Jaan Õunapuu: kaotame regionaalministri ametikoha!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eiki Nestor, Ants Leemets, Tiit Kubri, Peep Aru, Toivo Asmer enne mind ametis olnud portfellita regionaalministrid. Lisaks nendele tegeles 2000ndate aastate alguses väga aktiivselt haldus-territoriaalse ümberkorraldusega siseminister Tarmo Loodus. Kes kui palju oma ministriajaga rahul on, teavad nad ise paremini. Mul õnnestus ministrile «portfell» muretseda ja suurendada haldusala eelarve mahtu 2003. aasta 2,8 miljonilt 2007. aastaks ligi kahele miljardile kroonile, samuti kasvatada kohalike omavalitsuste eelarveid kaheksa miljardi krooni võrra.
Viimase aasta jooksul on ametis juba teine minister, kuid kurtmine ja rahulolematus kostavad igast aknast ja uksest. Milles on asi? Kas sellele ametipostile on sattunud ainult saamatud ja ebapädevad juhid? Kahjuks on nii see ametikoht kui ametis olnud ministrid aastatega sedavõrd auklikuks lastud, et seda ametikohta ei võeta enam tõsiselt.
Kuid milline on regionaalministri roll ja kas temalt ei oodata mitte üleloomulikku? Olen praeguseks piisavalt kaua haldusteemadest eemal olnud ja näen asju värskema pilguga.
Kohalikud omavalitsused on aastatega kõvasti oma haldussuutlikkust kasvatanud, ent kodanikud sooviksid nende tegemistes suuremat läbipaistvust ja arengut. Minister juhib omavalitsustega läbirääkimisi järgmise aasta eelarve ja tegevuste üleandmise kaudu. Ta on ainult otste kokku viija, sest sisulised arutelud raha eraldamise üle käivad ministeeriumides.
Viimastel nädalatel on hakatud jälle rääkima haldusreformist. Mulle jääb arusaamatuks, mida selle all tegelikult silmas peetakse? Kas omavalitsuste tulubaasi ülevaatamist, kas maakonna juhtimistasandi korrastamist mida oleks tarvis teha esmajärjekorras , kas riigi ja kohalike omavalitsuste funktsioonide täpsustamist või juba kurikuulsaks saanud kaartide joonistamist?
Tartu maavanema ajast mäletan suhtumist: kui sood kuivendatakse, siis konnade käest selleks luba ei küsita. Möönan, et meil on palju väikesi ja kehva tulubaasiga omavalitsusi, kuid ilma igakülgse analüüsita ei tohi jälle segadusi tekitada. Praegu suletakse suurel hulgal postkontoreid, kaotatakse bussiliine, pannakse kinni metskondi, kaotatakse väikekoole. Kas juba küllalt ei saa? Mis regionaalpoliitikast me räägime, kui kohe kerkib esile küsimus, miks seda ministritki vaja on!?
Omavalitsuste liitumiseks peab olema selge ja ühene poliitiline konsensus, mis oleks fikseeritud ka ülevaadatavas koalitsioonilepingus. Neis kahes valitsuses, kus mina olin, sellist kokkulepet polnud ja toetati vabatahtlikku ühinemist, milleks võeti vastu praeguseni kehtiv seadus. Meenutan siinjuures, et üks vabatahtlikku liitumist toetav erakond oli siis ja on praegugi valitsuses.
Soov eelistada europrojektide läbivaatamisel ühinevaid omavalitsusi võib vastuollu minna võrdse kohtlemise printsiibiga. Mis õigusega karistada liitumist sooviva valla elanikke, kui naabrite volikogu on öelnud ühinemisele «ei»? Ei tahaks näha ka sellist segadust, kus riigi joonistatud kaart muutuks vastavalt sellele, millises piirkonnas mõni rahvasaadik või minister on oma valijatega kohtumas käinud.
Ühes jaanuarikuises ETV «Foorumi» saates soovitasin uuel ministril kolme kuu jooksul anda selge sõnum, mis saab maakondlikust haldusest, mis roll jääb maavanemale ja milliseid ülesandeid hakkavad täitma maakondlikud omavalitsusliidud. Selgust ei ole ja karta on, et niipea ei tulegi. Ma ei süüdista selles Siim-Valmar Kiislerit, kelle käed jäävad selleks liiga lühikeseks.
Milleks siis ministri ametikoht? Kui võimulolijail endil ei ole midagi uut lauale panna, võetagu riiulilt 2003. aasta septembri nn Toila materjalid. Võetagu koalitsiooni poolt veel käesoleva aasta alguses riigikogus tagasi lükatud regionaalse arengu suunamise seadus. Neist dokumentidest leiab kindlasti väärikaid ja Eesti arengule kaasaaitavaid ideid.
Seni kuni valitseb mentaliteet, et kõik head otsused on teinud eri valdkondade ministrid ja rahva rahulolematust põhjustavad tegematajätmised on regionaalministri süü, pole mõtet seda ametikohta ainult poliitilise tasakaalu saavutamiseks pidada. Siseministrid jõuavad sisejulgeoleku küsimuste kõrvalt jälgida ka kohaliku elu probleeme, eurotoetuste korraldamisega saab rahandusministeerium suurepäraselt hakkama. See ei tähenda, et vajalikke ja oodatud otsuseid ei tule vastu võtta.