P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hämmastav Edward Ryan ja Ameerika Punane Rist Eestis

Hämmastav Edward Ryan ja Ameerika Punane Rist Eestis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ameerika Punase Risti välihospidal 1920. aastal Narvas.
Ameerika Punase Risti välihospidal 1920. aastal Narvas. Foto: USA KONGRESSI RAAMATUKOGU

Väsimatust dr Ryanist, kes korraldas Eesti abistamist rasketel vabadussõja aastatel ning pärast sõda, kirjutavad ameerika saatkonna töötajad Eric A. Johnson ja Jane Susi.

Kuigi dr Edward W. Ryani saavutused olid legendaarsed juba tema elu ajal, on tema elulugu nüüdseks peaaegu unustatud. Kuid USA armee kolonelleitnandina, kelle vastutusel oli Ameerika Punase Risti Lääne-Venemaa ja Balti riikide komitee, säras tema täht 1919. aasta oktoobrist 1922. aasta juunini põhjamaises taevas väga eredalt.



Oma memuaarides All My Born Days (1942) maalis esimene USA erivolinik Balti riikides John A. Gade järgmise portree: «Ryan tõestas ennast pöörase, võitlusvalmi iirlasena, kes sattus pidevalt tulistesse olukordadesse ning ärritas mind sageli, tehes asju, mida ma tugevalt taunisin, minnes isegi Moskvasse hoolimata sellest, et ma olin selle ära keelanud. Olles absoluutselt kartmatu ja mängides sageli surmaga, tegi ta suurepärast tööd, hoides kõrgel Ameerika heategevuse kuulsust.»



Dr Ryani maniakaalne energia oli just täpselt see, mida Ameerika Punane Rist (ARC) Balti riikides vajas, et töö eriti keerulistes oludes tehtud saaks. Lisaks sellele, et Ryan oli kartmatu, oli ta sündinud liider ning organiseerimisgeenius. Kui Ryan kutsus diplomaat Loy W. Hendersoni endaga Balti riikidesse, kirjutas Henderson oma memuaarides: «Ma lihtsalt ei suutnud lükata tagasi võimalust osaleda hädaabitöödel sellise vaimustava juhi alluvuses nagu kolonel Ryan.»



Suur hulk teisi ARCi ohvitsere järgnes Hendersonile. Dr Ryani mehed oleksid järgnenud talle ükskõik kuhu ning teinud kõike, mida ta palus, sest nad teadsid, et iseendalt ei nõua ta sugugi vähem. Kindlasti ei ole üllatav, et Eesti Vabariigi valitsus autasustas dr Ryanit Vabadusristiga (I liik, 2. järk), kuid veelgi imetlusväärsem on asjaolu, et 26 otseselt tema alluvuses töötanud ARCi ohvitseri pälvisid samuti Eesti Vabariigi kõrgeid autasusid.



Eesti Riigiarhiivis olevate dokumentide kohaselt vaidlesid dr Ryan ja uus Eesti valitsus sageli, näiteks kui ARCi varustus läks kaotsi, või kui oldi eriarvamusel, kuidas oleks kõige parem pakkuda abi tuhandetele Vene pagulastele, kes olid Eesti pinnal lõksus.



Sellest kõigest hoolimata usaldas Eesti valitsus dr Ryanit täielikult. Kui 1920. aasta veebruaris ähvardas tüüfuseepideemia kogu Eestit, tappes 20–40% nakatunutest, kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra ning määras vastutajaks dr Ryani.



18. märtsil avaldasid nii New York Times kui ka Washington Post sama loo: «Eestis (Esthonia) on võimul kaks valitsust. Üks on korrapäraselt moodustatud riigi täitevvõimuorgan ning teine on Ameerika Punase Risti komitee Scrantonist pärit kolonelleitnandi Edward Ryani juhtimisel. Komitee on volitatud võtma kasutusele kõiki meetmeid, olgu poliitilisi või majanduslikke, et teha lõpp riigis möllavale tüüfusele.»



Dr Ryan oli selle töö jaoks õige mees. Ise tüüfusest eluga pääsenud, oli Ryan niigi juba kangelane serblaste silmis, sest 1916. aastal päästis ta Belgradi tüüfuse käest. Eestis võitis ta epideemia oma organiseerimisvõimega.



Näiteks teatas ajaleht Vaba Maa peaaegu 90 Ameerika Punase Risti õe saabumisest 1. märtsil. Kolme nädalaga olid dr Ryan ja tema kõrgelt motiveeritud meeskond epideemia Eestis kontrolli alla saanud, päästes sellega tuhandete eestlaste elu.



