Need, kes sattuvad Koplis Neeme tänavale, üllatuvad, sest tekib tunne, nagu viibitaks hoopis Nõmme linnaosas. Ka Neeme tänava olustik meenutab Nõmme oma, elanikud tunnevad mitte ainult teineteist, vaid ka üksteise vanavanemaid.
Killuke Nõmme-taolist miljööd Koplis Neeme tänaval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui uurida vanu plaane, siis ei olnud niiske, tiheda metsa ja rohkete rändrahnudega kaetud ala looduslikud tingimused kaugeltki sõbralikud elumajade ja aedade rajamiseks. Mitte ilmaasjata ei nimetatud seda paika enne ehitustöid Pardilohuks. Küllap elutses sealses rabas ja soolaukas rohkesti parte.
Pardilohu piirkonna kasutuselevõtmine aiandusalana kerkis päevakorda vahetult pärast Vabadussõda. Aiaasunduste Ühingu Kodu põhikiri registreeriti 1922. aastal. Ühingu eestvedajateks olid Jüri Soosaar, Kopli metsavaht Hans Johanson, arhitekt Johannes Mamberg ja Paul Bõstrov.
Liiga niiske maapind
Pardilohu piirkonda rajati 33 krunti. Kopli politsei abijaoskonna andmeil oli 1924. aastal aiandusühingus Kodu 26 inimest. Enamik, kes sinna elumaju, abihooneid ja aedu rajasid, elasid mujal ning said oma krundil tegutseda alles pärast väsitavat tööpäeva.
Vanemad Neeme tänava elanikud, kes tollal olid väikesed lapsed, mäletavad, kui visa tööd nõudis nende vanematelt suurte puude juurimine ja kivimürakate koristamine. Suuremaid rändrahne lõhuti lõhkeaine abil.
Kõigepealt tuli rajada magistraalkaev, et ära juhtida liigvesi, sest maapind lausa kõikus jalge all. Niiskuse eemalejuhtimine nõudis suuri kulutusi. 290 sülla pikkuse tee mõlemale poole rajati kuivenduskraavid kogupikkusega 580 sülda.
Lisaks sellele rajati mujale drenaaikraave 284 sülla pikkuselt. Alates 1925. aastast neelas teedeehitus Neeme tänava elanikelt kopsakaid summasid. 1927. aastal rajati kavandatava pargi teid ning lõhati suuremal hulgal rändrahne.
Rahalistest raskustest lootis ühing üle saada sellega, et ehitab Maleva tänava äärde kavandatud parki restorani. Linnavalitsuselt selleks luba siiski ei saadud ning seetõttu vaibus ka pargikorrastus kuni 1927. aastani.
Pargilaadne keskus
1924. aasta lepingu järgi pidi ehitatama ühingu territooriumile kauplus, kuid see ebaõnnestus. See-eest lahenes 1926. aastal posti kättetoimetamine.
Ühingu Kodu eesmärk oli algusest peale rajada pargitaoline keskus. Esmalt oli kavas teha park Neeme ja Maleva tänava nurgale Kalevi pataljoni poolsele maa-alale. Hiljem plaanist loobuti, sest ala tükeldati kruntideks ja teedeministeerium müüs need ära.
Päevakorrale tõusis hoopis mereäärse ala korrastamine. Ühing sai 1923. aastal rendilepinguga selle ala endale ning püüdis seal vältida hoonestamist, sest see oleks lõiganud Neeme tänava elanike juurdepääsu merele.
Üheks motiiviks mereäärse piirkonna haljastamisel oli seegi, et Neeme tänava krundid olid tugevatele põhjatuultele avatud. Ranna heakorrastus tähendas ka korraliku suplemiskoha ning laste mängupaiga rajamist.
Ühingu tellimusel valmis mereäärse pargi korrastamise plaan ning 22. oktoobril 1933 alustati ettevalmistustöid puude istutamiseks. Tööle tuli enamik asunduse elanikest.
Sama aasta novembris jätkati maa tasandamist ja istutati umbes 250 lehtpuud, nädal hiljem lisandus neile veel 200 lehtpuud.
Okaspuude istutamist alustati 1934. aastal.
1938. aasta suvel hakati plaanima suplussilla rajamist. Valminud silda hakati peagi kasutama ka paadisillana. 1930. aastate lõpus kujunes mereäärne ala Neeme asunduse elanike keskseks kokkusaamiskohaks.
Vanemate Neeme tänava elanike mälestuste järgi ei lukustanud siinsed elanikud poodi minnes tavaliselt uksi.
Kõnniteid pesti vähemalt kord nädalas ning seetõttu võidi külla või mere äärde minna toasussides. Kohalik rahvas nimetas oma asundust linnaks ning ühingu esimeest linnapeaks.
Ühingu Kodu viimane koosolek enne Nõukogude okupatsiooni oli 11. juunil 1940. aastal.
See oli korraline peakoosolek ning ka seekord tehti lähitulevikuks plaane. Peakoosolek volitas juhatust astuma läbirääkimistesse linnavalitsusega kanalisatsiooni nüüdisajastamiseks.
Tõstatati küsimus tänavavalgustuse täiendamiseks Maleva 6 ja 8 piirkonnas.
Neeme tänava elanike hulgas oli mitmeid meremehi. Näiteks Neeme 8 omanik oli kaugsõidukapten Johannes Valvur. Meresõite alustas ta juba 16-aastase noormehena.
Ta võttis osa I maailmasõjast, vapruse eest autasustati teda mitme aumärgiga, sealhulgas Georgi risti ja Montenegro kuninga juubelimärgiga. Ta oli laia silmaringi ja terava pilguga meremees, kelle reisimälestusi 1930. aastatel aeg-ajalt ajakirjanduses avaldati.
Johannes Valvuri poeg Heino oli San Francisco Eesti Seltsi aseesimees ning eesti kooli juhataja. 8. mail 1971 määrati ta Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sotsiaalministriks.
Neeme 25 elasid tuntud kaptenid Rudolf ja Herman Sergo. Viimane tuli 1950. aastatel korduvalt Loomingu novellivõistlustel auhinnalistele kohtadele, 1965. aasta romaanivõistlusel sai teise auhinna tema romaan «Põgenike laev».
1970 ilmus trükist ajalooline romaan «Vihavald», 1984 «Näkimadalad» IIII, 1988 «Randröövel» ja 1990 «Rukkirahu». Neeme 35 (39) elas 1950. ja 1960. aastatel Tallinna sadama loots Uudo Saar.
Maleva 8 oli 1930. aastate lõpus koduks kaugsõidukapten Karl Tiitusele, kes lõpetas Petrogradi merekooli ning sõitis paljudel laevadel, sh aurikutel Mai, Läänemaa, Kodumaa, Kai, Maret ja Sulev.