Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2320917t1hb652.jpg)
Toppama jäänud majanduskasv tõstab teravalt päevakorrale küsimuse, millest saavad uued arengumootorid, mis veavad Eesti majanduse uuele tõusule.
Suured lootused on pandud teadusmahukatele valdkondadele nagu info- ja geenitehnoloogia. ITst on Eesti riigi maine (e-Eesti) ning siinsed IT-eksperdid (Skype) juba kasu lõiganud, kuid need valdkonnad sisaldavad kindlasti ka tulevikuks suurt potentsiaali.
Teised leiavad, et Eesti tuleviku edu võiks tugineda finantsteenuste ekspordil: Euroopa ettevõtted ostavad meilt pangandus-, investeerimis- ja nõustamisteenuseid. Välja on käidud koguni utoopilisena tunduv unistus Eesti kujunemisest Baltikumi ja Skandinaavia finantskeskuseks.
Palju vähem, kui üldse, on aga räägitud sellest, milliseid võimalusi peidab endas Eesti loomemajandus või kultuuritööstus. Me pole ilmselt harjunud rääkima kultuuriürituste ja asutuste majanduslikust rollist. Ometi toimub Eestis näiteks igal suvel terve rida edukaid kultuuriüritusi ja festivale, mille piletid on sageli välja müüdud. Lisaks piletitulule on sellistel projektidel otsene lisaväärtus: need soodustavad siseturismi ning toovad Eestisse ka välismaalasi.
Nagu kirjutab seekordse Majandaja kaheksandal küljel loomemajanduse uurija Külliki Tafel, on Eesti ettevõtetest kuus protsenti seotud loovuse ja kultuuriga. Seda pole palju, ent see on seeme, mida on võimalik kasvama panna. Miks ei võiks võtta suunda kultuuritööstuse sihipärasele arendamisele, et festivali-ja kontserdikorraldajad kujuneksid ka majanduslikult tõsiseltvõetavaks sektoriks?
Seekordses Majandajas ütleb Nordea pangaanalüütik Anssi Rantala, et Eesti majanduse taastumist kujundavad osalt meie lähinaabrid Soome ja Rootsi. Nad on meie peamised väliskaubanduspartnerid, nendest riikidest tuleb Eestisse suurem osa investeeringuid ja soomlased-rootslased jätavad turistidena Eestisse suure hulga raha. Aga kuna nii Soomes kui ka Rootsis ennustatakse lähiajaks majanduse jahtumist, peab Eesti nägema rohkem vaeva, et sealt tulev rahavool ei väheneks.
Meie kultuuriprojektid võiksid olla üheks võimaluseks, mille abil sidemeid Soome ja Rootsiga tugevana hoida. Soomlastele meeldib käia Estonia teatris ooperit kuulamas ja Kumus kunsti vaatamas. Edaspidi tuleb pingutada, et meelitada neid ka rohkem Tallinnast välja: Viljandi folgile, Haapsalu vanamuusikafestivalile, Muhumaale Juu jääb-ile, Rakvere ja Tartu teatrifestivalidele, Naissaarele Nargenile, Leigo järvemuusikale, miks ka mitte Järvakandi Rabarockile.
Alustada tuleks ehk muusikaüritustest ja visuaalkunstist, sest kui näiteks sõnateater võib ilma tõlketa pakkuda huvi peamiselt väiksele ringkonnale, siis muusika on rahvusvaheliselt mõistetavam. Muusika ühendab.
Kuid olenemata kunstiliigist on meil Lääne-Euroopa publikule pakkuda lisatrump meie veel küllalt puutumatu loodus, mis annab kultuurisõbrale väärtusliku lisaemotsiooni.