Eesti valitsus hakkas dr Ryani peale lootma ka teistel elualadel. Kui Eesti diplomaatiline esindus 1920. aasta märtsi lõpus rongiga Petrogradi ja Moskvasse sõitis, kutsuti dr Ryan vaatleja ja mitteametliku nõuandjana kaasa. See oligi see omavoliline sõit Moskvasse, millest kirjutas New York Times pealkirja all «Ameeriklane nägi nõukogusid lagunemas» ja mis pahandas erivolinik Gade’i.



Kuna dr Ryani saavutused olid sageli legendaarsed, lisas erivolinik Gade tema müüdile kogemata vürtsi, kirjutades, et dr Ryan suri umbes aasta hiljem, kui teda Teherani tänavatel pärslastega (keda ta oli abistama tulnud) peetud vaidluse käigus tulistati.



Tõde osutus mõnevõrra lihtsamaks. 39-aastane dr Ryan, keda Chicago Daily Tribune 21. septembril 1923. aastal kirjeldas kui rahvusvaheliselt tuntud epideemiatega võitlejat, suri 18. septembril 1923 Teheranis, vandudes alla pahaloomulisele malaariale. Ta maeti kodulinna Scrantonisse Pennsylvanias 11. veebruaril 1924.



Edward W. Ryan sündis Pennsylvanias Scrantonis pere neljanda lapsena 14. detsembril 1883. 1908. aastal läks ta New Yorki, et õppida Fordhami ülikoolis meditsiini. Ülikooli lõpetas ta 1912. aastal, internatuuri ja residentuuri tegi läbi St. Vincenti haiglas Manhattanil ning Kingsi maakonna haiglas Brooklynis.



Ryani rahulikule New Yorgi arstielule tuli järsk lõpp 1913. aastal. Siis hakkas USA Riigidepartemang otsima vabatahtlikke, kes aitaksid evakueerida Mehhiko revolutsioonile jalgu jäänud Ameerika kodanikke, ning Ryan vastas sellele seikluse kutsele. Pärast Mehhiko erinevates piirkondades töötamist sattus dr Ryan Torreóni linna Coahuila osariigis.


Kõik sujus kuni päevani, mil Ryani vangistas naaberosariigi Zacatecasi mässajate liider ning temast sai sõjavang. Nii algas dr Ryani esimene surmaga silmitsi viinud seiklus.



Ajaleht The Republican kirjeldas seda nii: «Harjumuspärane «mahalaskmine päikesetõusu ajal» sai dr Ryani jaoks reaalsuseks, sest juba järgmisel hommikul viidi ta välja posti juurde, kohtuma surmaga. Surmaotsus loeti talle ette, kuid ta kuulas seda nii rahuliku põlguse ning stoilise hoiakuga, et tema vaenlased, eriti mässajate juht, loobusid oma plaanist teda kohe surmata. Õigem oleks öelda, et nad lükkasid oma plaane edasi, sest seda etteastet korrati järgmisel päeval ning niimoodi 13 päeva järjest. Siis, mingi vangistajate kummalise tuju ajel, vabastati dr Ryan ning mõned koos temaga vangistatud kaaslased ning peagi olid nad teel Mexico City poole.»



Hiljem lükkas üks kohalik arst oma kaaslaste väited Ryani stoilisest rahust mässajate õudusttekitavas laagris ümber ning selgitas, et pigem muutus Ryan pärast paari esimest päikesetõusu üsna lootusrikkaks ning lõpuks harjus olukorraga.



Riigidepartemang oli huvitatud, et dr Ryan vabastataks, ning üleöö sai temast riiklikult tuntud tegelane. Kuigi dr Ryan rääkis oma seiklustest haruharva, tegid seda teised aukartusest tema täieliku hirmu puudumise ees. Ning nii sündiski legend Ryanist. 



Üsna varsti pärast ilmasõja algust 1914. aasta augustis hakkas Ameerika Punane Rist värbama arste tööle nendes Euroopa piirkondades, mis olid suure konflikti käigus enim kannatada saanud. Dr Ryan pakkus ennast tööle Serbiasse ning 1916. aastal päästis ta Belgradi tüüfuse käest. 



