Veel 19. sajandi algul jooksis Narva maantee Kadriorus mere lähedal. Eriti lähedale ulatus meri praeguse Filmi ja J. Poska tänava vahelisel lõigul. Narva maantee äärde rajatud supelasutustest tuli vette minekuks kõndida vaid üle tänava.
Kadriorgu ilmestasid supelsalongid ja villad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadrioru park oli kaua suletud territoorium. Selle põhjapiir ulatus Liivaojani, mille sängi võib tänapäevalgi näha J. Poska tänav 3438 ja Narva maantee 90100 kinnistute tagaküljelt.
Kogu see kitsas ala on erakordselt huvitava minevikuga. 1720. aastatel ehitati praeguse J. Poska tänava otsa, rannast 110 sülla kaugusele merre rannakaitsepatarei, mis oli mandriga ühendatud pika sillaga.
See polnud piirkonna ainus rannapatarei. Hiljemalt 1788. aastaks oli praeguse Hiina saatkonna lähedale rajatud Kadrioru patarei.
1834. aastaks sai küpseks ka plaan rajada Uus Kadrioru patarei. See pidi tulema Hundikuristiku oja suudme (lauluväljaku ja praeguse Pirita tee 20 maja vahel) ja hilisema Russalka vahele.
Kunstlik saareke
Krimmi sõja sündmused kiirendasid 18 suurtüki jaoks mõeldud 40 sülla pikkuse valli ehitamist. Ehitada tuli ka barakk 180 alamväelasele, kaks kuulikuumutusahju ning püssirohukelder.
Koos Uue Kadrioru patarei valmimisega hakati endist patareid ametlikult nimetama Vanaks Kadrioru patareiks. Russalka piirkonda rajati Mortiiripatarei, mida hiljem nimetati Ükssarvepatareiks.
Liivaoja suudme ja J. Poska tänava otsa vahelisele alale ehitati rannast 63 sülla kaugusele merre kunstlik saareke, kuhu rajati Õppepatarei. Kuna merre rajatud patareid ohustas jää, tugevdati kunstlikku saarekest maapinda rammitud tugevate postidega. Veel 1920. aastatel oli osa saarest alles ning sealsele kivilasule ehitati supelonn.
Krimmi sõda näitas veenvalt, et Tallinna-sugused linnad on kindlustena vähetõhusad. 1857. aastal kustutatigi Tallinn maakindluste nimekirjast.
Ometi ei takistanud kindluste rajamine varemgi Kadrioru supelsalongide ehitamist. Esimene supelsalong rajati Narva maantee ja Weizenbergi tänava vahelisele alale juba 1813. aastal.
Mõnus puhkusepaik
1825. aastal ehitas B. G. Witte galeriiga ümbritsetud kerge puidust hoone, kus oli tantsusaal ja puhvet. Kadrioru salong oli populaarne lõbustuskoht, mida laiendati korduvalt. Pärast rannapatareide likvideerimist 1860. aastate algul ehitati juurde kõlakoda ja mitmed hooned raviprotseduurideks.
J. Poska tänava ja Narva maantee ristumiskoha vastu ehitati pikk merre ulatuv supelsild, peagi lisandusid teisedki. Kadrioru supelsalongis esinesid sageli rahvusvaheliselt tuntud muusikud. 20. sajandi alguseks supelsalongi populaarsus siiski vähenes.
Osalt mõjutas seda merevee saastumine ning uue puhkepiirkonna Pirita konkurents. 1926. aastal lammutati supelsalongi hooned ja nende asemele rajati Lahe, Tormi ja Voolu (praegu A. Alle) tänav.
Kadrioru rannaäärne ala oli kaua korrastamata. Alles 1891. aastal rajati poole kilomeetri pikkune ja kuue meetri laiune promenaad praeguse Hiina saatkonna juurest supelsalongini. Hiljem pikendati promenaadi peamiselt linna poole kuni Narva mnt 51 asuva Tallinna metodisti kirikuni.
