Kitzberg alustas, Kõusaar arendab uuele tasemele: Eesti kirjanikud on igal ajastul pannud reaalseid inimesi «laulu sisse» ning tekitanud sellega paksu pahandust.
Prototüüpide keerukad suhted autoritega on traditsiooniks
17. mai 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi tänapäevases meediaühiskonnas on häiritud inimesed, kelle tegemised ajakirjanduses või näiteks blogides vastu nende tahtmist avalikkuse ette kistakse, häiritud. Seda suurem pidi sada aastat tagasi olema Palamuse rahva ehmatus, kui nende seast pärit nooruke kirjamees Palamuse külaintriigid otse Tartu suurteatri lavale kandis.
Oskar Lutsu lustimängu «Paunvere» sündmustik kujutab möödunud sajandi alguse külapoliitikat, kuid näidendi tekst võiks iseloomustada ka tänapäeva linna- ja vallavolikogude argipäeva.
Näidendi peategelane rikka veskiomaniku Äraku proua on «nii pikkade põllepaeltega», et talutab nende otsas suuremat osa Paunvere meestest. Proua Äraku juhatusel kukutatakse pritsimeeste seltsi koosolekul ühingu senine juht Reenus ning proua tuhvlialune mees valitakse uueks esimeheks.
«Ai sa Jumal, küll seal tõmmat!» vahendab koosoleku sündmusi näidendis prl Jurkatam. «Küll seal pilgati ja naerdi ja vannuti! Ma ütlen mu kõrva aavad praegu veel pilli.»
Ent võimult tõugatud vastasleer ei jäta jonni ning asutab endale uue muusikaseltsi, kuhu hakkab Äraku mehi üle ostma.
Truudusetud seltsiliikmed kirjeldavad oma ülemineku põhjusi lihtsalt: Reenus joodab paremini. «Ah mis, kurat, härr Härak hiks ni esi joos kodon oma seltsiga, meile hiks no ant üits viis ruubelit hulga pääle, nagu hiks koirtele, me`lä paremb Reenuse manu, tu ant juua, nii kui hiks kuluss.»
See käivitab konkureerivate seltside vahel võidurelvastumise. Võimuahne
pr Ärak ostab käigupealt oma pritsimeestele Peterburist uued pillid, et muusikaseltsist mehi tagasi meelitada. Jookide ja söökidega ei koonerdata.
Ent siis selgub, et pr Äraku senine kaasvõitleja ja tema tütre Lydia kavaler kooliõpetaja Rähn asutab endale haridusseltsi, kokkuvõttes juba kolmanda Paunveres. Ehkki Rähn teeb seda mitte võimu pärast, vaid naiivses lootuses edendada haridust ja karskusaadet, ei leia reetmine pr Äraku silmis armu.
«Sel ajal, kui meie kõik kui üks mees võitlesime, olete Teie salaja, nagu mutt, meie kõlblisi aluseid uuristanud ja uuristanud. Teie käisite sala mõtetega meie seltsis, käisite isegi siin majas, kus Te nagu kodus olite ja mina Teile teiseks emaks olin,» sajatab pr Ärak Rähni.
«Alles poole tunni eest seadsite Liidiga söögilauda meie rõõmupiduks valmis, aga kõik selle aja olite jesuiit oma hinges! Teie ülespidamine on täitsa arusaamata, seda ütlen mina, proua Ärak.»
Siis aga sõnavahetus katkeb, sest Ärakute elamine langeb mööduvate muusikaseltsi liikmete rünnaku alla, hoone aknad pekstakse sisse.
Nii kulgeb kolme külaseltsi võimuvõitlus kogu näidendis, osapooled moodustavad üksteise vastu koalitsioone. Reenus teeb Rähnile ettepaneku oma seltsid pr Äraku vastu ühendada.
«Kõik esimest sorti poisid, kes naljalt risti ette ei löö,» kiidab ta oma muusikaseltsi liikmeid. «Kõik võtjad mehed, kes sorokovka ja paari õlle eest tulest ja veest läbi lähevad. Neist saate oma hariduseseltsile alles liikmed!»
