Aegna oli keskajal oluline Tallinnale eelkõige sealsete metsade poolest. Linnale kuuluvate metsade üle pidasid kontrolli raehärrade seast valitud metsahärrad (waltherren).
Aegnal on Tallinnaga kauane side
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rae dokumentidest selgub, et aastatel 14331442 toimusid Aegnal regulaarsed raietööd. Puitu vajati suurtes kogustes lubjapõletamiseks ja sadamarajatiste uuendamiseks.
Palgid transporditi linna parvedena (vlote), küttepuud toimetati kohale nähtavasti laevade või paatidega. Talvel võis vedu toimuda ka üle jää. Intensiivne metsaraie hakkas aga ohustama Aegna metsi. 1552. aastal märgitakse, et Aegnal jätkub puid vaid linnarae jaoks ning linnakodanikel oli nüüdsest võimalik ehitus- ja küttepuit muretseda kaugemal asuvalt Naissaarelt.
Peale selle varus linn Aegnalt heina, mis toimetati kohale Kräsuli väinas asunud sadama kaudu. Hiljem heinaveost loobuti ja Tallinna hobuseid hakati suvel hoidma Aegnal. Hobuseid võidi saarele toimetada nii laevaga kui ka paadi taga ujudes üle väinade Rohuneeme ja Kräsuli kaudu.
Aastatel 15441552 kasvatati Aegnal, arvatavasti sealses järves rae tarbeks kokri. Kalandusest Aegna salmes ehk väinas on varasemaid teateid 1447. aasta oktoobrist.
Ohtlikud mereröövlid
Puude raiumine ja randa vedamine, hobuste hooldamine ja heinategu, linna varustamine kalaga, töö ja valve Aegna sadamas ja väinas olid pideva iseloomuga ning lõid eelduse alalise asustuse tekkeks saarel. Võimalik, et 1420. aastal Tallinna kodanikuks võetud sepp Hinrik Wuluesbuw oli pärit Aegnalt.
Kindlad teated püsiasustusest Aegnal pärinevad aastatest 14691470, kui Aegna talupojad olid tasunud koormise Tallinna raele. 1471. aastast pärineb esmaviide Viimsi mõisast, mis algselt oli seotud Pirita kloostriga ning 17. sajandi algul läks erakätesse. Viimsi mõisa alla kuulusid peagi kõik Aegna läheduses asunud poolsaare külad ning pärast Põhjasõda läks ka Aegna saar
Viimsi mõisa koosseisu.
Keskajast on säilinud Aegna elanike kohta veidi rohkem andmeid. Näiteks 1577. aastal abistasid Aegna elanikud puuduse käes kannatajaid Tallinnas raha või viljaga. 17. sajandi teisel poolel elas Aegnal nii eesti kui ka rootsi rahvusest inimesi.
14. sajandi teisest poolest, kui Hansa Liit hakkas arendama aktiivset kaubandust Liivimaa linnade ja Venemaaga, suurenes järsult röövtegevus Läänemeres. Enamasti rootslastest ja taanlastest piraadid vallutasid kaubalaevu, tapsid meeskondi, röövisid kaubalaadungeid ning ohustasid isegi rannaalasid.
Üheks mereröövlite eelistatud varitsuskohaks on olnud Tallinna lähistel rohkesti kasutatud laevatee Aegna ümbruses.
Keskajal oli Kräsuli väin läbitav kõigile tolleaegsetele laevadele. Seda faarvaatrit ehk laevateed eelistati ümber Aegna karide purjetamisele, kus oli tugev hoovus ja varitses oht sattuda Naissaare madalikule. Seda kinnitab ka Eesti Meremuuseumi allveearheoloogia osakonna juhataja, kutselise laevajuhi Vello Mässi teostatud Tallinna lahe kursside analüüs merekaartide ja vanade lootsiraamatute alusel.