Seejuures tappis tüüfus kaks tema ameeriklasest kolleegi ning lõi ka Ryani enda nädalateks rivist välja, pakkudes talle taas ühe surmalähedase kogemuse. Tema nekroloogis oli lause: «Dr Ryan tunnistas hiljem, et hoolimata tema Mehhiko kogemustest viis tüüfus teda hauale lähemale kui kunagi varem.»



Pärast Ühendriikidesse naasmist oli dr Ryan mitte midagi tehes rahulolematu, sest Euroopas oli veel inimesi, kes oleksid vajanud tema abi. 14. märtsil 1917 suundus Ryan Prantsusmaale, et asuda juhtima mitut rindehospidali. Kuid kui Ameerika Ühendriigid olid 6. aprillil 1917 sõtta astunud, kutsus Ameerika Punane Rist taas dr Ryanit ning sel korral määras sõjaminister ta ametisse USA sõjaväe ohvitserina.



ARC saatis Ryani Prantsusmaalt taas Balkanile, kus ta aitas koordineerida liitlaste arstiabi Kreeka suuruselt teises linnas Thessalonikis.



Pärast rahu väljakuulutamist 11. novembril 1918 saadeti  Ryan, kes nüüdseks oli edutatud USA armee kolonelleitnandiks, Berliini, kus temast sai Ameerika Punase Risti Saksamaa esinduse tähtsuselt teine mees pärast kolonelleitnant Carl Taylorit. Just Saksamaal, kus ta aitas Venemaa keiserliku armee sõjavangidel naasta Venemaale, Eestisse, Lätti ning Leetu, kohtus Ryan esmakordselt ARCi kapteni Loy W. Hendersoniga.



Oma memuaarides kirjeldab Henderson, kuidas ta dr Ryanit imetlema ja austama hakkas. Kuna Ryani iseloom oli tormiline ja impulsiivne, osutus kaljukindel Hen­­derson ideaalseks alluvaks tänu oma loomulikule andele oskuslikult majandada ning detailidele tähelepanu pöörata. Järgnenud kahe aasta jooksul töötasid need kaks meest väga lähestikku.



Oma Berliinis asuvast baasist tegi Ryan 1919. aasta mais esimese visiidi Eestisse. Kuigi ta jõudis Tallinna mitu päeva hiljem teistest grupi liikmetest, saabus ta stiilselt koos 312 tonni meditsiinivarustusega Eesti Punase Risti ning Eesti sõjaväe tarbeks. Varustus oli tal õnnestunud laeva saada USA valitsuse Ameerika Abi Administratsiooni lepingu alusel.



Oma nädalapikkuse teabekogumise reisi ajal, mis vältas 22. maist 28. maini, kohtus dr Ryan Eesti valitsuse kõrgete ametnikega, külastas Eesti haiglaid ning andis intervjuu Tallinna Teatajale, samal ajal hoidis ta silma peal ka kaasavõetud meditsiinivarustuse jagamisel.



Kogu visiidi kestel aitas Ryanit kapten Henry Reissar, väliseestlane, kes asutas Scoutspataljoni, ning dr Artur-Aleksander Lossmann, Eesti sõjaväe meditsiinikorpuse eest vastutav kindral.


1919. aasta augustis oli Hendersoni kord reisida Balti riikidesse. Kui Henderson kirjeldas karme olusid, mida kõik Balti riikidesse suundunud kogesid, andis dr Ryan temale omase vastuse. Hendersoni hinnangul ei tundunud Ryan eriti muretsevat piirkonnas esinevate komplikatsioonide ning ebakindla olukorra pärast. Ta oli selline inimene, kellele meeldis töötada keerulistes ning isegi ohtlikes oludes.



Henderson läks Berliinist Pariisi, et aidata kolonel Ryanil korraldada Ameerika Punase Risti Lääne-Venemaa ja Balti riikide esinduse asutamist. Kahe nädala jooksul intervjueeris ta personali, hankis esindusele vajalikku varustust, korraldas transporti jne.



Nii läkski, et reede, 1919. aasta 3. oktoobri õhtul lahkus Berliinist Saksamaa valitsuse korraldatud rong ning suundus Mitausse (tänapäeva Jelgava – toim). Veduri ning esinduse


25 liikmele mõeldud kahe magamisvaguni taga olid kaubavagunid toidu, bensiini ja personali pagasiga ning kõige taga oli pikk rida autodega vaguneid.



