele. Noormees leti tagant soovitab rostbiifi salatit väikese sinepiga. Jään veel hetkeks menüüd silmitsema, kui Monika tõttab juba kiirel sammul kõrvalruumi ökopoodi kastmeluurele. «Magus sibulamarmelaad!» hüüatab ta riiulite vahelt.

Monika mainib, et ta on hakanud üha enam mõtlema toidule, mida sööb, ja prügile, mida tekitab. Kui algas prügisortimise buum, tegi ta endale ja poegadele Sanderile (15) ja Silverile (12) üksikasjalikult selgeks, mida kuhu panna tohib. Hambaid pestes on ta alati vee kinni keeranud ja toast lahkudes tule kustutanud. «Töö juures kõik muigavad selle üle, et ma kogu aeg tulesid kustutan,» sõnab ta.

Jutuhoos paremat kõrva näpitsevas Monikas pulbitseb positiivsus ja omaksvõttev soojus. Tema naeratav-kavalad sinised silmad kõnelevad järgmise küsimuse ootel valvsast ajakirjanikust, kel on alatasa kiire. Kui ei teaks, ei usuks, et ta on puhastverd eestlane.

Ütlesid ennist telefonis, et oled valmis rõõmuga rääkima ETV saatest «Laululahing» ja selle koorist «Valdo Pandi nimeline segakoor «Oleme tulnud oma kaamerate ja mikrofonidega...»», kus sa laulad. Alustame siis sellest. Kuidas kooril läheb?

Väga mõnusalt ja lõbusalt. Homseks prooviks peavad sõnad peas olema, sest äkki hakkame liigutusi õppima. Mulle meeldib see saade õudselt. Okei, eesti inimene käib laulmas, aga kui talle kaamera ja mikrofoniga nina alla tulla, läheb ta lukku. Aga vaatan, et kooriinimesed on jutukad ja rebivad kildu. Esineme finaalsaates Tanel Padari ja The Suni looga «Kuu on päike». Aastad on teinud vist oma töö, sest on mõned kohad, kus sopran ja alt laulab koos nagu üks mees, aga ei saa mina enam neid kõrgeid noote üldse kätte. Alt mis alt ja aina aldimaks läheb.

Kogu aeg räägiti, et rahvusringhäälingu sünergia peab tulema seestpoolt ja seda «Laululahing» teeb. Vaikselt hakkavad massid ja majad segunema. Mina näiteks üldse raadioinimesi ei tunne, sest ma ei kuulu nende teleinimeste hulka, kes käivad ka raadios saateid tegemas.

Päikesekummardaja

Oled sa varem kooris laulnud?

Keskkoolis laulsin Ellerheinas. Proovid olid kolm korda nädalas, ka solfedžo ja harmoonia tunnid. Esimene välisreis oli Kanadasse, mis oli jube suur asi.

Kas laulmine põhitööd uudistelugejana ei sega?

Ei, sest saame ise oma graafikuid Kadri Hinrikuse ja Margus Saarega sättida. Mina näiteks ei saa olla täna tööl, sest mul on teatripiletid. Võib tundub, et oleme õhtul natuke aega ekraanil ja ongi kõik, aga tegelikult on hommikul kell kümme esimene koosolek, enne seda vaatame lehed üle. Ja siis hakkab saate valmistamine pihta. Kui nädala sees on hilisõhtused uudised, jõuan koju kella 23 paiku.

Mida teatrisse vaatama lähed?

Linnateatri «Tõe ja õiguse» II osa. Ühelt poolt olen väga elevil, aga teiselt poolt hirmul, sest see kestab viis tundi. Olen alati mõelnud, et kuidas näitlejad tekste pähe õpivad. Oh, meil on ikka palju lihtsam. Kuigi, ka tele seab omad nõudmised. Raadios võib rääkida mikrisse, lips viltu ees, aga enne ekraanile tulemist on vaja grimeerijat ja juuksurit. Kunagi üks sõbranna arvas, et meil on massöörid ja teab mis poputamine.

On sulle loomupärane ennast hommikuti üles lüüa?

Tööle minnes tavaliselt ikka natuke sätin end, aga kui ei jaksa, pole hullu, lähen täpselt sellisena, nagu jumal mind on loonud. Duši all käin ikka ära.

Anu Välba on sinu kohta öelnud, et oled alati seksikalt päevitunud.

Armastan päikest. Suvel on mul lemmiktegevus vanemate või sõprade aias teki peal kõhuli lugeda. Seda olen teinud niikaua, kui mäletan – nii kui oli ilus ilm, olin õues ja lugesin. Kui sadas vihma, lugesin voodis. Kui näen, et nägu hakkab talvel sinakasrohekat värvust võtma, lähen solaariumi. Käin kaks-kolm korda kuus hommikuti «Terevisiooni» – vabandust, rahvusringhäälingu – uudiste jaoks välisuudiseid kirjutamas. Enne kui lähen tagasi koju magama, on hea aeg solaariumis käia. Naeran, et see on minu viis minutit palmi all.

Välisuudiseid teed oma lõbuks?

