Agnes Kuus: näotu mure
23. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prostituudid, aidsihaiged, alkohoolikud, probleemide puntras pubekad, lahutusvalus pered, ülekaalulised, anorektikud, perevägivalla ohvrid, kõik nad on meie keskel olemas. Aga mida me neist tegelikult teame? Kui nad ei ole just isiklikud tuttavad, siis teame vaid seda, et neid on selle või tolle kahtlase väärtusega uuringu järgi nii ja nii mitu protsenti. Kui nad astuvad mõne okeerivama juhtumiga avalikkuse ette, siis ilma nime ja näota. Vilksatavad korraks koos oma suure murega ja kaovad. Sama hästi võiks nad välja mõelda.
Ühiskonnas, kus edukus on pea ainsaks täisväärtuslikkuse kriteeriumiks, võrdub enese probleemide avalik tunnistamine samaga mis öelda, et olengi paaria. Tasub vaid mõnel lihtsameelsel valvsus kaotada ja rääkida oma hädadest avalikult, kui netiruumi kommentaarium asub ka nende luukerede jahile, mida selle inimese kapis ei ole kunagi olnudki.
See on viinud selleni, et inimesed kardavad oma identiteeti paljastada ka siis, kui selle varjamiseks tegelikult sügavat põhjust ei ole.
Näiteks sai otsitud inimest artikli jaoks, mis rääkis haiguslikust ülekaalust. Kui lombi taga elavatest ülitüsedatest presenteeritakse meile dokumentaalseepe söögi alla ja peale, siis meie kohalik kaaluga hädas olev inimene vastas kontakti otsimisele nii: «Alul mõtlesin, et loomulikult ei kavatse ma kuskil ajakirjanduses üles astuda. Nüüd otsustasin ümber, et miks ka mitte.
Inimesed ainult vahivad põlglikult, sajatavad, et no kuidas ikka ei suuda dieeti pidada jne. Aga nad ei kujuta ettegi, milliseid katsumusi peab ca 140 kilo kaaluv inimene igapäevases elus üle elama. Kuid ma nõustun teiega oma kogemust jagama tingimustel, et minu nime, vanust, elukohta, perekonnaseisu ei avalikustata või muudetakse.»
Mis juhtunuks siis, kui ta oleks rääkinud oma nime all sellest, millist lootusetut võitlust on ta pidanud oma kaaluga? Kas kaaskodanikud oleksid kaasa mõelnud, lahendusi otsinud või lajatanud üksteise võidu süüdistusi kaela? Kindlasti viimast.
Tänu sellisele suhtumisele, kus teistsugustele ei jagu mõistmist, paistab välja vildakas pilt. Tõsistest muredest räägivad nähtamatud inimesed ja nähtavad inimesed esitlevad jõudsalt pseudoprobleeme. Mõned üksikud vaprad vapiloomad muidugi on, kes ikka ja uuesti üles otsitakse, kui on vaja päris inimest invaliidide muredest või HI-viirusest rääkimiseks.
Selle järgi võib öelda, et meil on paar invaliidi ja üks HIV-positiivne. Samas on neil olemas mingisugunegi seljatagune, mis julgustab avalikkuse ette tulema. Ei maksa teistelgi arvata, et nad on oma mures ainulaadsed. Otsige üksteist üles ja tehke häält, kambas on lihtsam ja julgem.
Miks seda vaja on? Sest mure, mille taga ei ole inimest, ei jõua inimesteni, kes tahaks aidata.