Meediaekspert ja telereissöör Jüri Pihel kaes Los Angelese eluohtlikke tänavaid ja glamuurivaba Hollywoodi, kus sattus kokku Oscari võitja Helen Hunti ja «Monki» staari Tony Shalhoubiga.
Hollywoodi pleekinud glamuur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda, kui Pihel oli istunud nädala Los Angelese stuudiote pimedates kinosaalides ja vaadanud üle hulga uusi seriaale, hakkas ta 20 miljoni elanikuga linnastut pea igas sarjas ära tundma. «Kuna Ameerika filmitööstuse tuumik on mõnel kilomeetril koos, siis filmitakse suurem osa välisvõtteidki sealsamas ja kodus tagasi olles ei jäta läbi hallikassinkja udu paistev kesklinna siluett sind terve aasta maha,» tõdeb Pihel.
Los Angeles on tema sõnul Ameerika kontsentraat. Selle tõestuseks toob ta 15 kilomeetrit ookeanist Hollywoodini, mis mahutab vähemalt neli eri maailma. Esiteks pingevaba ookeaniäär kümnete kilomeetrite pikkuse rannajoonega, mille betoonist kõnniteel jalutavad surfarid, lainelauad õlal, vastu kõrvaklappidest muusikat kuulavatele rulluiskudel tütarlastele. Seejärel rikas ja puhas Beverly Hills ning vabameelsete kant West Hollywood, mille kauplustel võib märgata silte knigi, mjaso, rõba. Ning lõpuks madal stepilinn Hollywood.
Kalpsav George Clooney
LA kesklinn on aga omaette ooperist. Kui tööpäev on lõppenud ja noorte pankurite sportautod maa-alustest garaaidest välja vupsanud, muutuvad tänavad elutuks. «Kesklinn on öösel nii tühi, et sinna ei soovitata jala minna,» räägib Pihel. «Kui kannad vale värvi särki, võib keegi sind mööda sõitvast autost tulistada.» Ka päevasel ajal ei kiha kõnniteed inimestest, sest kõigil on auto või kaks. Lennult tulles minnakse esimese asjana lennujaama autorenti, mis on nii suur, et võiks kanda eraldi linna nime.
LA kõige kuulsam paik on alati päikseline Hollywood. Vanade aegade glamuur on aga nüüdseks pleekinud. «Tänapäeval pole Hollywoodis midagi peale paari fancy vana kino, tolmu ja prügi,» nendib Pihel. «Fantastilised kinoteatrid on otsekui kuldhambad keset mittemiskit.»
Hollywood Boulevardil, millel asub kuulsate staaride tähtedega kõnnitee Walk of Fame, ei patseeri varjuliste palmide all suurte konnaprillidega staarid, vaid plätudes ja tossudes turistid. Samas tegutsevad võltsparukapoed. «See kontrast oli mulle esimesel korral kõige ehmatavam. Aa, ma juba olengi siin!» meenutab Pihel. Muide, tähti kõnniteel staaridele ei kingita, nad ostavad neid ise umbes 15 000 dollari ehk 150 tuhande krooni eest. Pühendustega betoonplaadid näitlejate autogrammide, käe-, jala- ja mõne põlvejäljega paiknevad hoopis Graumani Vana Hiina kinoteatri esisel platsil.
Samas seisab Kodaki teater, kus toimuvad Oscari galad ja esilinastuvad filmid. Linateoste avapaugu suurust hinnatakse selle järgi, kas Hollywood Boulevardil seisatakse liiklus või mitte. Kui George Clooney kalpsas oma filmi «Nahkpead» esilinastusele läbi liikuvate autode, kirjutas ajaleht Variety, et järelikult ei hoolinud stuudio piisavalt, et liiklus peatada.
Papist kaljud
Kuulsad filmistuudiod asuvad kas Hollywoodi lähedal või teisel pool Hollywoodi mägesid Burbanki linnas. Pihel soovitab soojalt kahetunnist Warner Bros. vipituuri, mis viib stuudiote vahele ja sisse. Näha võib näiteks «Kiirabihaigla» hoovi, mille tegevus toimub Chicagos. Öise ilme andmiseks on hoov kaetud musta presendiga, mille all vihmutussüsteem. Universal Studio ekskursantidele näidatakse muu hulgas «Meeleheitel koduperenaiste» pseudolinna.
Üle Hollywoodi paiknevad võttepaviljonid ehk sound stageid kujutavad endast aga akendeta ilmetuid halle või beee kuubikuid, sest filmis hinnatakse vaid seda, mis jääb ekraanile. Seega valmivad dekoratsioonid vineerist, papist ja paberist. Ning tõesti, keegi ei usu filmi vaadates, et Indiana Jones seikleb papist kaljude vahel. Üha enam mängivad näitlejad erkrohelistes ringhorisontides keskkond luuakse hiljem arvutis.
Staare võib silmata kas stuudio territooriumil või peentes Sunset Boulevardi klubides, kuhu pääseb karmi näokontrolliga. Pihel sattus näiteks parkimisplatsil kokku kõrvalautos istuva Oscari võitja Helen Huntiga ning vaatas pealt, kuidas «Monki» peategelane Tony Shalhoub kaasnäitlejatega stseene tegi. Keegi ei pahandanud, et võõras seisis samas helireissööri kõrval. Kui staar tänaval ära tuntakse, tekib filmilik paanika kiljuvad tütarlapsed lämbuvad vaimustusest.
«Filmil ja televisioonil on Ameerikas maagiline roll. Igaüks, kes on vähegi kuulus, on tohutu kuulsus,» tõdeb Pihel. «Kui keegi on käinud televisioonisaates publikuks, mäletab tema suguvõsa seda terve sajandi.»