1909. aastal veel sõjaväeteenistuses viibinud Luts kirjutas «Paunvere» sõna otseses mõttes maha Palamuse külaelust, millega ta oli detailselt kursis kirjavahetuse ja isiklike külastuste kaudu. See ongi kõige enam tegelikel faktidel põhinev näidend Lutsu loomingus.
Ärakute perekonna prototüübiks oli Palamusel riidevärvimise tööstust pidanud Drawneekide pere. «Mäletan Cristof Drawneeki kui usinat meest. Iseloomult oli ta vaikne, heasüdamlik, kuid auahne,» on 1958. aastal näidendiks ainest andnud palamuslasi meenutanud Rudolf Leppik.
«Sellest siis oleneski, et ta sattus oma naise Anna mõju alla, kes oli iseloomult energiline, kangekaelne, valitsemishimuline, uhke ja samuti auahne. Kasvult oli Anna lühedapoolne, kehakas,» kirjeldas Leppik pr Äraku prototüüpi.
Tihedalt külarahvaga lävinud Anna pidas Leppiku sõnul «keelepeksuagentuuri» kõigi Palamuse inimeste kohta. Lydia kuju kirjutas Luts maha Drawneekide tütre Auroora pealt ning ka kooliõpetaja Rähn oli tegelikkuses olemas: kihelkonnakooli abiõpetajast August Tassost sai vanatüdrukuks jäämise ohtu sattunud Auroora abikaasa.
Vastasleeri Reenuse kuju oli äratuntavalt loodud kaupmees Karl Ennuse põhjal, kes ka tegelikult Drawneekidega võimu pärast rivaalitses. Vastuolu lahvatas eriti teravalt 1908. aastal kohaliku tuletõrjeseltsi peakoosolekul, kus Ennuse leeril õnnestus kukutada seltsi igipõline esimees Drawneek.
«Algas sõjakäik Reenuse vastu, vahendeid valimata,» on meenutanud nende sündmuste pealtnägija Rudolf Leppik.
Pritsimeeste esimehe koha tagasisaamiseks osteti vastaspoole hääli avalikult viina abil ning Drawneek lubas ehitada täiesti uue seltsimaja, nii nagu seda teeb ka näidendi Ärak. Kuid erinevalt näidendist tegi Drawneek lubaduse ka teoks.
Uuele seltsimajale ostsid Drawneekid lisaks tiibklaveri ja orkestritäie pille ning näitelava kulissidele maaliti muu hulgas: «Sa Ennus ära põrise.»
Proua Drawneek valis liikmeid orkestrisse ja kooridesse, koostas eeskavasid ning suurustas: «Andke pill kätte kasvõi vanakuradile las lõõtsutab!»
Luts nägi selles tsirkuse koomilisust ning päris kodustele saadetud kirjades alati viimaste arengute kohta.
«Tahaks teada, kuda te seal elate, kuda Posti vanakeste käsi käib ja mis teie uus Pillikoor teeb; ja seda tahaks kah veel teada, kuda August selle hirmsa pilliga toime saab, et kas ta jõuab talle hinge sisse puhuda või ei. Mul on Palamuse elu kohta kuri nõu, aga ära sa sellest kellegile hinga. Teil on seal nii palju naljakat ja naeruväärilist et lust näha.»
Kuri nõu tuli ilmsiks 1912. aasta novembris, kui «Paunvere» Vanemuises lavale jõudis. «Naerdi, võrreldi, arvustati, pahandati ja parastati,» meenutas Rudolf Leppik reaktsiooni Palamusel. «Kõige ärevam oli lugu näidendi peategelaste perekondades. Seda sajatust ja needust, mis siis Lutsu kohta Drawneekide leerist paisati.»
Suurema pahanduse ära hoidmiseks tulid Palamuse näitemänguringi liikmed mõttele lavastada «Paunvere» kiiresti ka Palamusel, et pingeid maha võtta. Näiteringi liikmetel õnnestus seltsimaja kasutamiseks luba saada «emalõvilt» proua Drawneekilt eneselt, seletades talle, et kui ta luba ei anna, lavastavad naaberkihelkondade näiteringid etendust seda innukamalt.