Paljude välisuudiste toimetajate jaoks on varane ärkamine raske. Mul on ka raske vara tõusta, aga see hoiab omamoodi vormis. Inglise keel ei lähe rooste.

Huvi välismaailma vastu ajas sind pärast tehnikaülikooli lõpetamist diplomaatide kooli?

Läksin mõttega, et diplomaadi elu on põnev, aga see elukutse ei sobi mulle, sest ma ei suuda kolm aastat elada ühes riigis ja siis teise kolida. Samal põhjusel ei näe, et oleksin nõus minema korrespondendiks. Kuigi olen elus õppinud, et «never say never» (ära iial ütle iial – toim). Võib-olla kui pojad on suured, tahan end proovile panna. Diplomaatide koolis oli minu esimene õppejõud Marina Kaljurand. Ta on superinimene ja superdiplomaat, hästi inimlik, üüratult sümpaatne.

Kas õpingud läksid ludinal?

Ah, mul on juba praegu nimede meelde tuletamisega probleeme. Diplomaatide koolis ja pärast Tartu Ülikoolis oli mul esialgu raske, sest varem olin õppinud reaalaineid. Hüppasin arvude juurest humanitaar- ja sotsiaalteaduste juurde.

Aga kuidas on võõrkeeltega?

Soome keelt räägin suhtlustasandil, vene keelt pursin hädaga. Prantsuse keeles olen algaja, aga keel meeldib mulle tohutult. Prantsuse keele õpik on mul öökapil, tegin selle lahti küll kaks aastat tagasi, aga valmisolek on olemas. Kui aastaid tagasi oli telemajas võimalus õppida prantsuse keelt, alustasin koos Indrek Treufeldtiga. Tema oli tubli, sest Brüsselisse minek oli silme ees, tegi kodutööd rohkem, kui nõuti.

Ujumine ja kepikõnd

Enne telesse tulekut oli sul sõbrannaga koos firma Balti Müügiedendusagentuur, mis tegeles toidu- ja joogikaupade esitluste korraldamisega poodides ning tõi maale reklaamipinnad ostukärudel. Ükspäev oled taas ärinaine?

Tundub, et olen leidnud töö, mis mulle meeldib – naudin teles seltskonda, atmosfääri, seda, et kogu aeg midagi toimub, ja uudishimulik olen ka.

Mida koos poegadega teete?

Käime kinos. Mida aeg edasi, seda rohkem meie filmimaitse erineb. Viimati käisime koos vaatamas «Vereteemanti». Teadsin sisu ette, aga ei oodanud sellist sõda ja verd. Noorema poisi pärast ehmatasin esialgu ära.

Teinekord käime ujumas, ilusa ilmaga metsa all jalutamas. Väiksem ei mõtle muust kui jalgpallist, suurem on lahtise peaga hajameelne professor. Ta hakkas kergejõustikus käima. Loodan, et minu poistel ei teki ajateenistusse minnes seda probleemi, et füüsis on nigel.

Kuidas end ise vormis hoiad?

Sel aastal avastasin kepikõnni. Vanasti olin skeptiline ega läinud igasuguste vooludega kaasa. Aga tõesti, keppidega on lihtsam käia ja kõvema koormuse annab ka. Et sain kuu aega tagasi esimest korda tädiks – tädi on palju lahedam olla kui ema, tädil on ainult ninnunännu –, käime õega jalutamas, mina panen keppidega, tema käruga.

Kui lugesin «Terevisioonis» hommikuti uudiseid, läksin pärast tööd jalgsi läbi vanalinna Kristiine keskuse juurde koju. Võttis natuke alla tunni. Ega ma ei jalutanud, koju jõudes oli nahk seljas märg. See oli minu trenn.

Kuidas sa end kaamerate ees tunned?

Tavaliselt. Ega ma ei mõtle, et olen kaamera ees. See on minu töökeskkond.

Aga enesekindlus. Kas on olnud kordi, kus oled tundud, et ei tule toime?

Kui ma tunneks, et ei saa hakkama, ei võtaks ma pakkumist vastu. Kindlasti olen mõne asjaga paremini ja mõne asjaga veidi vähem paremini hakkama saanud, aga ma ei ole inimene, kes arvab, et oskab kõike. Kui läksin «Terevisiooni» uudiseid lugema, võtsin nädala mõtlemisaega ja palusin katseaega. Kust ma tean, kas mul välja tuleb!? Ma ei olnud sinnamaani otse-eetris olnud, ilmateade salvestati. Toonane ülemus Andres Kuusk ütles, et otse-eetris harjutada ei saa.

Üldjuhul üritan end põhjalikult ette valmistada, tekstid valmis kirjutada, teemad läbi mõelda. Ma ei lähe ettevalmistamata, teine asi, kas see teiste arvates piisav on. Minule annab kindluse see, et töötan ööd ja päevad, kuni tunnen, et enam paremini end ette valmistada ei saa.

Apsud otse-eetris

Millist oskust tahaksid veel enda juures lihvida?

