Eestlaste esimene õpetaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Postimees.ee

Eestlaste esimeseks õpetajaks on tavaks pidada – ja õigusega – rahvakooli võrgustiku ja koolmeistrite seminari rajajat (1684) Bengt Gottfried Forseliust. Siiski on põhjust tema kõrvale asetada või koguni eelkäijaks lugeda Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetajat  Georg Müllerit (1565?–1608), kelle 39 jutlust aastatest 1600–1607 on nüüd Ilmamaa kirjastamisel «Eesti mõtteloo» sarjas esimest korda tänapäeva eesti keeles kättesaadavaks tehtud.

Ma ei kõhkle nimetamast Mülleri jutluste ilmumist selle aasta Eesti kultuurisündmuseks. Loodan väga, et raamatu koostajad-tõlkijad, Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli vana kirjakeele uurijad, kelle 2002. aastal ilmunud «Georg Mülleri jutluste sõnaraamat» on äsja üllitatud teose vundamendiks, pälvivad tunnustamist mitte ainult lugejatelt, vaid ka Eesti riigilt.



Mis siis ikkagi on need põhjused, mis lubavad meil Mülleri jutlustes näha eesti kirja(ndus)kultuuri tüviteksti – sellisena olengi need Tallinna Ülikoolis loetava «Eesti kultuuri tüvitekstide» kursuse repertuaari lülitanud – ja Georg Mülleris endas Tallinna eestlaste esimest õpetajat?



Kõigepealt kindlasti see, et jutlused võimaldavad meil heita pilku eesti kirjakeele sügavikesse, meie keelelise identiteedi lätetele. Aastakümneid ongi Mülleri jutlused paelunud just eesti keele ajaloolasi. Jutluste esmatrüki 1891 mahukas saatesõnas, mis on leidnud taastrükkimist selles teoseski, tegi filoloogilise sõelumisega algust teoloog Villem Reiman. Ta imetlusel pole piire, avastades, kui rikkalik ja värvikas on olnud Mülleri keelepruuk. Reimani tõdemus, et Mülleri puhul on meil tegemist eestikeelse teoloogilise mõistestiku ja piibliterminoloogia rajajaga, tõukab sellelt troonilt 18. sajandi eesti kirjaviisi mõjutanud Heinrich Stahli.



1930ndate keskel Mülleri kirjanduslikke allikaid ja lugemust põhjalikult uurinud Liis Tohver jõuab järeldusele, et Müller oli oma aja haritumaid jutlustajaid, see leidis väljenduse ka tema elavas ja piltlikus keelekasutuses ja -loomes. 1992. aastal Mülleri fraseoloogilist ainestikku käsitlenud Arvo Krikmann jõuab samale järeldusele. Mülleri tekstist leitud enam kui 370 fraseoloogilist väljendit tunnistavat Krikmanni arvates keelekujundite head valdamist.



Oleme ju tihti verre sööbinud alaväärsustundest leppinud teadmisega, et eesti kultuurkeel kujunes välja alles 20. sajandi algul. Mülleri omaaegset keelt ja  tänapäeva eestikeelset paralleeltõlget sisaldav «Jutluseraamat» tohiks ehk tõsta meie keelelist eneseteadvust.


Georg Müller – oli ta siis baltisaksa või eesti päritolu, see küsimus on endiselt lahtine – tõestab oma jutlustes eesti keele võimet kirjeldada maailma kolme objekti (kategooriaid, abstraktsioone, teooriaid), kui siin kasutada Karl Popperi  vaimsete objektide liigitust. Et neil objektidel on Popperi järgi võim mõjutada allapoole, tähendab seda, et mõistmine kujuneb just üldistuste metatasandil.



Mida kõike küll filoloogiliste ekskursside kõrval Mülleri jutluseraamat sisaldab! Et see on jumalasõna tõlgendus – niisiis eesti teoloogilise eksegeetika ja hermeneutika algus – on enesestmõistetav. Et see on Reimani sõnul «kristluse põhitõdede õpetamine eesti talupojale» – seda Mülleri jäägitut pühendumist tajume Mülleri ühelt poolt kogudusega ühist keelt taotlevas, teiselt poolt aga vägagi ratsionaalses, teesidest, argumentidest ja järeldustest küllastunud kõneviisis.



