Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/30/14995833t1h2ce7.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2325551t1hf303.jpg)
Maailmas üha tõsisemaks probleemiks muutuv piraatlus on hästi organiseeritud äri, mis õilmitseb rahvusvahelise ükskõiksuse ja korruptsiooni toel, kirjutab kapten Lembit Uustulnd , kes on ka ise olnud piraadirünnaku tunnistajaks.
Alustuseks mõned väljavõtted igapäevasest bülletäänist «Hoiatused meremeestele».
«15.09.2002. Alates 30. juulist 2002 on ärandatud juba teine laev Somaalia rannavetes. Kaptenitel ei soovitata kasutada kohalike sadamavõimude väljakutsumiseks raadiosidet: teid kuulatakse pealt. Hoiduge ankrusse jäämisest Somaalia territoriaalvetes.»
«14.09.2002. Kell 1.36, Keenia, Mombasa sadam. Kanuust püüdsid neli relvastatud isikut ronida sadamast lahkuva konteinerlaeva pardale.»
«Kell 2.15, Indoneesia, Balikpapani reid. Pimeduse katte all ronisid kaks püssidega relvastatud piraati ankrus seisvale tankerile. Hoides vahimadrust sihikul, varastasid röövlid kolm päästeparve ja oluliselt laeva vara.»
«Kell 3.00. Indoneesia. Jakarta, Tanjung Prioki ankrupaik. Püsside, nugade ja raudkangidega relvastatud piraadid ronisid ahtrist ankrus seisvale kaubalaevale. Meeskond sulges end masinaruumi. Rööviti suurel hulgal väärtuslikku elektroonilist kaupa, omastati laeva vara ja viidi raha kapteni seifist. Bandiidid kadusid öö varjus kiirpaatidel.»
Ärevad piirkonnad
Eeltoodu on vaid väike ja mittetäielik väljavõte bülletäänist. Oleme harjunud lugema lastele muinasjutte piraatidest, kinodes näidatakse filme romantilistest Kariibi mere korsaaridest, purjelaevadest ning muinasjutulistest aaretest.
Kõigile meile, kes elame siin turvalises paigas Läänemere ääres, võib järgnev tunduda unenäolise sonimisena, paraku aga pole see nii. Olen aastaid tagasi samades piirkondades seilanud ja saades teada hiljutistest sündmustest Adeni lahel, tundsin vajadust haarata sulepea.
Tihti kasvab võõras mure puu otsas ja see, mis on meist kaugel, ei puutu meisse. Kuid praeguses maailmas on kõik omavahel väga seotud ja kauguste mõiste pelgalt suhteline. Nii on ka piraatluse ja terrorismiga.
Kuna nüüd sattus Somaalia vetes piraatide küüsi Eesti tüürimees, leiab piraatide teema lõpuks ka kohalikus meedias kajastamist. Tegelikult on probleem väga vana, võib arvata, et sama iidne kui meresõidu ajalugu. Õigustatult tekib lihtinimesel küsimus: kuidas on võimalik, et tänapäevasel GPS-süsteemi, radarite ja kosmoseseire ajastul ei suudeta piraatide tegutsemisele kuidagi piiri panna?
Juba aastaid püüavad rahvusvaheline mereorganisatsioon (IMO) ja teised asutused selleks midagi ette võtta, kuid kahjuks on kõik jäänud pigem bürokraatlikule tasandile, mis toob meremeestele paberlikku asjaajamist küll juurde, kuid kaitseb neid vähe.
Kõige ohtlikumateks piirkondadeks on läbi ajaloo olnud lisaks Kariibi merele ka Malaka väin ja Singapuri väin, Somaalia rannik koos Adeni lahega, Indoneesia ümbrus, Lõuna-Hiina meri ja paljud Ida- ja Lääne-Aafrika riikide rannikuveed.
Kui analüüsida lähemalt, on kõigi nende ühiseks jooneks geograafiline paiknemine suurte merekaubateede vahetus läheduses ning kohaliku elanikkonna elatustaseme jäämine allapoole vaesuse piiri.
Sealsed rannikuriigid ei hiilga tugeva majandusega ning paljud valitsusametnikud isegi soosivad piraatide tegevust. Sõjalaevad, mis oleksid võimelised korda majja lööma, kas puuduvad hoopis või kui nad ongi olemas, siis hoiatavad korrumpeerunud riigiametnikud piraate nende saabumisest aegsasti ette.
Ametnikud saavad sellest ärist muidugi kasu. Singapuri reidil ankrus seistes olin ise tunnistajaks, kui öösel kell kolm rünnati kahe kiirpaadiga konteinerilaeva teiselpool Sentosa saart, mis asub kiviviske kaugusel.
Meeskond jõudis teavitada nii sadamat kui reidil seisvaid aluseid. Kuus politseikaatrit, mis tavaliselt patrullisid laevade vahel pooletunniliste intervallidega, jõudsid aga sündmuskohale alles kahe tunni möödudes. Selleks ajaks olid piraadid oma töö ammu teinud ja röövitud kraamiga lahkunud Indoneesia tuhandete väikesaarte vahele, kust neid keegi otsida ei osanud. Järeldus hakkab igaühele silma, eks ole?
2001. aasta statistika pakkus maailmas piraatide röövitu väärtuseks ühe aasta jooksul 1620 miljardit USA dollarit. Pole siis ime, et vaid väga vähesed mereröövlid on tabatud. Nagu narkokaubandus, nii on ka see äri tänapäeval rajatud laiale alusele ning sellega tegelejad võiks liigitada asjaarmastajateks, professionaalideks ja laevade ärandajateks.
