Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viigi hinnangul tõmbavad Eesti kohta sotsiaalse võrdõiguslikkuse edetabelis allapoole naiste vähene osalus poliitikas ning meeste ja naiste suur palgalõhe, mis on ka rahvusvahelises võrdluses silmatorkav.
Oma koha parandamiseks edetabelis tuleks just nende teemadega vaeva näha, usub Viik.
Samas rõhutab ta, et selliste edetabelite puhul on olulisem jälgida trende kui konkreetset kohta.
«Oleme tegelikult oma näitajaid viimaste aastate jooksul pisut parandanud, aga üldises edetabelis ikka allapoole nihkunud,» kirjeldab Viik ning usub, et sel on kaks põhjust.
Ühelt poolt on teised riigid arenenud meist kiiremini ning teisalt on lisandunud uusi riike, kes tabelis ettepoole on sattunud.
Poliitikas on meil naisi endiselt vähevõitu, äsja lõppenud KOV-valimistel valiti volikogudesse 29,6 protsenti naisi, naiste osakaal parlamendis on aga veel madalam.
Kadi Viigi sõnul on naistel tipp-poliitikas elu raskem kui meestel, kuna poliitika esitab eraelule äärmuslikke nõudeid. Teiseks ei ole enamik erakondi selle nimel eriti vaeva näinud, et piisavalt naisi valitavatele kohtadele paigutada.
Kolmandaks on meil vähe eeskujusid silmapaistvate naiste näol. «Eestlastel on ilmselt raske ette kujutada naissoost peaministrit (erinevalt Läti valijatest, kes arvavad, et naine presidendina ei ole mingi imeloom) ning nii nad ei kipu naisi valima ka,» usub Viik.
Euroopa Liidu jätkuvalt suurimas palgalõhes näeb Viik mitmeid põhjusi, mis tulenevad muu hulgas sellest, et Eestis on Euroopa Liidu suurim tööturu segregatsioon (koondumine nii-öelda meeste ja naiste aladele), samuti väärtustatakse naiste töid meeste omadest vähem. «Naised jõuavad vähem kõrgepalgalistele kohtadele ja tööandjatel on põhjust arvata, et ainult naised saavad lapsi,» selgitab võrdõiguslikkuse osakonna juhataja.
«Kasuks ei tule ka Eestis levinud komme sõlmida salajasi palgakokkuleppeid. Suurem läbipaistvus aitaks inimestel läbirääkimistel õiglasemat palka küsida, samuti tuleks inimesi julgustada valima «ebatraditsioonilisi» ameteid,» pakub Viik välja.
Kokkuvõtteks rõhutab Viik, et lahendused ei peitu kahjuks mitte inimese enda käes, vaid oluline roll on ikkagi ka riiklikel poliitikatel ja kollektiivläbirääkimistel. Siiani on sotsiaalministeerium probleemile lähenenud eelkõige läbi pehmete ja positiivsete meetmete, koolitades ja informeerides tööandjaid. Mahukas uuring, mis palgaerinevuste põhjusi sügavamalt analüüsib, valmib ministeeriumis juba järgmisel aastal.