Peaksin vaatama iseenda tehtud saateid kõrvalt, kas nihelen liiga palju, kuidas intervjuusid teen, aga ei suuda. See on samamoodi, kui inimene kuuleb esimest korda oma salvestatud häält.

Kas otse-eetri apsakad viivad sind rivist välja?

Tehnilised apsakad või asjad, millega olen käinud läbi «Ärapanijast» (kord läksid Monikal «Terevisioonis» uudiseid lugedes paberid sassi ja ta karjatas eetrisse «issandjumalissandjumal-issandjumal» – N. P.) pigem ajavad mind naerma. Vead näitavad, et uudistesaade on eluline, seal töötavad inimesed. Kõigil juhtub.

Vabariigi aastapäeva pidulikul kontserdil juhtus apsakaid, kus ma ei teadnud, et minu jutt jõuab televaatajani. Täpsustasin üle Gerd Kanteri elukaaslase nime ega kuulnud režissööri käsklust, et minu hääl on veel eetris. Et ise ei saanud süüa ja samal ajal rääkida, palusin Aarne Rannamäel ja Indrek Treufeldtil maitsta suupisteid. Ise mõtlen: kas ma olen loll peast, nemad ei saa ju ka kahte asja korraga teha. Ütlesin: «Nüüd ei jõudnudki küsida» ja see läks eetrisse.

Igal aastal vannun, et rohkem ma vabariigi aastapäeva saates kaasa ei tee, sest see on niivõrd vastutusrikas asi. Erinevalt kogenenud kaladest muretsen kuu aega ette kõige pärast, mis võib juhtuda. Hetkel, kui saade on käimas, on närv hea, aga enne ei saa magama jääda.

Mida ma põen, on intervjuud. Võin isegi öösel üles ärgata, ja mõelda: kurrrat, oleksin võinud seda küsida! Võin mõelda täitsa muid asju, kui tagumine sahtel hüppab lahti ja mingi asi tuleb meelde.

Mulle näis, et sul veidike käsi värises, kui Estonia teatrisaalist kontserdikava tutvustasid.

Jah, see tuleb. Samamoodi intervjueerisin Phil Collinsit, kui ta Eestis esines. Ma ei kartnud, sündmus on tore, inimesed heas meeleolus, aga ärevus oli sees. Võtsin lausa teise käega mikrofoni hoidvast käest kinni ja ikka jäi ekraanil näha, kuidas käsi aukartusest väriseb.

Milline muusikamaitse sul on?

Klassikast popini, Phil Collins kaasa arvatud. Varem tahtsin olla kodus vaikuses, viimasel ajal panen koristamise taustaks muusikakanali mängima.

Minu kolleeg Andri Maimets ütles sinu kohta: «Kui pidu, siis pidu…».

…ja kui töö, siis töö. Kõike tuleb teha täie hingega. Aastavahetuse peol mängisime hommikul üheksani lauamänge. Kui tuleb õiges seltskonnas õige tuju sisse, rokin täiega. IaI

CV Monika Tamla

Sündinud 18. novembril 1971 Tallinnas.

Haridus: 37. keskkool,

21. keskkool, Tallinna reaalkool, Tallinna Tehnikaülikool, majandusarvestuse ja finantsanalüüsi eriala, Eesti Diplomaatide Kool, Tartu Ülikool, pooleli rahvusvaheliste suhete õpingud politoloogia osakonnas.

Töö: 1996. aastal lõi sõbrannaga Balti Müügiedendusagentuuri, mis tegeles toidu- ja joogikaupade esitluste korraldamisega poodides ning tõi maale reklaamipinnad ostukärudel. 1997. aastal alustas ETVs ilmateadustajana, 2001. aastal, kui ekraanile jõudis «Terevisioon», toimetas ja luges seal uudiseid, 2007. aasta sügisest «Aktuaalse kaamera» uudisteankur.

Pere: lahutatud, kaks last.

Hobid: lugemine, laulmine, pimedal ajal närvide rahustamiseks kudumine.

Teised Monikast

Triinu Kundla

sõbranna

Monika on inimene, kellega läheksin kõhklemata luurele. Monika on kadestusväärselt tark ja jube hea mäluga. Ükskõik mis teemal temaga rääkida, on tal alati sõna sekka öelda. Tal on tohutult hea mälu, ta teab igast valdkonnast midagi – vähestel on selline võime.

Monika on ka väga hea huumorisoonega, temaga ei ole kunagi igav ja alati saab nalja. Monika on õiglane, ta ei kannata ülekohut.

Ekraanil jätab Monika väga hea mulje. Arvan, et ta on kõige parem uudistelugeja, sest ta on nii loomulik ja tal on hea hääl. Kui ta näeb ülihea välja, saadan sõnumi või helistan. Kui Monika uudiseid ei loe, märgivad lapsed ära, et Monikat ei olegi täna.

Olime reaalkoolis pinginaabrid. Pärast kooli hakkasime teineteist pinginapsideks kutsuma. Helistame vähemalt kord nädalas kui mitte tihedamalt. Plaanime hakata tegema koos kepikõndi.