Professionaalide puhul on asi selge neil on rajatud võrgustik, kuhu kuuluvad valitsusametnikud, informaatorid sadamates ja kaubajaamades ning olemas on nii röövimisi korraldav kui ka täideviiv pool.
Ohtlikud amatöörid
Nad teavad täpselt, millises konteineris mingi kaup asub ja mida on tarvis avada. Vanaraua järgi need mehed ei sõida. Samuti on professionaalne ka nende käitumine meeskonnaga, kes tavaliselt suletakse röövimise ajaks mingisse ruumi ja vabastatakse piraatide lahkumisel.
Ohtlikumad on aga asjaarmastajad, kes haarates kodust kööginoa või raudkangi, ründavad «suurte vendade» eeskujul, aga eelneva informatsioonita esimest ettejuhtunud alust. Tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
Laevade ärandajate puhul on samuti mitmeid variante, neist üks on reederile laeva tagasimüümine. Teiseks võimaluseks on niinimetatud «fantoomlaevad», mis ilmuvad hiljem välja kusagil mujal maailmas ja juba teise nime all.
Tundub, et praegu röövlite kätte sattunud kaubalaeva Lehmann Timberi puhul on tegu ikkagi esimese variandiga, muidu poleks arvatavasti reederiga ühendust võetud.
Üheksakümnendate aastate lõpus tegutses Manilas isegi üks poolametlik firma, kuhu igaüks võis tänavalt sisse astuda, maksta käsirahaks 350 000 dollarit ja tellida endale just sellise laeva, nagu vajas. Teatud aja möödudes anti laev tellijale ka üle ning jääb vaid lisada, et mõistagi ei tulnud see tehasest.
Minult on küsitud, miks on jäänud meretransport piraatide meelevalda, samas kui lennukeid kaitstakse piinliku hoolega terroriohu vastu?
Arvan, et lennukite kaitsmine on lihtsam ja põhineb peamiselt lennujaamade turvamisel. Praegusel ajal pole eriti mõeldav, et keegi astuks väljast juba õhusolevasse lennukisse ja selle vallutaks.
Laevade ründamine on hoopis lihtsam. Sadamate turvamiseks on palju ära tehtud, kuid just avamerel ja kitsuste läbimisel on laevad abitud.
Kõige vastikum on asja juures see, et merel ei oska sa iialgi arvata, kellega on tegu. Väikesi kalalaevu, kaatreid ja jahte on tuhandeid ning igal sulle sõbralikult pardalt parema käega lehvitaval inimesel võib vasakus käes olla Kalanikovi automaat.
Omades kiirpaati ei ole mingi kunst kihutada kaubalaeva külje alla ja ronida pardale. Meremeestel, keda praegusel automatiseerimise ajastul on meeskonnas niigi vähe, pole relvastatud piraatidele peale tuletõrjevee midagi vastu panna ja vaevalt külm du neid ümber mõtlema sunnib.
Muinasjutust kaugel
Mäletan hästi ärevuse ja pingesoleku tunnet, poolmagamata öid, kui tuli seilata neis piirkondades. Kuid õnneks ei olnud meil lastiks elektroonikat ega alumiiniumkange, naftast rääkimata need kõik kuuluvad aga piraatide eelistatud kaupade hulka. Milles näeksin siis väljapääsu?
2004. aastal ilmus kirjastuse Varrak toel minu romaan pealkirjaga «Reis võlgu», mis suuresti rajaneb mu enda kogetul ülalmainitud piirkondades. Toona võtsid paljud lugejad romaani vastu kui toreda muinasjutu, mille puhul ma ei väsinud selgitamast kõik see on kahjuks reaalsus.
Ja nagu toona, ei väsi ma ka nüüd kordamast: ainuke pääsetee on sõjalaevades. Seejuures mitte kohalikes laevades, mille meeskonnad on samuti korrumpeerunud ja lüpsavad sama «lehma», vaid rahvusvahelistes jõududes.
Seniks aga hoiame pöialt Eesti soost meremehele Ardo Kallele ja tema kannatavale abikaasale.
Lootuses, et Saksa reederifirma ja Eesti diplomaatilised esindused teevad täie vastutustundega oma tööd meremeeste vabastamiseks.
Tänapäeva piraadid
Bangladeshi vetes on 2006. aasta jaanuarist registreeritud 62 piraadirünnakut. Enamasti ründavad röövlid seal laevu, mis valmistuvad ankrusse heitma. Sama taktikat kasutavad piraadid ka Filipiinidel.
Malaka väinas on rünnakute arv viimasel ajal langenud tänu täiendavate patrullide rakendamisele, ometi peavad kõik väina läbivad laevad seal ümbrust tähelepanelikult jälgima. Singapuris rünnatakse nii ankrus seisvaid kui seilavaid laevu.
Nigeeria piraadid paistavad silma vägivaldsuse poolest. Nad ründavad aluseid nii rannavetes kui jõgedel, põlgamata ka inimröövi. Alates 2007. aasta jaanuarist on registreeritud 42 rünnakut.
Tansaanias on alates 2006. aasta juunist olnud 20 intsidenti.
Somaalia vetes registreeriti 2007. aastal 31 rünnakut, kuid väga paljud on jäänud ka registreerimata. Somaalia piraate hinnatakse väga ohtlikeks: laevade peatamiseks võivad nad aluseid tulistada automaatrelvadest ja granaadiheitjatest. Somaalia piraadid kasutavad emalaevu, millelt võib rünnakupaate välja saata ka kaldast väga kaugel. Laevadel, kel pole Somaalia sadamatesse asja, soovitatakse hoiduda rannikust vähemalt 200 meremiili kaugusele.
Piraadirünnakuid on ette tulnud ka Brasiilias.