Lutsu tembust rööpast välja löödud Drawneekid nõustusidki ning tellisid piletid esimesse ritta.
«Paunvere» Palamuse etendus leidis aset juba 1913. aasta 27. jaanuaril ning «peosaal oli viimase võimaluseni täis, aplaus erakordne. Näidendi prototüübid jälgisid etendust lõpuni, kuigi see oli neile nähtavasti raske,» kirjutas Leppik.
Juba varem oli midagi sarnast kogenud August Kitzberg, kes samuti ammutas oma tegelaskujud Rätsep Õhk, Püve Peeter, Mogri Märt, Veli Henn, Hennu Veli, Kniks Mariihen, Tammaru tark vanaema jt reaalsest elust ja isiklikust tutvusringkonnast.
Näidendi «Kauka jumal» kaupmehe Pärna prototüüp oli Nuias asunud J. Pauska poe kaasosanik Jaan Naaris. Nuias elas ka rätsep Jaan Tõhk, kelle pealt kirjutas Kitzberg «Rätsep Õhu ja tema õnneloosi» külarätsepa kuju.
On andmeid, et Jaan Tõhk esmalt solvus säärase tähelepanu üle ja ähvardas kohtuga, ent pärast vestlusi Kitzbergiga muutis meelt ja mängis kohaliku seltsimaja lavastatud näidendis menukalt iseennast.
Vahel on ette tulnud aga ka kirjandusteoste reaalset kohtu korras keelamist. Selline saatus tabas näiteks Ralf Rondi (ristinimega Jaan Kurn) 1923. aastal ilmunud luulekogu «27». Tegu polnud küll prototüüpide protestiga, vaid Narva Kristliku Rahvaerakonna kaebusega luulekogus sisalduvate moraalivastaste tekstide üle. Kohtuotsusega luulekogu arestiti ja põletati.
«Läbivateks teemadeks on naised, aga ka jumal ja (Vabadus)sõda. Lisaks leidub peotäis epigramme tollase vabariigi kirjanduselu mitmete nähtuste ja tegelaste pihta,» on luulekogu «27» iseloomustanud Jaak Urmet.
Kohtuasja tegelikuks tagamaaks oli mitte niivõrd kristlaste nördimus riivatute luuletuste pärast, kuivõrd Narva kohalik poliitika, milles Rond Tööerakonna liikmena osales.
Kohtule ekspertiisarvamustega esinenud Friedebert Tuglas, Georg Eduard Luiga ja Anton Jürgenstein andsid luulekogule soodsa hinnangu, ometi pidid autor ja kirjastaja maksma trahvi ja arestitud tiraa hävitati.
Uuema aja kirjanikest on prototüüpide viha alla langenud Kivisildnik tekstiga «Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981 aasta seisuga, olulist,» mis sisaldas otsekoheseid hinnanguid toonaste kirjanike pihta.
1996. aastal algatas Tartu prokuratuur tekstis kujutatud kirjanike Aivo Lõhmuse ja Hando Runneli avalduse põhjal Kivisildniku vastu kriminaalasja laimu levitamise pärast ning politsei konfiskeeris kirjaniku arvuti, kuid autori süüdimõistmiseni asi ei jõudnud.
2004. aastal taotles toonane Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit kriminaalasja algatamist kirjanik Ervin Õunapuu vastu arvamusartikli pärast, milles peapiiskop nägi kristlaste solvamist. Õunapuu nimelt teatas oma kirjutises, et EELK on kuritegelik ühendus. Prokuratuur siiski loobus kriminaalasja algatamisest.
Praeguseks esimese kohtuastme läbinud Kadri Kõusaare filmi «Magnus» kohtulik keelamine prototüüpide algatusel pole seega midagi uut.
Ent palju huvitavamad kohtupretsedendid seisavad tõenäoliselt alles ees, kui õiglust proovivad jalule seada inimesed, kes leiavad, et kunsti kaitsva sildi all mõnitatakse neid internetiavarustes vohavates blogides, youtube-videodes ja foorumites.