Müllerist liigutava essee «Somnium umbrae» kirjutanud Uku Masing on väitnud, et Müller polnudki õpetatud teoloog ja et ta tegelikult valmistuski ilmlikuks õpetajaks, valgustajaks, kuigi sattus sellisena jumalasõnagi vahendama. Kuigi on rõhutatud Mülleri ortodokslikku luterlust, räägivad selle ületamisest siiski Mülleri filosoofilised passused, vanasõnade ja kõnekäändude kasutamine, laenud antiikaja mõtlejatelt. Üks passus saksa autori Johannes Pauli naljandist laevuri tõotuse ümberjutustusena sai alusmotiiviks Juhan Liivi kuulsale jutule «Peipsi peal».



Müller näitlikustab selle looga, kus merehädaline lubab panna pääsemise puhuks kirikusse lühtri, kuid pärast pääsemist piirdub üksnes küünla panemisega, Antoniuse kiusatuslugu. Võib oletada, et jutluste seesugune «kirjanduslik töötlus» muutis jumalasõna lähedasemaks ka kuulajaile. Iga Mülleri jutlus kujutab endast sammukest mõistmise okkalisel rajal. Üleskutse mõista, aru saada, olla veendunud ja seejärel vaba oma uskumuses – see on Mülleri jutluste paatos.



Kaks kihistust Mülleri jutlustest väärivad iseäranis tähelepanu. Loetagu vaid, millise kirega õpetab Müller kogudust õigesti laulma kirikulaule ja lugema palveid. Sest laul on hinge kandja (12. jutlus). Kas mitte seal ei asu meie, eestlaste kui tulevase laulurahva juured? Tõsi on, et kirikulaul tõrjus saatuslikult kõrvale regilaulu, kuid pani aluse eesti koorilaulukultuurile, mis on vältimatuks osaks eesti identiteedist.



Siinkirjutaja eriline imetlus kuulub aga Müllerile kui eesti esimesele eksistentsialistile. Müller elas jutluste lugemise aegu suure katku ajal, niisiis piirolukorras. 1603. aasta juulis on ta matnud 415 inimest, sealhulgas oma naise. Reiman on oletanud, et Mülleri enda varajane lahkumine tuleneski kurnatusest, mida katkuaastad enesega tõid. Mülleri kannatused peegelduvad ka jutlustes.



23. ja 24. jutlust loen otsekui eksistentsialismi manifesti. Müller otsib siin Moosese, Siiraku, Jaakobi abil elu mõtet keset üldist hädaorgu ja surma. Tõdemus, et «täna kuningas, homme surm» väljendab siinpoolsuse pöördumatust, mis lunastatakse ülestõusmise usus. Elu ise on mull veepinnal või Pindaroselt laenatuna «varju unenägu», somnium umbrae. Suuremaks surmast muutume üksnes igavikule mõeldes, mis tähendab sideme tunnetust enne meid olnute ja pärast meid tulijatega. Müller näitlikustab seda Lutherilt laenatud mõttega, mida ikka ja jälle olen pidanud vajalikuks vahendada ka oma üliõpilastele: «Inimene on narr kuni 40 eluaastani. Kui ta pärast seda aru saab, et ta narr on, siis on tema elu möödas.»



Müller lohutab oma kuulajaid surmajärgse ülestõusmise lootusega. Nelja sajandi tagant meieni jõudnud Mülleri jutlused on kinnitus vaimse ülestõusmise võimalikkusest. Eesti esimese õpetaja looming on ka ise üks suur ilmutus.



Raamat



Georg Müller


«Jutluseraamat»


Koostanud Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Külli Prillop


Ilmamaa, 2008 /Tiitellehel 2007/


805 lk

    Tagasi üles