1902. aastal avati Kadrioru rannas skulptor Amandus Adamsoni mälestussammas «Russalka». Sammas püstitati 7. septembril 1893. aastal Soome lahes hukkunud soomuslaeva Russalka 177 meeskonnaliikme mälestuseks. Koos mälestussamba püstitamisega pandi alus ka «Russalkat» ümbritseva rannapargi rajamisele.
12. augustil 1888. aastal avati hoburaudtee liiklus liinil Vana turg Kadriorg. Raudtee oli ühe rööpapaariga ning vagunit vedas tavaliselt üks hobune. Talvel kasutati kinniseid, suvel lahtiseid vaguneid.
1899. aastal avati hoburaudtee pikendus Luigetiigi juurest mööda J. Poska tänavat Narva maanteele ning sealt edasi kuni Fahle majani Pirita tee ja Narva maantee ristumise piirkonnas. Trammiliin suleti ajutiselt 1914. aastal ning lõplikult 1918. aastal, kui likvideeriti hoburaudtee.
1881. aastal rajati Narva maantee 100 krundist Russalka mälestussamba poole villa, mis kandis Bellevue nime. Majal oli avar rõdu, mis ulatus peaaegu Narva maanteeni. Sealt avanes ilus vaade merele ja Narva maanteele.
Rõdult kostev muusika meelitas alati arvukalt kuulajaid. Bellevue suveaias korraldati mitmesuguseid rahvapidustusi, 29. juunil 1881. aastal algas sealt ka Tallinna esimene õhupallilend. Paarikümne minuti pärast maandus pall õnnelikult Lasnamäel.
Villat kasutati võõrastemajana ja lõbustusasutusena, ent see polnud hea sissetulekuallikas. Bellevue tegutses 1918. aastani ning ta hävis tulekahjus. Kadriorus asus ka teine samanimeline hotell Rohelisel aasal, mis tegutses 1936. aastani. Hiljem kandis ta nime Franzia (1900), Karu (1910) ja Park (19261936).
Piirkonna üks omapärasemaid kohvikuid paiknes J. Poska tänava ja Narva maantee ristmikust mere suunas. Rannakohvik kandis nime Kajak ja selle omanikuks oli Hermann Bekmann.
1924. aastal ehitati merre vaiadele rajatud kohvik ümber restoraniks. Hiljem paiknes samas kohas supelasutus, kuhu viis samuti puidust sild.
Poska ja Weizenbergi tänava nurgal oli ka legendaarne kohvik Eldorado, mis lammutati alles 1984. aastal. Selle kõrval asus tallinlaste seas tuntud kohvik Roheline Konn, mis varem kandis nime Bristol ja Rene.
Rikkalik kultuurilugu
Omapärane oli Poska tänava ja Narva maantee nurgal asunud kohvik Pavillon de la Plage. Praeguseks on see hoone tugevalt moonutatud ning ka rikkaliku fantaasiaga inimesel on raske mõista, kuidas Narva mnt 94 maja võis kunagi üldse külalisi ligi tõmmata.
Hoonete järkjärguline moonutamine on kahetsusväärne. Mõnikord ei pruugigi seejuures võrrelda kaugete aegadega. Tasub tutvuda arhitekt Voldemar Herkeli projekti järgi 1970. aastal ehitatud kohviku Kadriorg algse lahendusega.
Narva maantee ja Poska tänava ristumiskohal on omaaegsete villade piirkond. Ükski neist hoonetest pole tänapäeval enam võrreldav sellega, mis nad olid enne 1940. aastat. Iga sellise majaga on aga seotud rikkalik kultuurilugu, mis oluliselt mitmekesistaks Tallinna kultuurikeskkonda.
Nagu Poska tänava ja Narva maantee ümbruse kirjeldus näitab, kujuneb iga kultuurikeskkond väga erinevatest ladestustest. Nõukogude periood tõestas veenvalt, et ühe kultuuriladestuse vastandamine teisele ei vii kuhugi. See on kehtiv ka tänapäeval.