Dr Ryani juhtimisel asutas Ameerika Punase Risti esindus harukontorid Helsingist Kaunaseni – sealhulgas Tallinnas, Narvas, Tartus ning mitmes teises Eesti linnas. Kuhu iganes dr Ryan läks, vastutajaks jättis ta ühe oma kolleegist ARCi ohvitseri. Kapten Henderson pandi esialgu juhtima uut ARCi bürood Kaunases.



Kulgedes Leedust Lätti ja sealt Eestisse ning siis taas tagasi, kohtus dr Ryan üsna sageli John A. Gade’i, esimese USA erivolinikuga Balti riikides. Olles pimedal novembrikuu päeval 1919. aastal teel rindejoonele Narvas, peatus erivolik Gade, et vaadata haavatud Eesti sõdureid.



Oma memuaarides kirjutas heitunud Gade: «Ma mitte ainult ei külmetanud kohutavalt, vaid olin ka masendunud meie võimetuse üle [haavatuid] abistada. Kui ma filosofeerisin mõlema halva asjaolu üle, saabus rappudes ning hõigates, et talle teed antaks, üle lumiste küngaste ei keegi muu kui kolonel Ryan koos kahe kahtlematult inglise sanitariga, tema järel tuli veoauto arstimite, sidemete ning toiduga. «Tulge minuga tüüfusepalatisse, erivolinik,» hõikas ta oma autot meie kõrval peatades.»  



Ryani energia nakatas kõiki, kellega ta kohtus. Kuna mitmed tema ARCi ohvitserid ei olnud koolitatud arstid, andis Ryan endast parima, et olla üheaegselt igal pool, ning see tal peaaegu ka õnnestus.



Dr Ryan jätkas oma tööd kolmes Balti riigis 1922. aasta juunini. Kahe ja poole aasta jooksul andis ta endast parima, et aidata kõiki, keda võimalik, tegeledes sealjuures nii üksikjuhtumitega kui ka organiseerides ARCi abi 20 000 lätlasele, kes olid 1922. aasta aprillis ümber asustatud seoses Daugava jõe suure üleujutusega. Enne Balti riikidest lahkumist korraldasid Eesti Punane Rist ning Eesti välisministeerium teineteise järel, 27. ja 28. juunil 1922. a tema auks vastuvõtu.



Aasta teise poole veetis dr Ryan USAs. 3. augustil 1922 oli ta üheks aukülaliseks Balti-Ameerika ühingu poolt New Yorgi Metropolitan Clubis korraldatud õhtusöögil, mis tähistas USA valitsuse ametlikku Eesti, Läti ja Leedu tunnnustamist 28. juulil.



Umbes samal ajal palus Pärsia valitsus USA Riigidepartemangu abi Teherani munitsipaaleksperdi leidmiseks. Tänu staarikuulsusele soovitas riigidepartemang dr Ryanit, kes sellest tulenevalt sõlmis Pärsia siseministeeriumiga viieaastase lepingu. Enne taas välismaale minemist külastas Ryan kolleegide kutsel detsembris 1922 kodulinna Scran­­tonit.



The Republican märkis: «Kolonel Ryan vaikis alati oma saavutustest ning harva oli tal midagi oma töö kohta öelda. Kuid ta vihjas, et ta plaanis teha ettevalmistusi ilmasõja kogemuste ning muljete kirjapanemiseks. See teos jäi lõpetamata.» Ning nii ongi enamik dr Edward W. Ryani hämmastavast loost rääkimata.



Dr Ryani meeskond Eestis



Tõenduseks, et dr Ryan oli andekas juht, autasustas Eesti valitsus teda ja mitmeid tema alluvuses töötanud inimesi. Nad said nii Vabadusristi kui ka Eesti Punase Risti teenetemärgi.



Leitnant Clifford A. Blanton


Leitnant Rosser Bridwell


Leitnant Lee D. Butler


Leitnant David Caz


Kapten A. E. Franklin


Kapten Loy W. Henderson


Leitnant Roy K. Hockensmith


Kapten Wilbur F. Howell


Leitnant William Hunter


Leitnant W. Kay


Kapten F. C. Kenower


Leitnant Rouel de Lassus


Kapten S. P. Massey


Kapten Archie McAllister


Leitnant Hugo R. Norbeck


Kapten George Pollants


Kapten. John R. Ranson


Kapten Harry C. Rindge


Kapten Allen Campbell Robinson


Leitnant B. G. Rogers


Leitnant Willard C. Smith


Kapten Lewis R. Tryon


Leitnant Marcel R. Voyes


Kapten Hereward White


Kapten J. Atwood Whitaker


Leitnant George W. Winfield

Tagasi üles