Kräsuli väinas paiknes sügavale maasse lõikunud väike laht, mis kandis Suurpaadi augu nime ning oli keskajal ja hiljemgi kasutusel tormisadama ja ankrupaigana. 1689. aasta Aegna kaardil on Suurpaadi augu kohta selgitus: «Ümber selle saare on puha viljatu ja kasutu rand, ainult ankrumärgi juures on kuutide sadam, kus meresõitjad Narvast võivad tormi puhkemisel ja vastutuule korral end päästa.»
Kuut (muinasskandinaavia skuta) tähendas keskajal Läänemerel kasutusel olnud raa ja eespurjega rannasõidulaeva. Eesti kuudid vedasid keskajal peamiselt hansalinnadest soola ja kohalikel vedudel metsamaterjali. 17. sajandi algul hakati ehitama ka kahemastilisi kuute.
Aegna tormisadam kaitses eelkõige põhjakaaretuulte eest. Tallinna sadam oli aga põhjakaaretuulte eest looduslikult kaitsmata, mistõttu tormid mõnikord purustasid sealseid sadamarajatisi ja uputasid laevu. Just niisugused kohalikud tingimused valitsesid Aegna lähipiirkonnas, mis sobisid piraatidele, kes oma kergete ja kiirete alustega tungisid tiheda liiklusega laevateel ootamatult kallale kaubalaevadele.
1561. aasta suvest läks kogu Põhja-Eesti Rootsi riigi koosseisu. Kuigi Rootsi aeg algas pika ja kurnava sõjaga, tõi see meie rahva ellu suuri ja kaugeleulatuvaid muutusi. Rootsis kehtinud õiguslikud suhted olid laienemas ka Eesti aladele.
Postivedu kui kohustus
Riigile kuulunud mõisate talupojad olid Rootsi aja lõpul peaaegu samas olukorras kui Rootsi talupojad. Tollal rajatud ulatuslik koolivõrk oli pöördumatu tähtsusega eestikeelse hariduse alal, mida hiljem ei suutnud muuta isegi Vene tsaaririigi võimud ning suure võimutäiuse saanud baltisaksa aadlikud.
Aegna saare talupoegadel tuli Rootsi ajal pidada postiühendust Tallinna ja Stockholmi vahel. Varasemal ajal liikus Rootsi kuninga post ümber Soome lahe. Vaid talviti toimus liikumine otse üle Soome lahe. 1636. aastal algas postiside Aegnalt üle Soome Rootsi.
Postipaat seisis Aegnal ja sealsed talupojad olid postimeesteks. Kuna liiklemine karide piirkonnas oli ohtlik ka merd tundvatele kalameestele, siis pole kahtlust, et tähtsamatel mereteedel olid juba ammust ajast meremärgid.
Eesti postiajaloo uurija Elmar Ojaste andmeil rajati 1638. aastal Tallinna postkontor. 1644. aastast sõlmitud korralduse järgi pidi postkontoril käepärast olema kaks paati: üks Porkkala neemel ja teine Aegna saarel. Kui ilm lubas, pidid mõlemad sõitma kindlatel päevadel posti ja muu kraamiga üle lahe.
1688. aasta jaanuaris vabastas Rootsi kuningas Karl XI mitmed Aegna ja Naissaare kalurid muudest kohustustest, tehes neile ülesandeks postiveo üle Soome lahe.
Kui postivedu oli talupoegadele riigi poolt pandud kohustus, siis igapäevast leiba andis kaluritele endiselt kalapüük, mis andis vähe tulu, kuid seda piisas vaid hädapäraseks äraelamiseks. Liivase pinnase tõttu sai saarel kasvatada ainult heina, kuid sedagi toodi mandrilt juurde.
Mis puutus metsadesse, siis revideerimise andmeil leidus mõningal määral mände ja kuuski, kuid mets oli enamuses valdajate, s.o. Tallinna rae käsul maha võetud. Kuna talupoegade sissetulekud olid viletsad, siis sõitsid nad lauritsapäeva (10. augusti) paiku üle mere Soome, kus püüdsid kala pärtlipäevani (24. august). Seejärel sõitsid nad koju ja vahetasid kala vilja vastu, mis aitas neil ületalve elada.