Sajandite jooksul on Pirital asunud eri kalmistuid, neist enamik on vajunud unustuse hõlma. Vanim kalmistu asus kloostrikirikus, arheoloogilistel kaevamistel leiti sealt mitmeid 15.16. sajandist pärit hauaplaate.
Pirita ajalugu rikastavad endised kalmistud ja kabelid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kloostri ees oli ainulaadne kuuetahuline kabel, kivi- ja puithooneid oli püstitatud ka mujale piirdemüüri sise- ja välisküljele. Viimased suured ehitustööd tehti seal 16. sajandi algul.
Vanim kivirist
17. sajandil tekkis Pirita kloostri kirikuvaremete ette talupojakalmistu. Arvatavasti oli enamik tolleaegsetest hauatähistest puidust. Kauem säilis 1612. aastast pärinev kivirist, mille kohta on arvatud, et see oli kalmistu pühitsusrist.
Ka leiti kloostri varemete juurest 1649. aastal surnud Iru külast pärit Mähe Madisele (Mehe Matteis) valmistatud hauatähis. Nii vanim kivirist kui ka nimetatud hauatähis läksid kaduma Nõukogude ajal.
Pirita talurahvakalmistu sai erakordseks ka paekivist hauaristide poolest. Aastakümneid vohanud vandalismist hoolimata oli 1971. aastal alles veel 221 kivist ja metallist risti. 1990. aastate alguseks oli paraku säilinud tunduvalt vähem hauatähiseid.
1848. aastal piirati kalmistu paekivist müüriga. Samal aastal kinkis Lillupi talu rentnik Juhan Rodeman Pirita kalmistule 58 kg kaaluva vaskkella.
See paigutati väravatorni, mis oli ühtlasi ka kellatorn. Kalmistule matmine lõpetati 1928. aastal ja Pirita Kaunistamise Seltsi algatusel rajati sinna jalutusteed.
Uus kalmistu
Pirita uus kalmistu asub Pirita jõe vasakul kaldal velodroomi kõrval. Nehatu valla elanikele mõeldud kalmistu rajati 19. sajandi lõpus ligi 0,75 ha suurusele alale.
Kalmistule oli maetud Tallinna Tehnikumi rajaja ja kauaaegne juhataja Enn Nurmiste. Samuti Julius Koppel, kes oli rahva hulgas laiemalt tuntud kloun Leksi nime all, rahvaluulekoguja Madis Odenberg, Nehatu kooliõpetaja Friedrich Einberg jpt. Tähelepanu väärivad mitmed kunstiliselt teostuselt silmapaistvad kalmutähised.
Tallinna Jaani kogudusele kuulunud kalmistu suleti 1928. aastal, kuid 1930. aastate algul avati uuesti. Nõukogude ajal suleti kalmistu taas.
Kochi kabel asub Pirita jõe vasakul kaldal Pirita uue kalmistu kõrval. Peamiselt kaupmeestest koosnenud Kochide perekonna kalmistu koos historistlikus stiilis kabeliga rajati 19. sajandi keskpaiku.
Kabeli rajamist meenutas 1885. aastal sündinud Ado Jaanson: «Kahekorruseline hoone, ehitatud valgest kivist peale 1850. Kristjan Koch oli 92-aastane, kui suri (1895. aasta talvel). Kivid kabeli ehituseks toodi kusagilt välismaalt. Meil tol ajal selliseid kive veel ei tuntud. Katused tehti kiviplaatidest. Ehitajad tõid selliseid kive ka koju ning pärast lihvimist võis neid kirjutustahvlina kasutada. Hiljem kaeti katus plekiga.»
1940.1960. aastatel rüüstati kabel täielikult. 1941. aasta augustilahingute ajal kasutati seda Nõukogude suurtükiväe tulejuhtimise keskusena. Kabelilt eemaldati katus ning sellele paigaldati puudest maskeering.
Peagi lagunes trepp, mis viis teisele korrusele. 1941. aastal põletati ka pargi ja kabeli vahimaja. Kaua lagunenuna seisnud kabel restaureeriti Pirita velodroomi eestvõttel.
Kohalike elanike mälestuste järgi rajati 1865. aasta paiku Kabelimäele Buxhoevdenite kabel. Kive kabeli ehituseks võeti Pirita kloostri varemetest.
Kabel olevat ehitatud historistlikus stiilis ning seal oli üks suurem paekivist hauaplaat, millele oli kiri sisse raiutud. Hoonel oli plekist katus. Vanemate inimeste mälestuste järgi oli Viimsi mõisniku Theodor Buxhoevdeni matus väga suurejooneline. Vankri ette oli rakendatud neli või enam hobust.
19. sajandi lõpul oli kabel juba maha jäetud ning ümberkaudsed talupojad kasutasid kabeli kive ning katuseplekki oma majapidamiste juures. Paekivist varemed püsisid Kloostrisaarel veel kaua. Praegu on nende asemele kerkinud moodsad eramud.
Buxhoevdenite kabeli kõrval asus ka teine kabel, mis avastati 2000. aastal arheoloogilistel eeluurimistel. Kabelimäel kaevati välja täisnurkne ehitis, mille mõõtmed olid 8,5x7,9 meetrit.
Seda hoonet seostatakse sakraalehitisega, mis on H. J. Woltemate Tallinna ümbruse kaardil 1689. aastal tähistatud ringi ja ristiga. Kuna juures puudub selgitav märkus, siis võib oletada, et kabel oli kaardi koostamise ajaks juba lammutatud.
Sõjavangide matmispaik
Kloostrimetsa ja Metsavahi tee ristumiskohalt algava metsasihi äärest umbes 500 meetri kaugusel asus sõjajärgsetel aastatel sõjavangide kalmistu. 1957. aastal tasandati Nõukogude võimude korraldusel kõik kalmude tähised.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist võeti endine sõjavangide kalmistu Tallinna linnavalitsuse määrusega kohaliku kaitse alla.